Logo
20. september 2017
37 (1068)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Alfred Rosenbergi märkmetest (7. osa)

ANDRES LAIAPEA,      13. september 2017

Algus 12. juuli Kesknädalas. Vaata ka Wittmani ja Kinney raamatut "Kurjuse päevik" (Varrak, 2017).

 

1941. aasta septembris oli Adolf Hitleril plaanis külastada koos Ungari riigijuhtidega Tallinna. Hitler kutsus kaasa ka Alfred Rosenbergi, kuid temal oli just välja löönud vana tervisehäda, mis ei lasknud kõndida.

"See on mulle nüüd ühel – sentimentaalsel – põhjusel väga ebameeldiv.

Füürer lendab Tallinna ning kutsus mind kaasa, et ma teda oma kodulinnas saadaksin. Reis toimub seoses Horthy visiidiga, kus ma samuti juures peaksin olema, aga mida ma samuti ei saa," nukrutses Rosenberg.

Hitleri külaskäik Tallinna jäi ära, sest arstide keelu tõttu ei tohtinud Ungari riigihoidja Miklós von Horthy lennata. Kümne aasta eest kirjutas tollest plaanist Eesti Ekspress. Kui toona sai tugineda vaid Rosenbergi adjutandi Werner Koeppeni dokumentidele, mis on hoiul Saksa riigiarhiivis, siis vahepeal USA holokaustimuuseumi poolt avalikustatud Rosenbergi päevikumärkmed kinnitavad Koeppeni ülestähendusi. Hitler tahtis 1941. aastal tõesti Eestit külastada.

Tallinna-visiidist olulisemad olid Rosenbergi jaoks siis aga loomulikult laiemad arutelud okupeeritud idaalade tuleviku üle. Ta üritas läbi suruda kontseptsiooni, mille kohaselt tulnuks ukrainlased kohe enda poole võita ja poliitiliselt Moskva vastu mobiliseerida. Kui see Berliinis vajalikku toetust ei leidnud, siis tekitas see Rosenbergis lausa frustratsiooni. "Poliitilis-majandusliku tsentraliseerimise mõju tuleb kultuurilise detsentraliseerimise kaudu mõnevõrra pehmendada. Muidu on meil ainult riigikollektivism ja ei mingit natsionaalsotsialismi enam," nurises üks natside juhtivaid ideolooge.

"Pärast sõda peame me ka rahu võitma," rõhutas Rosenberg.

 

Eesti peab jääma Saksa võimu alla

Eesti iseseisvus tema plaanidesse siiski ei kuulunud. "Täna on eestlased, lätlased jms. tänulikud, mõne aja pärast hakkavad nad aga jälle "omariiklust" nõudma, justkui oleks Saksamaa olemas ainult selleks, et iga kahekümne aasta tagant oma nahk nende ärplejate eest turule viia. Kogu see riigikomissariaat Ostland peab igaveseks Saksa kaitse alla ja Reich’i maaks saama. Muidu istub moskoviit kolmekümne aasta pärast uues messianistlikus maskeeringus jälle Tallinna ordulinnuses," mõtiskles Rosenberg.

1941. aasta septembris ametisse nimetatud Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe üritas jätta oma mälestustes muljet, et kui poleks olnud Rosenbergi, siis võinuks eestlaste soovid leida Saksamaal rohkem mõistmist; kuid Rosenbergi enda märkmed näitavad, et see oli vaid soovmõtlemine. On selge, et tema oli Saksamaa toonases ladvikus üks väheseid, kellele Eesti saatus tegelikult korda läks, sest teda sidus selle maaga isiklik side.

"Litzmann reisis incognito läbi Eesti ja armastab oma tulevast kuningriiki juba väga. Inimesed on kõik sõbralikud (välja arvatud Tartu intelligents), hea veri, piinlik puhtus. Baltikumi kolmest rahvast on eestlased parimad: palju rootsi ja saksa verd, mõõdukamad kui teised, ja palju usaldusväärsemad. Mul on rõõm oma kodulinna, mille tööstusrajatised jäid kahjustamata, peagi taas näha," kirjutas Rosenberg. "Lähematel päevadel suudan ma loodetavasti taas kõndida. Siis lähen peakorterisse. Kuna Horthy ei tohtinud lennata, siis jäi füüreri lend Tallinna ära. Oleks ilus, kui see nüüd ikkagi toimuks."

 

Hitler siiski Tallinna ei jõudnud. Rosenberg külastas oma sünnilinna 1942. aasta mais, kuid selle reisi kohta tema märkmeid praegu teadaolevalt säilinud ei ole. Võib-olla ei olnud tal lihtsalt aega siis midagi kirja panna. "Neil kuudel ei ole mul olnud võimalik pidada täpset päevikut, kui vajalik see mulle endale ja idapoliitika hilisema hindamise jaoks ka ei oleks olnud," kirjutas Rosenberg 1941. aasta detsembri lõpul. Tähelepanu koondus tööle, selle üle mõtisklemiseks ei jäänud enam palju aega.

 

Rosenberg: ülikool olgu Tartus

Tihedale päevakavale vaatamata jätkas Rosenberg märkmete tegemist, lühidalt konspekteerides erinevatel kohtumistel räägitut. Juba 1941.

aasta detsembris käis tema jutul professor Edmund Spohr, tuntud baltisaksa botaanik, kellega vahetati mõtteid Tartu ülikooli tuleviku üle. See oli teema, mille juurde Rosenberg ka hiljem korduvalt tagasi pöördus.

"Usuteaduskond visatakse Tartust välja; kirikud peavad oma järelkasvu ise kasvatama," rõõmustas ta 1942. aasta oktoobris.

"Dr. Stegmann, Riiast, kannab ette kõrgharidusest ja teadusuuringutest Baltikumis. Debatt käib selle üle, kas mitte avada tulevane [kogu Baltikumi ühendav saksakeelne] ülikool Tartu asemel Vilniuses. Tartu on hävitatud, vaevalt suudab see pakilisimate ülesehitustööde hulgas püsida, Vilniuses on aga kõik tehnilised võimalused olemas. – Mina olen traditsioonile viidates sellise seisukoha vastu. Tuleb püüda Tartut kiiremini üles ehitada," märgib ta vaid kuu aega hiljem.

1942. aasta lõpuks on Rosenberg juba täiesti veendunud, et Berliinis valitsev hoiak "slaavlasi üksnes kõva käega valitseda" on olnud väär, sest nii on tõrjutud endast eemale potentsiaalseid liitlasi. Suutmatus seda muuta tekitab temas frustratsiooni, kuid samal ajal jääb ta veendunud natsionaalsotsialistiks.

"Tallinn, vana kodulinn, on maha põletatud, nagu enne seda Narva.

Litzmann ütles: kui ta lahkus, kuulis ta, kuidas me sõjatähtsaid rajatisi õhkisime, muidu ainult üks tulemeri. Kõik isikliku noorusaja mälestuste sümbolid vajuvad kokku. – Nõnda vajuvad ka Aachen, Köln jne. See tuleproov on võtnud seninägematud mõõtmed. Hoiak jääb aga imetlusväärseks. 16.10 pidasin Ohrdrufis kõne kaheksasajale ohvitserile.

Selle sõja tähtsusest Euroopale. Sügav tänu ohvitseridele, kes taas rindele lähevad," kirjutas Rosenberg 1944. aasta oktoobris.

 

Kus Natsi-Saksamaa vea tegi?

Kui piiramisrõngas Saksamaa ümber koomale tõmbus, siis jäi Rosenbergil jälle rohkem aega pikemateks mõtisklusteks, sest okupeeritud alad, mille haldamist ta riigiministrina juhtima pidi, langesid järjest Punaarmee kätte.

"Paari päeva eest lasin tuua endale oma esimesed ettekanded 1941. aasta aprilli algusest, mis ma füürerile idaprobleemi kohta andsin.

Planeerimisega liiguti edasi, sest Nõukogude Liidu soov pärast Balti riikide inkorporeerimist edasi Läände liikuda sai selgemaks. Uue löögiga Inglismaa vastu ei saanud seda olukorda silmas pidades riskeerida:

võitlus bolševismiga seisis ukse ees. Füürer oli väga enesekindel:

suurim kunagi nähtud tankiarmee veereb Ida vastu, ütles ta mulle,"

meenutas Rosenberg 1944. aasta sügisel. "Ta oli kogu senise edu taustal veenev, kui ka usku uude ettevõtmisse kinnitas."

"Sellele vaatamata hoidis suurruumi tunne mind tagasi üldistele plaanidele alla kirjutamast," lisas Rosenberg. "Ma kirjeldasin kõigepealt 700-aastast lähedust Baltikumi ja Saksamaa õigustatud taotluste vahel sellele maale, märkisin siis aga ka Venemaa keskset tugevust, ja tõin sisse Ukraina riigi loomise – koos kõigi tagajärgedega: edendada ukraina kultuuri, teadust, pühendumust bolševistliku Moskva vastu. Siin oli füürer nõus! Ajalugu oleks läinud Idas teist teed, kui selle kontseptsiooni juurde oleks jäädud. Tugeva Ukrainata ei loo kaukaaslased, turkestanlased jt. Venemaa jõudu tasakaalustavat võimsust.

Armee miljonist ukrainlasest, kelle pilgud on suunatud uuele maale Idas, oleks meid võib-olla säästnud Stalingradi katastroofist."

Rosenbergi visiooni asemel jäi Berliinis varsti aga peale seisukoht, et nii võib tekkida Suur-Ukraina oht, ning seetõttu otsustati hoida ukrainlasi poliitiliselt ja kultuuriliselt arenematus seisundis.

"Igatahes võttis füürer oma toetuse minu kontseptsioonile tagasi," meenutas Rosenberg. "Tulemuseks oli see, et meil ei olnud idapoliitikas üldse mingit liini."

Kas ajalugu oleks läinud siis tõesti teisiti, kui Hitler jäänuks toetama Rosenbergi plaani, seda me tagantjärele muidugi teada ei saa.

 

ANDRES LAIAPEA

 

(Lõpp)

 

[fotoallkiri]

Sõjapurustused: Aia, Ülikooli, Võidu (varem Promenaadi) ja Uueturu tänava nurk.Tartu, sügis 1941. Foto: ajapaik.ee



Viimati muudetud: 13.09.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail