Logo
13. detsember 2017
49 (1080)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Et mets ei läheks metsa

AIVAR JARNE,      19. aprill 2017

Viimasel ajal on taas tähelepanu alla tõusnud metsateema. Puidutööstus areneb muude metsahüvede arvel ja keskkonnakaitsjate arvates on see suundumus pikaajaline turvarisk, mis vajab kiiret parandamist. Riigikogu arutaski 13. aprilli istungil olulise tähtsusega riikliku küsimusena metsaga seotud teemasid.

 

Ettekandjate seas olid ökoloog ja metsateadlane Toomas Frey ning Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi juhtivteadur, Metsanõukogu liige Asko Lõhmus. Keskfraktsiooni nimel pidas kõne Jaanus Karilaid.

 

Toomas Frey ütles, et Eesti metsanduses toimuv on keeruline ja murettekitav. Ohus on põhiseaduse 5. paragrahv, mis ütleb, et loodusvarad ja loodus on rahva ühisvara, mida tuleb kasutada säästlikult. Frey lisas, et kui küpseva metsa juurdekasv on sel aastal 1,8 miljonit hektarit, siis sellejagu tohiks ka raiuda. See on tähtis kahel põhjusel. Ökoloogilise väljakujunemise käigus on ainult küps mets bioloogilise mitmekesisuse ja ökoloogilise elupaikade rikkuse poolest täiuslik ning selliselt fikseeritud puidu maht tähendab ka süsihappegaasikvoodi reguleerimist.

Frey sõnul on demagoogiline see, et nüüd räägime avalikult 6,8% juurdekasvu piires raiumisest. See aga pole mitte metsa kasvu suurus, vaid kiirus. Kasvu tagajärg, kasvu suurus on raieküps mets, ja seda raiumegi; mitte ei raiu metsa kasvu kiirust. Peamine probleem tema meelest tekibki sellest, et Eestil on peale loodushoidjate ja haritlaste ka metsa kasutajad ehk metsatöösturid. Nendele ei ole mets aga mitte elukeskkond või loodusrikkus, vaid rahaallikas. See tekitab ühiskonnas tõsise vastuolu.

 

Algeline metsamajandus

Asko Lõhmus sõnas, et metsad on väga keerulised ja mastaapsed süsteemid. Teadlased on mures sellepärast, et riigid, ühiskonnad ja poliitikud kipuvad metsi majandama väga algeliste lihtsustuste kaudu. Eestil on tema sõnul säästliku metsamajandamise kontseptsioonina olemas nii selge metoodiline juhis kui ka kehtiv poliitiline kokkulepe metsamajanduse ja metsade targaks juhtimiseks. Viimase kümne aasta jooksul on aga Eesti metsapoliitika liikunud sellest alusest ja kokkuleppest tasapisi üha eemale.

Lõhmus tõi välja, et praegu on umbes pool Eesti maismaast metsaga kaetud ning umbes pooled kõikidest Eestis leiduvatest loomaliikidest elavad metsas. Eesti elanikkonnast on aga metsaga aineliselt seotud umbes 10 protsenti. Nende hulka kuuluvad metsaomanikud ja metsatööstuses töötavad inimesed. Metsa- ja puidutööstuse osa SKT-s moodustab viis protsenti.

Riigikogu Keskfraktsiooni nimel kõne pidanud Jaanus Karilaid leidis, et Eesti mets ei tohi olla kiire rahaallikas, vaid mets on eestlaste ühisvara, mille olulisus on juurdunud eestlastesse sünnist saati.

 

Metsarikkus peab jaotuma õiglasemalt

Karilaid tõi välja, et loodus on läbi ajaloo olnud eestimaalasele väga oluline ning seda näitavad kasvõi meie inimeste seenel- ja marjulkäigud, mis Lääne-Euroopas ja mujalgi pole sugugi tavalised. „Me armastame kakukaameraid, au sees on hiied ning vähemalt 50 lasteraamatu pealkirjas sisaldub sõna „mets“. Seetõttu on arusaadav, miks igasugune muudatus, mis puudutab Eesti metsa, tekitab diskussiooni ja vaidlusi,“ rääkis Karilaid. Praegune metsapoliitika on suuresti kaldu metsatöösturite suunal ning põhjust tuleb otsida Reformierakonna valitsemisest viimasel 15 aastal.

Ta lisas, et mets ei saa Eesti inimeste silmis kunagi võrduma vaid rahaga, ning mõistlik oleks hoopis täiendada looduskaitseseadust ja võrdsustada kaitsemetsadeks arvatud metsad maastikukaitsealadega. Nende majandamiseks tuleks metsamajanduskava asemel aga ette näha kaitse-eeskiri. „Avaliku ja majandusliku huvi vahel tuleb leida tänasest parem tasakaal. Mets võib loomulikult olla üheks rikkuse allikaks, kuid see peab jaotuma senisest õiglasemalt, ning selle rikkuse taotlemisel ei tohiks me kaotada looduslikku mitmekesisust,“ ütles Karilaid.

 

Samuti rõhutas riigikogulane, et kuna metsaseadus ei defineeri metsa kui riigivara, siis ei tohiks mööda minna säästva arengu seadusest, mis annaks sisu terviklikule metsapoliitikale. „Metsa puhul peaks olema lihtne reegel – majandamine peab toimuma säästvalt ja jätkusuutlikult. Arutelukoht on, mil moel seda teha. Ökoloogiline mitmekesisus kipub täna kaduma. Raiest saadud raha on kerge hinnata, kuid metsast saavat emotsiooni, haridust ja kogemusi mitte,“ lõpetas Karilaid.

 

AIVAR JARNE, Kesknädal

 

[esiletõste:]     Metsa puhul peaks olema lihtne reegel – majandamine peab toimuma säästvalt ja jätkusuutlikult.



Viimati muudetud: 19.04.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail