Demokraatide ja vabariiklaste terav omavaheline vastandumine ei ole ilmselt üksnes publikule suunatud meelelahutus, kuid USA poliitilise süsteemi juurprobleemide lahendamisest ei ole huvitatud kumbki partei.
Ameerika Ühendriikides mängib raha valimistel nii suurt rolli, et kriitikud on hakanud nimetama sealset poliitilist süsteemi lausa plutokraatiaks. See tähendab ülirikaste ja suurte ärihuvide ülemvõimu, mille puhul tavakodanike võimalused poliitilisi otsuseid mõjutada on peaaegu olematud. Ühe 2014. aastal avaldatud teadusliku uuringu kohaselt, milles võeti vaatluse alla kahekümne aasta jooksul erinevates poliitikaküsimustes langetatud otsused, omavad ärieliit ja ärihuve esindavad lobigrupid USA valitsuse poliitikale tugevat sõltumatut mõju. Tavakodanikud ning lihtsalt suurele liikmeskonnale toetuvad huvikaitseorganisatsioonid ei suuda seda aga peaaegu üldse mõjutada. Valitseb mitte enamus, vaid mõjuvõimas vähemus. Kui enamuse tahe läheb vastuollu ärieliidi huvidega, jääb üldjuhul peale viimane. Ettepanekuid väljakujunenud süsteemi muutmiseks on tehtud küllaltki palju, kuid need ei ole viinud seni mingite põhjapanevate muutusteni.
Kohtumine reaalsusega
2015. aastal pürgis demokraatide presidendikandidaadiks Harvardi Ülikooli juuraprofessor Lawrence Lessig, kes propageeris valimissüsteemi ja valimiskampaaniate rahastamise muutmist. Ta lubas hoolitseda presidendiks saamise korral esimese asjana selle eest, et vajalikud seadused vastu võetaks, aga seejärel tagasi astuda, et võimu saaks võtta üle asepresident. Kuulusin ühte tema kampaaniaga seotud töörühma. See oli väga silmi avav kogemus. Kõigepealt selgus, et innukaid aktiviste, kellele poliitilise süsteemi parandamine tõesti korda läheb, ei ole ameeriklaste hulgas palju rohkem (arvuliselt) kui võinuks minu arvates olla Eestis. Seejärel ilmnes, et kõnealune teema jääb tegelikult üsna kaugeks valijate laiadele massidele, kelle huvides kogu seda asja aeti.
Lessigi kampaania seisis algusest peale silmitsi kahe suure takistusega: üks neist oli Demokraatliku Partei funktsionääride vastuseis, aga teine selle erakonna kindlate toetajate vähene huvitatus. Tema presidendivalimiste kampaania kuulutati ametlikult alanuks 9. septembril 2015 New Hampshire’i osariigis. Enne seda oli Lessig kogunud oma kampaaniafondi ühisrahastuse teel (väikeste annetustena) enam kui miljon dollarit – see oli eesmärk, milleni jõudmise korral ta pidas mõistlikuks plaaniga edasi liikuda, oma kampaania ametlikult käivitada. 10 päeva hiljem toimunud New Hampshire’i Demokraatliku Partei konvendile, kus esinesid siis demokraatide presidendikandidaadiks pürginud isikud, ei tahetud teda aga esialgu kõnelema lasta. Põhjusena nimetati Lessigi vähest populaarsust. Ja see väide ei olnud tegelikult alusetu. Mõned päevad enne konvendi toimumist avaldatud küsitlustulemused näitasid, et teda kavatses eelvalimistel toetada 1% New Hampshire’i demokraatidest. Samas ei omanud 76% vastanutest temast mingit arvamust. Lessig oli küll olnud juba aastaid kampaaniareformi silmapaistev eestkõneleja, kuid akadeemikuna oli ta USA poliitiliselt aktiivsete kodanike hulgas ilmselgelt vähem tuntud kui teised kandidaadid, kes olid kõik poliitikud. Lõpuks õnnestus tal sellel suurel konvendil siiski esineda, aga selleks hetkeks, kui ta kõnepulti astus, oli suur hall, mis mahutas üle kümne tuhande pealtvaataja, publikust peaaegu tühi. Ridade vahel olid juba alustanud tööd koristajad.
Novembri alguses otsustas Lessig kampaania peatada. Viimaseks piisaks karikas sai demokraatide keskjuhatuse otsus muuta reegleid, mille alusel kandidaate lasti suurtesse valimisdebattidesse. Algselt andsid need õiguse sinna pääsemiseks, kui kandidaati toetas kuue debatile eelneva nädala jooksul vähemalt kolme suure üleriigilise küsitluse kohaselt vähemalt 1% neist, kes kavatsesid osaleda demokraatide eelvalimistel. Kohe, kui Lessig jõudis kahes küsitluses järjest sellise tulemuseni ning muutus üsna tõenäoliseks tema pääsemine demokraatide teise suurde valimisdebatti, muudeti reegleid selliselt, et need kolm küsitlust, mis arvesse võeti, pidid olema viidud läbi vähemalt kuus nädalat enne debatti. Lessigi meeskond oli näinud ränka vaeva, et tema nimi üldse küsitlustesse sisse saada. Reeglite muutmisega võttis demokraatide keskjuhatus temalt ära igasugusegi võimaluse pääseda teise suurde debatti, tõestades veenvalt, et on otsustanud takistada kampaaniareformi tõusmist oluliseks valimisteemaks.
Tekkinud olukorras ei pidanud Lessig enam mõistlikuks oma kampaaniat jätkata, sest vähese nähtavuse tõttu kujunenuks tema tulemus eelvalimistel vältimatult läbikukkumiseks. Seda enam, et tema siht oli algusest peale mitte ise presidendiks saada (see olnuks selgelt utoopiline) või lihtsalt poliitilist karjääri alustada, vaid teema tõstatamine valimisdebattides, et sundida ka teisi kandidaate sellele tõsist tähelepanu pöörama. Kui sai selgeks, et seda teha ei õnnestu, ei olnudki enam mõtet jätkata. Pealegi näitasid küsitlused, et tema sõnum ei olnud jõudnud oluliselt kaugemale seltskonnast, keda need teemad on Ameerikas alati vaevanud – Lessigi kandidatuuri toetasid kõige tugevamalt 30-ndates eluaastates valged mehed, keskmisest liberaalsemate vaadete ja hea haridusega.
Kas muutus on võimalik?
Eelmiste presidendivalimiste eel olid kampaaniareformi toetajate lootused tegelikult esialgu seotud Elizabeth Warreniga, aga tema keeldus siis presidendirallis osalemisest, avaldades juba varakult toetust Hillary Clintonile. Põhjuseks ilmselt see, et Clintoni šansid saada USA esimeseks naissoost presidendiks näisid olevat paremad. Pärast seda üritas Lessig veenda Bernie Sandersi meeskonda, et nad teeksid kampaaniareformist tema valimiskampaania keskse teema. Lessig leidis, et lootust näha vajalike muudatuste teostumist on vaid sel juhul, kui tulevane president saab nende elluviimiseks selge ja tugeva mandaadi, mis võimaldab tal seljatada nende vastu seisvad korporatiivsed huvid. Sanders oli küll vastuvõtlik Lessigi konkreetsete ettepanekute suhtes, kuid ei tahtnud teha sellest oma valimiskampaania peateemat. Ilmselt mõistis Sanders, et paljudele tavalistele ameeriklastele, keda huvitab rohkem igapäevane toimetulek, jääks see liiga abstraktseks probleemiks, kuid samal ajal kutsuks kampaaniareformile keskendumine tema kandidatuuri suhtes esile tugevat vastuseisu nende poolt, kelle huvides see ei ole.
Lessigi eksperiment kukkus sisuliselt läbi. Kampaaniareformist ei näi kujunevat valimiste peateemat ka sel korral. Sellest, kuidas kandidaadid valimiskampaaniate jaoks raha koguvad, on küll räägitud suhteliselt palju, kuid Sanders ja Warren on nüüd ainsad, kes on rajanud oma kampaaniad väikeannetajate toetusele ehk keeldunud ülirikaste ja korporatiivsete huvide teenimisest. Warreni otsus seda teha viis aga tema valimiskampaania finantsjuhi ametist lahkumiseni. Mina isiklikult loodan, et demokraatide presidendikandidaadiks ja järgmiseks USA presidendiks saab just tema, kuid sama hästi võib juhtuda, et selle artikli ilmumise ajaks on Warren oma kampaania juba lõppenuks kuulutanud. Sanders jääks üldvalimistel vabariiklaste kandidaadile (ükskõik kes see ka poleks) tõenäoliselt alla. Nii et kampaaniareformi toetajate lootused on praegu seotud eelkõige Warreniga.
„Meie demokraatia ei ole müügiks ja me peame tegema lõpu mõjule, mida suur raha omab meie valimistel,“ kuulutab Warren oma kampaanialehel. „See tähendab, et tuleb pöörata tagasi Citizens United [ülemkohtu otsus, millega kinnitati – sõnavabadusele viidates – ettevõtete, ka ametiühingute ja mittetulundusühingute õigust kulutada raha valimistega seotud teavitustööle, mida oli varasemate otsustega piiratud]. See tähendab ka lõpu tegemist nendele kirjutamata reeglitele, mis nõuavad kõigilt, kes tahavad kandideerida ametisse, kõigepealt lipitsemist rikaste doonorite ning Washingtoni siseringi kuulujate ees.“ Need sõnad annavad lootust. Samas tasub pidada alati meeles, et USA Demokraatlik Partei ja Vabariiklik Partei ei ole erakonnad selle sõna euroopalikus tähenduses, vaid kujutavad endast sisuliselt väga suuri poliitilisi koalitsioone, mille sees käib jõukatsumine kohati vastandlike huvide vahel. Ei ole kindel, et isegi Warren presidendiks saades, kuigi tema seda ilmselt siiralt soovib, kampaaniareformi läbi suudaks suruda. Kõigepealt tuleks tal aga presidendiks saada. Ja see on Ameerikas äärmiselt raske, kui minnakse vastamisi võimsate ärihuvidega, mis kontrollivad suurt osa sealsest poliitikast.
Andres Laiapea
samuti aegamisi jänkide ninamehe valimisi jälginud. Ega senised mingeid poliitilisi pööranguid polegi teinud, ikka majanduslikud ja omavahelised kisklemised võimaluse pärast rahva rahakotiga mängida. Kuna seda aga on, siis erilist jama sellest ei tõuse. Mõni miljard siia, mõni sinna, kurat sellega, näitemäng läheb edasi. Ka on Jänkistanis õiguskord niivõrd äärmuseni viidud, et vastased ei saagi eriti ninamehi väärata, sest kohe oled kohtu all. meil seda pole, sellepärast ka rahvas kaotajaks jääb.
Igatahes praegustest eelsitan ma Trampi, kuid kui varasematega võrrelda, siis Reigan oli ka Trambist etem.
Olen ka mõelnud, kes meist sobiks Jänkistani juhtima. Tulemus on kurb – mitte ükski!
Kui seame ühendriike endale eeskujuks kus olla demokraatia juba 200 aastat siis lollemat juttu ei saagi enam olla !
Täielik politseiriik kus vangimajas võrreldes rahvaarvuga istub kõige rohkem inimesi maailmas,kus raha määrab kõik.
Raha muidugi trükitakse nii palju kui vaja ja kuna dollar ei ole kullaga seotud siis mõnede arvutuste kohaselt on katteta dollareid ca.500 triljoni jägu aga mõnigate ekspertide arvates isegi kümme korda rohkem !
Suur demokraatia ülejääk mida ka meie kõigest väest aitame eksportida erinevatesse riikidesse ja seda riigist kus alles 60 aastat tagasi ei tohtinud mustanahalised siseneda valgete bussidesse,restoranidesse jne.
VAAT KUS UUDIS !!!
KAS MEIL EI VALITSE?
kui kurja juurikast saaks lahti nii, et igale kodanikule (seega 1,15-le miljonile umbes) eraldada eelarvest võrdeline osa, seega 11500000000/1150000 = 10000€ aastas ehk 10000/12 = 833€ kuus. Selle osa eest saaks kodanik kasutada vastavaid hüvesid nagu soovib. Toidule kulub keskmiselt 4€ päevas, seega 1460€ aastas läheks kohe maha, järel 10000-1460 = 8540€. Elamise arvutamisega oleks juba keerulisem, sest see on isikuti ja pereti väga erinev. Kuid enda järgi arvestades peaks 50€ kuus ikka kuluma. Seega 600€ aastas maha, järel 7940€. Igasugused teenused (veeb, telekas jmt) panen umbes 40€ kuus, aastas 480. Järel 7460€.Sõidud ümbruskonnas busside, rongide ja autodega 400€, järel 7060€. See on isikuti väga erinev, kuid autodega eputajad on juba ise süüdi, kui välja ei tule.
Riietele 20€ kuus, aastas 240€, järel 6820€. Erihuvid (raamatud, aiandus, kogumine jmt) 50€ kuus, aastas 600€, järel 6220€.
Edasi ma ei arvuta, sest mitte kuidagi ei saa sellest rahahunnikust lahti. Ehk üks peabki lällama ja teine rihma pingutama. Isegi kui 2 välisreisi aastas teha, kipub ikkagi paartuhat järele jääma. Ainus lahend oleks siis 31.12. õhtul koguda raha ühte hunnikusse ja sellele tuli otsa panna. Saab end tule valgel vähemalt soojendada.
ravimid, sest mõnel läheb neid samuti vaja. Eks ülejääk siis ravimitele kulugi. Sest elatakse ju ebatervislikult.
Hambaravi ja proteesid jätsid välja. Arstiabi ka. Elamine ei ole mitte 40 vaid 140 kui elad korteris + KÜ renoveerim.
Näe ,lasen hambaid tõmmata pangalaenuga, pool aastat maksan laenu oma 350.-pensionis, siis teen uue laenu, et üks protees suhu saada, muidu käi nagu surm sisselangenud huultega. Ei aita nneist armetutest kompensats. 85 hambaravi ja 260 protees .Aga nüüd tahab haav puhastamist. Pensionini 5 päeva, kas pean vastu ? st. kas mu aju peab vastu, sest mädapõletik on ikagi peas. Kui enne minna, siis 5 euri visiiditasu + omaosalus tuleb maksta, aga mul pole centigi. Ei ole. Lemmikloom on ka pooltõbine, süda käsib kord parima arsti juurde minna temaga – raha pole ju! Pean seda kõike pealt vaatama ja kannatama.
Tarvis on trükki anda oma kirjutatu ,raha ma sealt ei teeni, on rohkem heategevus, jälle pangalaen, kas seda antakse minuvanusele isegi siis kui eelmised makstud.
KÜ hakkab renoveerima – millest maksan ?!
HÄSTI HOOLITSETE OMA PENSIONÄRIDE EEST ! KAS TE MÕTLETE KA VAHEST ? TUNDEMEEL USUTAVASTI KADUNUD AMMU. SÕNAAD, SÕNAD, SÕNAD – ETTEASTED, PEOD, KOHTUMISED,LAVASTUSED.
USA-s on tähtis raha. Teistest riiikidest hoolitakse vaid kasusaamise eesmärgil. Naftariike käidi pommitamas, Euroopa riike õnneks see ei ohusta. Usa lepib nende majandusliku allutamisega. Ega USA-l pole mingit põhjust Venemaaga vihavaenu arendada aga on vaja kaubandussuhteid enda kompedentsi haarata et ka saada ja Venemaa sellest ilma jätta. Ta juba tegi seda.
USA on agressiivne riik aga praegune Venemaa seda pole. Ma tooks välja ühe ühise joone mida ka meil peaks järgima. Nimelt mõlemas suurriigis suhtutakse kõigisse rahvustesse hästi.Venemaa on nõus USA-ga hästi läbi saama, samuti meiega vähemalt seni kuni Putin on võimul. Ei tea kas mõni teine Venemaa president kannataks välja nii rahulikult meiepoolseid vihavaenuväljendusi.. Hea läbisaamine on rahu tagatis.
Kõigiga hästi läbi saada tahab ka Põhja- Korea. Kim III on tunnustatud ja hinnatud rahuvõitleja. Kuigi Putin on temast üle, on mõlemad andnud ja annavad suure panuse rahuvõitlusesse terves maailmas, mitte nii, nagu USA, kes tungib pidevalt kallale oma naaberriikidele ja ohustab rahu terves maailmas
Putin andis välja seaduse, mis kuulutab abielu vaid MEHE ja NAISE vaheliseks ühenduseks.Igasugune pederastide jant Venemaal viib knüüd seaduserikkumisele!
Kuidas siis sellega on, Putini austajad KE-st?Millal Eestis Putini kombel mõistuse häält kuulda võetakse?
Trump on sama meelt, kuid demokraatia tingimustes ei saa ta veel hulludega täiel rindel võidelda, ehk järgmisel ametiajal.
Muidugi võttis . tinasõdureid ja töölisi on ju vaja, homod aga t ittesid ei tee. Pealegi on tal mõistust Õigeusu kirikuga läbi saada.
Mis ta ise mõtleb on iseasi. Uskumatult intelligentne nagu ta on. Putin nimelt. Trumpil on aru suts rohkem kui eelmistel,mis sobib praeguse olukorra jaoks 3 sõja lävel.-kauboiaru.
See mida sina mõtled on selge kui seebivesi.
Sigige, siis on mul kust kala püüda ja kellestki parem olla, kedagi nuhelda, kiusata. See annab elule sisu ja maigu.
KORDAN VEELKORD – HOMOSEKSUAALSUS ON LOODUSE ÜKS LEEBEMAID VIISE LIIGI LIIGSET SIGIVUST ÄRA HOIDA ! SAAD SA ÜKSKORD ARU?!
Asjuliste peamine mure on ,et oleks keda valitseda ja kes neid ülal peaksid. Mõtlevad seejuures isegi oma järglastele- isegi varaan teeb seda. Siginege, töölised ja sõdurid.