Areng soosib avatud ja seesmiselt tugevaid rahvaid

Andres Kollist

Andres Kollist

(Keskerakonna Mustamäe piirkonna 25. veebruari üldkogul peetud kõne põhjal)

Võiksin enese kohta öelda, et olen omajagu iroonilise mõistusega. Aga mõned asjad lähevad mulle väga korda. Küllap on sedasi, et selle põhjus võib olla mõni isiklik emotsioon, sündmuse üle aegade ulatuv tähtsus või see, et tänu inimeste erakordsele leidlikkusele kangelaslikkusele toimus midagi, mis oli igasuguse tavalise loogika järgi võimatu. Aga tänu just sellele eriliselt hingeminev, mis kena eestikeelne sõna – oli ülev.

Apollo 13

Apollo 13 startis plaanipäraselt 11. aprillil 1970. aastal kell 19.13 Kennedy Kosmosekeskusest Floridas. Elektrienergia saamiseks kasutati kosmoselaevas kütuseelemente. Kütuseks olid −185 kraadini maha jahutatud vedel hapnik ja vedel vesinik. Neid hoiti isoleeritud kerakujulistes mahutites kosmoselaeva hooldusmoodulis. Lennu käigus temperatuur muutus ja veeldatud gaasid hakkasid aurustuma. Rõhk gaaside mahutites hakkas tõusma. Juhtus nii, et rõhu muutusest teatama pidanud alarm oli välja lülitunud.

Kosmoselaev oli parajasti Maast umbes 330 000 km kaugusel ja astronaudid olid parasjagu lõpetanud teleülekande Maale. Nad olid magama minemas, kui nad kuulsid „päris suurt pauku“. Meeskond arvas esmalt, et kuumoodulit tabas meteoor. Õige pea said nad aru, et nii see ei ole ja toimunud on Apollo emalaeva kahjustanud plahvatus. „Okay, Houston, we’ve had a problem here“ (okei Houston, meil on siin probleem), raporteeris juhtimismooduli piloot Jack Swigert maale.

Apollo emalaeva vigastused olid sellised, et elektrienergiaga varustamine praktiliselt katkes. Meeskond kolis kuumoodulisse, ainsasse kohta, kus oli veel võimalik veidi hapnikku, vett ja sooja saada. Nagu öeldud, vigane Apollo oli siis Maast 330 000 ja Kuust 72 000 kilomeetri kaugusel. Sellist viga ei ole võimalik parandada. Pool laeva on plahvatanud, energiat peaaegu ei ole, hapnikku napib ja elamiseks on vaid kitsuke kuumoodul. Apollo otsejoones Maale tagasipööramine oleks nõudnud liiga palju energiat. Jäi lootus lennata ümber Kuu ja kasutada tagasilennuks Kuu gravitatsioonijõu abil saadavat kiirendust. On selline trikk sellise vigase laevaga võimalik? Aga see oli võimalik. Nad suutsid hakkama saada võimatuga ja tõid Apollo 13 maale.

Tartu rahu ja Vabadussõda

24. veebruaril tähistasime Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäeva. See tähendas Vabadussõja võidukat lõppu ja Eesti iseseisvuse kindlustamist. 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruarini 1920 Nõukogude Venemaaga peetud sõja sisse mahtus ka 5. juunist kuni 3. juulini 1919 baltisaksa väekoondistega peetud Landesweeri sõda.

Minu mõlemad vanaisad olid Vabadussõjas ja mul on selle üle eriline heameel ja uhke tunne. Aga asi ei ole siin perekondlikes emotsioonides, kuigi, ka need on väga tähtsad. Ilma imeliste asjaolude kokkulangemiseta ja 100 aastat tagasi tegutsenud meeste ja naiste otsustavuseta, ilma nende vapruseta ei oleks seda riiki, milles me praegu elame.

Vabadussõjas ja Tartus toimunud läbirääkimistel tuli seista vastu kordades suuremale vastasele, manööverdada lääneriikide, Venemaa punaste ja Vene valgete kapitaalselt erinevate huvide vahel, aga leida samas liitlasi, hoida ära riigi seesmine lõhenemine, kindlustada rahva tahe võidelda, hankida relvi, mõelda varustuse ja toidu lõppemise võimalusele. Vabadussõda võita oli peaaegu sama võimatu, kui hukkumisele määratud Apollo 13 maale tagasi tuua. Aga ometi see juhtus. Meie esivanemad suutsid hakkama saada võimatuga ja selle sõja võita.

Nad võitsid sõja, sõlmisid Tartus rahu koos Venema kinnitusega, et ta „ … tunnustab … ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust … edaspidisteks aegadeks …“

Kuidas suhtuda inimestesse?

Kohane on pärida, kuidas suhtume nendesse inimestesse, kes Eesti jaoks otsustavatel hetkedel tegutsesid. Eriti need, kes mängisid siis otsustavat rolli ja kes on julgenud otsustada. Ma hindan väga kõrgelt ajaloolase Magnus Ilmjärve raamatut „Hääletu alistumine“. Selle raamatu põhiline sõnum on, et Konstantin Päts polnud ingel. Päts oli seotud musta raha liigutamisega Harju pangas, Päts kehtestas vaikiva ajastu ja lõpuks oli Päts see, kes hääletult alistus ja 1940. aastal kasvõi sümboolselt vastu ei hakanud.

Siin on ajaloolist tõde, mille üle võime vaielda ja arutada, aga selge on see, et ta polnud ingel, polnud veatu pühak. Sama on Jaan Tõnissoniga, keda mõned püüavad kujutada kui mingit provintsirahvuslast, kui veidrikku, kes rohkem segas kui midagi asjalikku tegi. Sama näeme kaasajal, eriti Edgar Savisaare puhul. Ja ega temagi pole olnud ingel, veatu pühak.

Savisaare tähtsus Eesti poliitikas ei piirdu muidugi tema ajaloolise rolliga laulva revolutsiooni ja üleminekuaja aastatel. Savisaare loodud on Eesti suurim erakond – Eesti Keskerakond. Võib ilma igasuguse liialduseta öelda, et Savisaar on esimene Eesti professionaalne poliitik. Savisaar on mees, kes on poliitikuks sündinud. Hea ärimehe aju töötab ilmselt juba alateadlikult, reflektoorselt liinil, mis on kasulik. Ärimehe mõte jookseb mitu käiku ette ja märkab kasumit seal, kus teine seda aimatagi ei tea. Julgen arvata, et Savisaare aju teab, arvab, tunneb ja aimab analoogilisel viisil: seal on hääled ja need ma saama pean. Ja ta saab. Aga hääled on poliitiku raha.

Üks Savisaarele poliitikas edu toonud trikke on olnud vastandumine. See on toonud talle ja Keskerakonnale suuri häälesaake. Aga liiale läinud vastandumine viis selleni, et n-ö teine pool vastandus ka, kuni selleni, et olgu mis on, tulgu mis tuleb, Savisaarega me koostööd ei tee. Sedasi kujunes olukord, kus hääled tulid, tulid lausa valimisvõidud, aga valitsust Savisaarel teha ei lastud. Eesti arengus tõi see kaasa pika perioodi, kus suur osa Eesti valijaid olid nagu esindatud, aga nende mõju riigi arengule oli minimaalne. Vastandumine tõi Savisaarele hääled ja vastandumine ta hukutas. Väga oluline on, et Savisaar asus esindama Eesti venekeelset elanikkonda. Kahtlemata on Savisaare teene, et Eestis ei ole Vene erakonda. Eriti pean siin silmas mitte kohalike venelaste huve esindavat, vaid suurvenelikku Vene Föderatsiooni poole vaatavat parteid.“

Oleme oma võtmekujude hindamisel ausad. Märkame nende suurt, määravat rolli. Ka siis kui nad pole olnud inglid, veatud pühakud. Ja kes meist siis see pühak on?

Riigi stabiilsus ja usutavus

Pensionireform

Kersti Kaljulaid (24.02.2020, Viljandis): „Oleme eelkõige teinud tööd iseendaga, loonud vaba riigi, õigusriigi, andnud võrdsed võimalused kõigile ja olnud hea ning usaldusväärne partner oma sõpradele ning vähemalt järjekindel ja ettearvatav neile, kellega me samameelsed tingimata ei ole. Selle pea 29 aasta jooksul on meie suhtes tekkinud Usaldus.

Meil oleks tegelikult tarvis oma turvatunde jaoks senisest enamgi säästa. Muidugi vajame me hoolduskindlustust, mis tagaks mitte ainult patsiendi, vaid ka teda aitavate inimeste inimväärse toimetuleku. Sest kuigi meie abi vanuritele ja puuetega inimestele kasvab ja areneb viimasel ajal päris kenasti, siis praeguste ressursside juures ei saa kuidagi öelda, et hooldajad, nende emotsionaalselt ja füüsiliselt rasket tööd arvestades, saaksid õiglast palka. Aga kuidas ikkagi nii olulisi uusi kindlustunde sambaid istutada vastväljajuuritud pensionisambast jäänud auku? Kes veel usub riigi pikaajalist lubadust?“

Väga mõtlemapanev. Kahju, aga ma olen siinjuures presidendiga nõus. Teine pensionisammas vajab remonti. Kuid vähem säästmine ei kindlusta vanaduspäevi, eriti nendel, kelle sissetulekud pisemad ja investeerimisoskused nigelamad.

Apteegireform

Kuu aega enne otsuse realiseerumist me ikka otsustame. See on midagi, mis kõneleb ebakindlusest. Tuleviku ebamäärasusest. Apteegireform ei ole midagi sellist, mis määraks riigi saatuse. Arstirohud on ju kättesaadavad. Ja tõsi on see, nagu seda näitavad erinevate riikide kogemused  –  seda tundlikku ala on võimalik korraldada erinevatel viisidel. Tulemuseni võime jõuda 10 erineval viisil ja 7 neist on mõistlikud. Aga, me ei suuda valida. Kas nii saavad riiki usaldada ärimehed, proviisorid, inimesed. Kuidas siis olla, kuidas atra seada, seda selgust ei ole. Õigemini, nüüd lõpuks ilmselt siiski on. Kõik jääb nii nagu algul, viis aastat tagasi kavandatud. Jääb vaid üle Tanel Kiigele jätkuvalt head närvikava ja edu soovida.

Rail Baltic

Rail Baltic on 10 aastat tagasi alustatud projekt. See on üks Euroopa Liidu tähtsamaid projekte üle-euroopaliste transpordikoridoride loomisel. Rail Balticu maksumuseks on hinnatud umbes 6 miljardit eurot ja see peab looma raudteeühenduse Tallinnast Leedu ja Poola piirini. Eesti osa maksumus on hinnatud 1,35 miljardile eurole. Sellest oleks Eesti omafinantseering 229 miljonit eurot, ehk 17%. See projekt on eesti ühiskonnas palju vaidlusi tekitanud. Ometi vähendab sellise raudtee ehitamine Baltimaade saarelist asetust Euroopa suhtes, loob uue olukorra transpordi vallas, on oluline tugi meie kaitsevõimele.

Kas tõesti võib asi minna nii kaugele, et segadused asjaajamises, Euroopa Liidu muutunud olukord ja lõpuks meie endi otsustamatus, ikka esilekerkivad vaidlused, ebakindlus ja usutavus võivad viia nii kaugele, et Rail Balticu valmisehitamine võib ohtu sattuda? Kas me saame oma riiki usaldada, kas siin saab pikaajalisi plaane pidada, suuri asju ellu viia?

Kodakondsus

Riigi saatuse määravad pikemas plaanis mitte vaid selle riigi kodanikud, pigem ikka kõik selles riigis elavad inimesed. See oli nii 20 aastat tagasi ja on sedasi ka nüüd. Tõrjutud, piisavalt mitte kaasatud ühiskonnaliikmed olid ja on ebaõigluse mõõdupuuks isiku tasandilt ja julgeolekurisk riigi tasandilt vaadates.

Eestis elavate Vene kodanike arv pole 20 aastaga vähenenud, pigem on see kasvanud ja kasvab edasi. Kuivõrd vale strateegiline valik oli Eesti riigi poolt sellise arengu pealesurumine, seda on elu eriti ilmekalt näidanud Vene-Gruusia ja Vene-Ukraina konfliktide puhul. Isegi minu igavene oponent nendes küsimustes, kahjuks meie seast lahkunud Mart Nutt on tunnistanud, et toimunud arengud ei ole olnud head, suur hulk Venemaa kodanikke ei ole Eestile kasulik.

Määratlemata kodakondsusega inimeste staatuse küsimus on ikka lahendamata. Vaatamata riiklikule survele ei võtnud need endise N Liidu kodanikud omal ajal Venemaa kodakondsust. Tegemist oli mitte jutu, aga elulise käitumise kaudu väljendatud lojaalsusavaldusega alles jõudu koguvale Eesti riigile. Nad leppisid sellega, mida parlamentaarse riigikorraldusega Eesti neile lõpuks, pärast valulisi poliitilisi vaidlusi pakkuda suutis. Ammu on aeg nende inimeste aastakümnete tagust käitumist ja hoiakuid tunnustada ning nendele inimestele lisatingimusi esitamata Eesti kodakondsust pakkuda. Erilisi pahalasi sealt hulgast välja arvates.

Eesti avatus

Eesti ühiskonna arengul on veel teine pool, tundeline, hingeline, ootusi sisaldav. Võrdleksin seda armastusega ja ma ei leia siin paremat sõna kui rahvuslus. Armastus on midagi, mida saab kirjeldada tuhandel viisil ja mida samas ei saagi kirjeldada. Armastus on igal juhul tunne. Nii ka rahvustunne – tunne mis rahvuse olemasoluks tarvilik.

Elu kvaliteeti võib mõõta keskmise kuu sissetuleku, elamispinna ruutmeetri või automootori võimsuse järgi. Aga elu kvaliteedi hindamisel on määravad ka naabrid, töökaaslased, suhtluspartnerid ja muidugi keskmiselt kõrgema haritusega rahvas, mille liige sa oled. Oluline on elukeskkond kõige laiemas mõttes, – alates merest, metsadest, jõgedest, järvedest, maanteedest, linnadest, küladest ja lõpetades omakeelse kõrgkultuuri, teaduse, haridusega. Selle kõige loomiseks on tarvis armastust, tunnet, rahvustunnet.

Inimene tahab lapsena, varasemal kasvamise ja arenemise etapil võimalikult rohkem ümbritsevaga samastuda, hiljem aga oma eripära rõhutada. Samuti on ka rahvaga: integratsioonile, unifitseerimisele, globaliseerumisele järgneb või toimib sellega paralleelselt vajadus iseeneseks jääda, oma eripära rõhutada, arendada, eksponeeridagi.

Rahvuslikku ja täisväärtuslikku tulevikku ei loo meie rahvale mitte kapseldumine, ksenofoobia, sissepoole pööratus. Ammugi mitte marurahvuslus. Oluline on avatus, tarkus ja oskus osaleda maailma arengus maksimumi taotlevalt. Aga samas võime arendada üha enam ja enam välja omaenese eripära. Oluline on oskus olla ise, ja mis põhiline, tahe kasvatada oma lastest rahvuslikud maailmakodanikud, kes oskaks sellist elu väärtustada, sellest naudingut ja lõbugi leida. Eriti oluline on arengu dualismi tunnetamine väikerahvale. Muutuvas maailmas jäävad ellu vaid need rahvad, kelle rahvuslik instinkt vastab paremini toimuva arengu sisule.

Kui 20 aastat tagasi tundus, et saada XX sajandi maailmakodanikuks tuleb enam avaneda, siis nüüd on küsimus mõistlikus tasakaalus. Kuidas tulla toime globaliseeruvas ja ootamatul viisil muutuvas maailmas – see on kujunemas strateegiliseks põhiküsimuseks.

 

1 Kommentaar
  1. Hinnang 3 kuud ago
    Reply

    Edgarist kopib minu hinnangut. Vaid selle vahega, et ärivaimu Edgaril polnud ega ole. Ärimehena ta poleks Eestis läbi löönud ehk esikümnesse poleks ta kindlasti kuulunud.
    Meenutis vabadussõjast ja vabariigist jääb, kuid miks pole midagi kirjutatud praeguste klikkarite valmisolekust see saavutatu kohe maha ärida? Miks meie ninamehed põhiseaduse vastaselt tahavad loobuda Narvatagusest ja Petserimaast? Ning isegi põhiseadust rikkudes nagu Paet nikerdas valmis reetmislepingu.
    Pinsipettusest pole Kollist aga siiani aru saanud. Ja ega saagi enne kui ta ise võtab ette mõne noorema tuttava või sugulase pinsiraha rahastutes. Palju on röövitud ja palju saaks täna pinsile jäädes samas suhtes eelarvega? Siis läheks ka Kollisti silmad äkki lahti ega kummardaks pimesi eestlustvihkavat võltspresidenti.
    ka Reilpeldiku suhtes meie seisukohad erinevad. Asi pole ju liikumisvõimaluses, vaid selle tasuvuses. Kollist pole viist teinud katsetki kokku lüüa meie mõnesaja sõitja ülalpidamist ülikalli raudteega. Taas ootaks teda pettus. Ei taha uskuda, et ka Kollist on sellise pimedusega löödud nagu mõned meie “raudteelased”, et Hiina hakkab AliExpressi kaupu Euroopasse vedama Põhja-Norra, Soome raudtee, üle Soome lahe laevade ja siis Reilpeldiku vahendusel, kui samal ajal saaks palju kiiremini ja oadavamalt kohe kauba viia Põhjamere sadamatesse. Aga mõistus pole muidugi oma teha.
    Ei nõustu ka siinsele 5.-le kolonnile kodakondsuse kinkimisega. See paber ei muuda neist Eesti vihkajatest kohe Eesti pooldajaid. Piisab väikesest üleskutsest ja tänavad on taas täis lärmajaid “Ras-sii-ja, Ras-sii-ja, vsjoo naaše!”. Ja siis lärmavad juba Eesti “kodanikud”!
    Viimane osa jääb ebamääraseks. Üldistavad sõnad nagu Jurkale omane. Jääb arusaamatuks, kas eestluse eest seismine on kiiduväärt või põlastusväärt. ja kui viimane, siis milleks neid kuradi eestlasi Eestisse üldse vaja on!
    Kokkuvõttes ma ei imesta, et Kollist just keskbandesse kuulub.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.