Logo
21. juuni 2017
25 (1056)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Võitjad ja kaotajad Prantsusmaal

ANDRES LAIAPEA,      19. aprill 2017

Kõigi eelduste kohaselt valitakse Prantsusmaa järgmiseks presidendiks liberaalne tsentrist Emmanuel Macron, kuid võit tuleb alles valimiste teises voorus 7. mail. Pühapäeval toimuva esimese vooru tulemused näitavad, millised on need poliitilised jõujooned, millega ta ametisse astudes arvestama peab. Juba täna võib spekuleerida selle üle, kes on nende valimiste suurimad võitjad ja kaotajad, kuid õhus on ka veidi määramatust.

 

Rahvusrinde esinaine Marine Le Pen on üheaegselt nii võitja kui ka kaotaja.

Küsitlused näitavad, et ta rebib praegu küll veel esikoha pärast esimeses voorus, aga ei väljuks teisest võitjana isegi siis, kui tema vastas oleks Sotsialistliku Partei kandidaat Benoît Hamon, kellele ennustatakse nüüd esimeses voorus alles viiendat kohta. Le Pen on suutnud koondada kindlalt enda taha ligi veerandi Prantsusmaa valijatest. See on kahtlemata suur saavutus, kuid samal ajal on tugev enamus prantslastest jätkuvalt seda meelt, et tema ei sobi nende presidendiks mitte mingil juhul. Ta ei ole suutnud veenda rahvast selles, et kõlbab Prantsusmaad juhtima.

 

Kaotajad

Vabariiklased ja Sotsialistlik Partei kuuluvad kahtlemata kaotajate hulka. Vabariiklaste kandidaat François Fillon oli veel mõne kuu eest kindel favoriit, aga vahepeal jõudis avalikkuse ette asju, mis on tema võimalused presidendiks saada hävitanud. Tänaseks on teada, et ta sebis juba 1980. aastal kaitseministeeriumi personaliülema asetäitjana oma elukaaslasele (hilisemale abikaasale, toonasele kihlatule) ministeeriumis kõrgepalgalise broilerikoha. Hiljem maksis ta parlamendisaadikuna oma naisele palka töö eest, mida väidetavalt ei tehtudki.

Sellest on möödas juba aastaid, aga nüüd on alustatud nende asjade suhtes ametlikku juurdlust, ja Fillon presidendivalimiste teise vooru tõenäoliselt ei pääse.

Eesti poliitikutel tasuks samuti meeles pidada, et avalike vahendite väärkasutamine ei ole aktsepteeritav; varem või hiljem maksab see valimistel kätte. Fillon oli just jõudnud oma elu suurima võimaluseni, presidenditool oli tal juba käeulatuses, aga kui ta oma käe selle järele sirutas, siis tulid minevikust välja varjud, mis teda enam lahti ei lasknud.

Hea näide sellest, et niisugune sahkerdamine lõpuks valusalt kätte maksab, on muidugi ka president Toomas Hendrik Ilvese häbiväärne saatus. Täna põlgavad teda isegi need, kes pidasid teda kunagi moraalseks majakaks. Mees on oma maine kodumaal nii täis teinud, et tal ei jäägi enam üle muud kui viibida vabatahtlikus pagenduses.

Viie aasta eest Prantsusmaa presidendiks valitud François Hollande teiseks ametiajaks ei kandideeri, sest on muutunud äärmiselt ebapopulaarseks. Hollande on Prantsusmaa Viienda Vabariigi ajaloos esimene president, kes ei taotle enda tagasivalimist. Kui eelmine kord järgnes tema võidule presidendivalimistel Sotsialistliku Partei võit ka parlamendivalimistel, siis nüüd ähvardab seda erakonda suur lüüasaamine kõigil valimistel. Sotside eelvalimised, millest võttis osa üle kahe miljoni valija, võitis Benoît Hamon, kes esindab erakonna vasakpoolsemat tiiba.

Just see võimaldaski kerkida tsentris esile Macroni kandidatuuril. Samal ajal on tõusnud vasakul sotside arvelt Jean-Luc Mélenchon.

 

Võitjad

Vaieldamatuteks võitjateks ongi nüüd Macron ja Mélenchon, kes on mõlemad endised Sotsialistliku Partei liikmed, kuid kuulusid selle erinevatesse tiibadesse.

1977. aastal sündinud Macroni saamine presidendiks näib olevat vaid valimiste kaugusel. Tegemist on Prantsuse eliitkoolide eeskujuliku kasvandikuga, kes töötas enne poliitikuks hakkamist finantsinspektorina majandusministeeriumis ja ajas vahepeal investeerimispankurina kokku väikese varanduse, mis on võimaldanud tal toimetada poliitikas parteide vanadest toiduahelatest sõltumatuna. 2014. aastal nimetati ta majandusministriks, ja sellel ametikohal sai Macron tuntuks liberaalsete reformide eestkõnelejana. Kaks aastat pärast ametisse saamist astus ta tagasi, et pühenduda oma valimiskampaaniale, mille tarbeks oli loonud juba varem liikumise nimega "Edasi!" ("En Marche!").

Edasi!” üritab ühendada progressiivseid elemente nii vasakult kui ka paremalt ja kavatseb tulla oma kandidaatidega välja paari kuu pärast toimuvatel parlamendivalimistel. Macroni kandidatuurile on avaldanud toetust ka eelmised kolm korda presidendivalimistel tsentriste esindanud François Bayrou ja tema juhitav Demokraatlik Liikumine. Prantsusmaa eelmine tsentrist tulnud president oli Valéry Giscard d'Estaing (aastatel 1974–1981), pärast seda on Élysée palee olnud kas sotside või konservatiivide käes.

Mélenchon kuulus seevastu Sotsialistliku Partei vasakpoolsesse tiiba, mis toetas 2008. aastal erakonna peasekretäri valimisel Hamoni kandidatuuri. Kuna toona jäädi erakonna sisemises võimuvõitluses alla, otsustas Mélenchon sotside ridadest lahkuda, moodustades Vasakpartei, millega ühinenud leidsid, et Sotsialistlik Partei ei olnud enam sotsialistlik, vaid oli muutunud liberaalseks. 2012. aasta presidendivalimistel jäi ta esimeses voorus neljandaks, saades 11,1% häältest. Nüüd kavatseb teda toetada ligi viiendik valijatest.

Mélenchoni kandidatuuri taga on ka Prantsusmaa Kommunistlik Partei ja temast on nüüd juba saanud Prantsusmaa vasaktiiva silmapaistvaim juht.

 

Määramatus

Peamiselt määramatus on seotud sellega, et tänapäeva infoühiskonnas mõjutavad valimiste tulemusi aina enam küsitlused. Nii oli see näiteks eelmisel aastal USA presidendivalimistel, kus ennustati Hillary Clintoni võitu, aidates sellega kaasa tema kaotusele, sest paljud valijad, kes oleks andnud oma hääle talle, kuid ei olnud tema kandidatuurist suures vaimustuses, jäid viimasel hetkel koju, sest arvasid, et ta nagunii võidab. Prantsusmaal võib sama efekt avalduda veidi teistsugusel kujul. Kuna riigi edasist poliitikat mõjutab tuntavalt see, kas rohkem hääli saab parem- või vasaktiiva esindaja, aga Filloni ja Mélenchoni vahel käib küsitluste kohaselt väga tasavägine rebimine, siis toimub viimasel hetkel valijate mõningane jagunemine nende taha. Kõige šokeerivam oleks, kui tänu sellele pääsevadki teise vooru hoopis nemad, ning Le Pen ja Macron langevad mõlemad välja juba esimeses. Kahtlemata hakataks ka siis rääkima, et küsitlusi ei saa enam üldse usaldada, kuid tegelikult oleks selline tulemus tingitud just küsitluste endi mõjust.

 

ANDRES LAIAPEA,

välispoliitikavaatleja

 

[esiletõste:]    Prantsusmaa eelmine tsentrist tulnud president oli Valéry Giscard d'Estaing (aastatel 1974–1981). Pärast seda on Élysée palee olnud kas sotside või konservatiivide käes.

 

[fotoallkiri]     EELDATAV VÕITJA. Prantsusmaa järgmiseks presidendiks valitakse kõigi eelduste kohaselt Emmanuel Macron, aga selleks peab ta kõigepealt pääsema edasi valimiste esimesest voorust, kus ta võib läbi kukkuda just seetõttu, et küsitlused ennustavad talle võitu.

 



Viimati muudetud: 19.04.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail