Logo
19. juuli 2017
28 (1059)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Eesti 100: Poliitilise eestlase sünnist Maanõukoguni

TÕNU VIRVE,      12. juuli 2017

Seoses Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaga otsitakse riigikangelast, kellele ausammast püstitada. Kes ei mäleta minevikku, ei valda tulevikku. Et vabaneda juurdunud stampidest, tasub konspektiivselt üle vaadata ajalooliste isiksuste tegevusi Eesti kujundamisel parlamentaarseks paljurahvusliseks riigiks. Üheks niisuguseks tähiseks on Maanõukogu valimised juunis 1917 ning Maanõukogu kokkutulemine 100 aastat tagasi, 14. juulil.

 

Pärast 1905. aastal toimunud massilisi rahutusi andis keiser Nikolai II rahvale õiguse valida esindajatekogu – Venemaa Keisririigi Riigiduuma. Samal aastal sündis poliitiline eestlane. Muneti poliitilised munad, millest koorusid esimesed erakonnad. Igaüks võib tõmmata õpetlikke paralleele tänapäevaga.

Nooruse kirglikel ülikooliaastail sõlmitud isiklikud suhted mõjutavad tänapäeval ning mõjutasid ka tookord poliitilisi otsuseid ja tegevusi edaspidises. Tartu Puškini-nimeline tütarlastegümnaasium oli nakatunud Euroopat haaranud naisõiguslusliikumisest. Pöetud peadega verinoored revolutsioonilised naisgümnasistid oli täiesti uus ja ühiskonda šokeeriv nähtus Eestis. Marta Lepa, Hella Murriku, Alma Ostra-Oinase, Linda Jürmani ja paljude tolle aja värvikate poliitiliste tütarlaste ettevõtmised on mõjutanud Eesti ajaloo kulgu ja poliitikute kirevat eraelu.

 

Uued erakonnad

1905. aastal asutasid ajalehe „Postimees“ peatoimetaja, õigusteadlane Jaan Tõnisson, Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht, pastor Villem Reiman, arstiteadlane Hendrik Koppel ja keeleteadlane Oskar Kallas Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE). Riiklikes küsimustes võttis erakond omaks Vene liberaalide peapartei – konstitutsiooniliste demokraatide (kadettide) – programmi, milles nõuti demokraatliku riigikorra kehtestamist ja Asutava Kogu kokkukutsumist.

Põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse (ESDTÜ) asutajad olid ajalehe „Uudised“ toimetaja Peeter Speek, Tartu Ülikooli õigusteadusetudengid Gottlieb Ast ja Karl Ruga ning 40-aastane ajakirjanik Eduard Vilde. Neil oli föderalistlik maailmavaade.

Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse (VSDTP) kuulusid Tallinna lähedal Hara lahes asunud ristleja „Pamjat Azova“ üks mässujuhte Karl Ast, Peterburi Ülikooli õigusteadusetudeng, põrandaaluse ajalehe "Sotsiaaldemokraat" toimetaja August Rei, Leipzigist Tallinnasse jõudnud kaubandusülikooli värske lõpetanu Hans Pöögelmann, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudeng Aleksander Kesküla ning Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu esimees Nikolai Janson. Sotsiaaldemokraatide seas eristus kaks kallakut: töölistele tuginevad enamlased ja haritlastele tuginevad vähemlased.

Baltisaksa aadel ja linnakodanlus asutasid konservatiivse Balti Konstitutsioonilise Partei, mille eesmärk oli Balti erikorra kindlustamine. Ühtlasi taotles see erakond Baltikumi autonoomiat. Eestimaa Konstitutsioonilise Partei esimees Christoph Mickwitz, kes soovis tugevat tsaarivõimu, kuulus oktobristide fraktsiooni.

 

Linnades võim eestlaste käes

1912. aastal osutusid Eestist Venemaa Keisririigi IV Riigiduumasse valituks taluperemees ja poliitik Juhan Oras ning ERE saadik Jaan Raamot, kes kuulusid kadettide fraktsiooni. Paide linnapea, meditsiinidoktor Oskar Wilhelm Brasche ja Jägala mõisa omanik Karl von Brevern olid oktobristide fraktsioonis.

Sõja ajal oli istungeid harvemini, kuid tegevus Riigiduumas toimus. Soome Suurvürstiriigis Mustiala põllutööinstituudi lõpetanud ja Königsbergi ülikoolis filosoofiadoktori väitekirja kaitsnud Jaan Raamot ajas Venemaa Keisririigi Riigiduuma poliitkoridorides järjekindlalt Eesti asja.

1914. aastal valitsesid eestlased enamikku Eesti linnadest. 1906. aastast oli Tallinna esimene eestlasest linnapea Peterburi Tehnoloogia Instituudi haridusega Voldemar Lender. 1913. aastast alates sai tema järglaseks Tartu Ülikooli juuraharidusega poliitik Jaan Poska. Eesti fraktsioonid linnade volikogudes olid rahvusliku liikumise tugipunktid, kus võimaluste piires aeti Eesti-meelset poliitikat. Eestlased koos vähemusrahvuste esindajatega kasutasid võimalust saada omavalitsuste iseseisvust ja eestikeelset asjaajamist. Sooviti rahvuskubermangu loomist, mis tähendanuks Eestimaa ja Liivimaa kubermangu ühendamist.

2. märtsil 1917 loobus keiser troonist ja Venemaa Keisririik lakkas olemast. Kümme päeva hiljem läks võim impeeriumi pealinnas Petrogradis nõukogudele ja Riigiduumas moodustatud Ajutisele Komiteele. Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee andis Riigiduuma Ajutisele Komiteele õiguse moodustada Ajutine Valitsus. Jaan Raamot määrati Venemaa Soome asjade ülemkomissari abiks ja Vene Riigipanga komissariks.

Omades tutvusi ja positsiooni Vene kõrgbürokraatlikes sfäärides, tõstatas Jaan Raamot taas Eesti autonoomia küsimuse Venemaa Ajutise Valitsuse ees. Peaminister vürst Georgi Lvov  andis Raamotile kirjaliku volituse välja selgitada Eesti omavalitsusega seotud küsimused kohapeal – Tallinnas ja Tartus. Raamoti osavõtul töötati välja Eesti omavalitsusreformi projekt.

 

Omavalitsusest Maanõukoguni

Venemaa Ajutine Valitsus määras Eestimaa kubermangu komissariks Jaan Poska. Kubermangukomissar allus siseministeeriumile. Poska võttis endiselt Eestimaa kubernerilt üle kubernerikantselei jt kõrgemad administratiivasutused, sealhulgas Eestimaa Kubermangu Linnaasjade Komisjoni, Toitluskomitee, Tööstusmaksu Komisjoni, Sõjapõgenike Abistamise Kubermangunõukogu, Eestimaa Kubermangu Karskuskomitee ning Puude ja Metsamaterjalide Varumise Erinöukogu asjaajamise. Poska asus organiseerima oma administratiivaparaati ja miilitsat.

12. aprillil andis Venemaa Ajutine Valitsus välja määruse “Eestimaa kubermangu administratiivse halduse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”. Määrusest tulenevalt moodustati lepituskomisjon, kelle tegevuse tulemusena eestlastega asustatud Liivimaa kubermangu alad Tartu-, Võru-, Pärnu-, Viljandi- ja Saaremaa anti Eestimaa kubermangukomissari alluvusse. Poskal oli kaks abi – Põhja-Eestis vandeadvokaat Jüri Jaakson ja Lõuna-Eestis õigusteadlane Kaarel Parts.

6. mail Tallinnas toimunud maakondade ja linnade esindajate nõupidamisel töötati kubermangukomissar Poska eesistumisel välja Maanõukogu valimise seadus. Selle valimisseaduse järgi valitakse valdades valijamehed, kes maakondade valijameeste koosolekutel või valijatekogudel valivad maakonnanõukogu ja maakonnavalitsuse ning saadikud kubermangu maanõukogusse – üks esindaja 20 000 elaniku kohta. Valimised on mitmeastmelised. Maanõukogu valimised Eestimaa kubermangu valdades otsustati korraldada 5. juunil.

 

Maanõukogu valimised

Maanõukogu oli esimene üle-eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu valimised olid üldised, kuid kaudsed: linnade esindajad valiti linnavolikogudes, maakondade omad – maakonna valimiskoosolekutel; viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel. Valimistel osalesid allpooltoodud erakondade nimekirjad ja parteitud üksikkandidaadid.

Eesti Maarahva Liit (EML) oli asutatud 1917. aastal Eestimaa kubermangu lõunaosas. Erakonna peakorter asus Tartus. Esimees Jaan Hünerson oli õppinud Königsbergi ülikoolis põllumajandust, seejärel Bonni Poppelsdorfi põllumajandusakadeemias, mille lõpetas cand. agr. kraadiga. EML-is osalesid aktiivselt Peterburi Riiklikus Ülikoolis õppinud õigusteadlane Jüri Uluots ja Tartu Ülikooli õigusteadusetudeng Otto Tief. Agraarpartei asutas oma ajalehe „Maaliit“, mis järgmise aasta lõpul sai nimeks „Kaja“. 1920. aastal erakond reorganiseeriti Põllumeeste Koguks.

Eesti Talurahva Liit (ETL) oli 1917. aastal Eestimaa kubermangu põhjaosas asutatud erakond, mille peakorter asus Tallinnas. ETL-i esimees oli Tartu Ülikooli lõpetanud õigusteadlane Konstantin Päts, kes valiti Maanõukokku Järvamaa saadikuna.

Valimistel osalesid EML ja ETL ühisnimekirjaga ning said 13 kohta.

 

Tööerakond ja sotsid

Eesti Tööerakond (ETE) sai Maanõukogusse 11 kohta. ETE moodustati 1917. aastal Eesti Radikaalsotsialistliku Partei ja Peterburi eesti radikaalide poolt. Esimees Jüri Vilms oli „Päevalehe“ peatoimetaja, ent lahkus ametist, sest tema vaated erinesid ühe osa toimetusliikmete omadest; asus oma erakonna vaimus ilmuvat päevalehte „Vaba Maa“ käima panema.

ETE tegevuses osalesid Otto Strandman, Ants Piip, Juhan Kukk, Theodor Pool, Julius Seljamaa. Tööerakond oli Eesti poliitikas üks aktiivsemaid ja toetas demokraatlikku riigikorda. Tööerakonna põhimõtted määrati kindlaks 1917. aastal avaldatud erakonna eeskavas.

ETE saadikud osalesid 1917. aastal Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel; Vilms ja Seljamaa valiti Ülevenemaalisse Asutavasse Kogusse. Esialgu oli Tööerakond poliitilisel skaalal vasaktsentristlik ja mõõdukalt sotsialistlik, seejärel arenes tsentrumi suunas. 1932. aasta jaanuaris ühines Eesti Tööerakond Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonnaga ühtseks Rahvuslikuks Keskerakonnaks.

Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei juht oli ajakirjanik Mihkel Martna. Aktiivselt osalesid erakonnas kirjanik Karl Ast ja Tallinna miilitsaülem Aleksander Hellat. Ajalehe „Sotsiaaldemokraat“ toimetus asus Tallinnas Vene tänavas. Peatoimetajaks oli Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud August Rei. Erakond oli moodustunud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste Parteisse (VSDTP) kuulunud vähemlaste poliitilisi seisukohti toetanud Eesti vähemlaste allorganisatsioonidest; Maanõukogu valimistel osales Eesti Sotsiaaldemokraatliku Ühendusena. 1917. aasta oktoobris toimus I kongress, kus võeti vastu vähemlaste poliitiline platvorm. On oluline märkida, et 1919. aastal saavutas Mihkel Martna Eesti omariiklusele tunnustuse Sotsialistlikult Töölisinternatsionaalilt. Erakond sai valimistel 9 kohta.

 

Esseerid ja bolševikud

Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (ESRP) oli Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteist eraldunud eesti sotsialistide iseseisev erakond. Esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses. Lahkulöömise põhjuseks olid liiga erinevad olud arenenud kapitalismiga Eesti ja talupoegliku Venemaa vahel. Esimees oli poliitik ja ajaloolane Hans Kruus. Erakonda kuulusid Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Villem Ernits, Hugo Reiman, Erich Joonas, Hugo Raudsepp, Karl Freiberg. Valimistel saadi 8 kohta.

Jaanuaris 1918 avaldasid esseerid ajalooliselt esimese programmilise Eesti iseseisvuse kava brošüüris "Eesti Töövabariik", autoriks Gustav Suits. Samal ajal andis Hans Kruus Nõukogude valitsuse rahvusasjade rahvakomissarile Jossif Stalinile Petrogradis üle memorandumi Eesti iseseisvusest ja Eesti Töövabariigi loomise kavast. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret.

Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei (VSDTP) ehk enamlased arvasid, et partei peab olema rangelt tsentraliseeritud, sõjaväe-tüüpi organisatsioon, mis võimaldaks saavutada peale taktikaliste eesmärkide ka strateegilisi eesmärke – proletariaadi maailmarevolutsiooni. 1917. aastal Jaan Anvelt oli Narva Ajutise Revolutsioonikomitee esimees ning Veebruarirevolutsiooni järel valiti ta Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimeheks. Märtsis määrati Anvelt ajalehe „Kiir“ vastutavaks toimetajaks ja temast sai üks Eestimaa enamlaste juhte. VSDTP sai valimistel 5 kohta.

 

Enim maaliitlasi

Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond (ERDE) oli aastatel 1917–1918 Eestis tegutsenud liberaalne partei. Üks selle liidreid Ado Birk oli õigusteadust õppinud Tartu, Peterburi ja Leipzigi ülikoolis. Jüri Jaakson oli lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduse alal I järgu diplomiga. Valimiste ajal oli ta Tallinna Linnapanga juhatuse liige. Partei häälekandjaks oli „Tallinna Teataja“, mille peatoimetajaks 1917. aastal oli Rein Eliaser – Kaasani ja Tartu ülikoolis õigusteadust õppinud vandeadvokaat. Valimistel sai ERDE 4 kohta.

Balti Konstitutsioonilise Partei ja Eestimaa Konstitutsioonilise Partei nimekirjast osutusid valituks Tallinna vandeadvokaat Max Bock ja Tartu günekoloog Johannes Meyer.

Parteitud üksikkandidaadid said 3 kohta.

 

Maanõukogus oli iga 20 000 elaniku kohta üks mandaat. Seega koosnes Maanõukogu 62 liikmest: 13 maaliitlast, 11 radikaalsotsialisti, 9 vähemlast, 8 esseeri, 7 demokraati, 5 enamlast, 4 radikaaldemokraati, 1 baltisakslane, 1 rootslane, 3 parteitut.

Esimest korda tuli Maanõukogu kokku 14. juulil 1917 Toompea lossi Valges saalis.

 

TÕNU VIRVE,

otsingulise uurimusprojekti „Eesti riigi sünd kahe sõja vahel“ projektijuht

 

[illustratsiooniallkiri]    TERVITUS MAANÕUKOGULE: 100 aasta tagune Postimees tervitab esimest tõelist Eesti rahva esinduse kokkutulekut Tallinnas.



Viimati muudetud: 12.07.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail