Logo
18. oktoober 2017
41 (1072)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Nädala juubilar KARL RISTIKIVI 105

AARNE RUBEN,      11. oktoober 2017

Karl Ristikivi sündis ukj 16. oktoobril 1912 Läänemaal Varbla kihelkonnas Saulepi valla Kadaka külas Sipka talus. Ta on XX sajandi eesti kirjanduse üks keskseid autoreid, kes kirjutas küll kaugetest ajastutest, kuid kelle mõtetest on õppida meil kõigil, ka tänapäeval.

 

Paguluses teispool Läänemerd on aktustel palju tsiteeritud Ristikivi mõtteteri tema ainsast luulekogust “Inimese teekond” (1972). Näiteks: “Meie juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud”, “Ka sisaliku tee kivil jätab jälje”. Kuulsaim Ristikivi luuletus “Hårsfjärden V” on kujunenud eestlase hinge sisemiseks mantraks.

Asjassepühendatud teavad sedagi: “Minagi olin Arkaadia teel, / kuigi ma sündisin saunas. / Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel, / muretu nooruk Arkaadia teel, / marssalikepike paunas.” Jne. Kuigi seda luuletust järgneb veel kolm stroofi, mis kõik on sama mõttesügavad ja paljuütlevad, võtab just tsiteeritu kokku eesti rahva olemuse. Saunast väljaspool ei sündinud 1912. aasta külas keegi. Asi pole selles, et saun kui sündimiskoht oleks kuidagi vilets. Minajutustaja eesmärk on jõuda külatänavast kuhugi välja, tema sihiks on Arkaadia – eeposte ja müütide muinasmaa, kus on nümfid, ojad ja filosoofid. Seda motiivi kohtame ka “Kalevipojas” – eesti sangarid astuvad välja pisikesest kätkist, otsekui linnupesast, ja lähevad suure maailma hoovustele triivima, oma kodurandade nime ilmakuulsaks tegema. Arkaadiasse minek on sümboliks eestilikule pürgimusele sinna, kus on ees juba palju tarku mehi ja naisi. See on hinge teekond eneseleidmisele Euroopas ja klassikalistes kultuurides. See tähendab ühtlasi, et Läänes elavad vägevad haritud rahvad – Caesari ja Cicero riigi ning Platoni vaimumaailma pärijad – ja et nemad on eesti rahvast juba ammu enda kõrvale oodanud. Kui võrdne võrdset.

Laias laastus jaguneb Ristikivi looming triloogiateks: Tallinna triloogia (1938–1942: “Tuli ja raud”, “Õige mehe koda”, “Rohtaed”), kroonikate triloogia (1961–1963), elulugude triloogia (1965–1967), romaanid kahel ajapinnal (1970–1972), ning neist neljast eraldi seisev “Rooma päevik” (1976).

Kõigis neis on Ristikivi kasutanud uudseid võtteid. Romaanis “Põlev lipp” (1961) on kasutusel naiivse raamjutustaja meetod: looväline jutustaja vaatab “laagritule valgel” mingit teksti, mis on tema õpetatud sõbra käes; nii ongi “Põlevas lipus” justkui kaks jutustajat – üks, kes teab enam, ja teine, kes teab vähem. (Sellesarnane võte on kasutusel Marcel Prousti romaanis “Kadunud aega otsimas”.) Romaane kahel ajapinnal võib aga võrrelda Bachi „Fuugakunstiga“: tulemas on mingi meloodia ja talle saadetakse vastu teine meloodia, mis on tema ümberpööratud variant: Romaan “Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes” hüppab sinna-tänna ümber 1717. aasta, mis on Londoni vabamüürlastelooži loomise aeg. “Kahekordne mäng” (1972) seirab nii tänapäeva kui ka 1765. aastat. Sellest viimasest sai Ristikivi kriminaalromaani loomise idee – ta kirjutas rootsikeelse “Hurmakägu on surma nägu”, mis aga pälvis enam tähelepanu eesti kui rootsi auditooriumilt. (Raamat ilmus Christian Steeni nime all; eestindanud Jaan Kross.)

Lahkunud 26. novembril 1943 lõplikult Eestist, vaikis Ristikivi kui romanist kümneks aastaks. Nii kaua võttis tal aega fatalistlik leppimine isamaalt lahkumisega ja sulandumine ühtsesse pagulaskogukonda. Kuid 1953. aastal ilmus temalt Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandel modernistlik romaan “Hingede öö”, mis seni on “Põleva lipu” kõrval enim pälvinud tõlkijate tähelepanu. Selle tegevustik toimub mingis suure lokaali laadses kontserdisaalis, mida ümbritseb lumine aed. Kaootiline olustik muutub peagi kohtuks, kus ette kutsutakse seitse tunnistajat – see on viide keskaegsele allegoorilisele prantsuse poeemile “Roosiromaan”, kus tegelased arutlevad Roosi päritolu üle. Romaani lugedes jääb järele kummaline eemalekistuse tunne, ja seda autor ongi taotlenud. Kui raamat 1991. a kodumaal välja anti, siis nägid arvustajad selles pagulastraagikat.

Eri põhjustel ei võtnud Karl Ristikivi isa ta lapsepõlves poja kasvatamisest osa, jäi eemale ja oma lapsele nimetuks. Kirjanikule olid seepärast väga omased isaotsimise teemad. Dramaatilisimaks hetkeks on isa ja poja kahevõitlus “Põlevas lipus” – lapsepõlves lapsendatud rüütel Guillaume de Montepervier näeb Benevento lahinguväljal tundmatut rüütlit, kes talle needusi hüüab ja kes osutub – pärast tema kiivri eemaldamist surma eel – tema reetlikuks isaks. Põhirõhk on siin näokatte eemaldamine “isalt”, maski maharebimine, sest tahab ju iga vallaslaps teada, kes tegelikult oli tema isa.

Naistele on Ristikivi pühendanud mitmeid ridu. Kirjanik valis endale silmarõõme kinolinalt, peamiselt 15–18aastaselt nähtud filmidest. Tema lemmik, tummfilmi kangelanna Clara Bow (1905–1965) tõi talle hingelise sõnumi aastakümnete tagant “Inimese teekonnas”: “Üks lihtne, väike argipäeva ime, / kild tuhmis mäluprismas eksind valgust / ma lugesin su unustatud nime / ja seisin oodates... seansi algust.” Teine Ristikivi poolt kinomaailmast leitud ja jumaldatud neiu oli Elissa Landi (1904–1948), kes mängis Amaryllis Adayre'i peaosa filmis “Äraandja”, mida Ristikivi vaatas Tallinnas 1930. a sügisel. Amaryllise nimi pääses ka “Hingede öösse” salapärase vihjena: “Kas polnud see samal kevadel, mil amarülliski õitsema oli hakanud?”

Ristikivi kolmas silmarõõm oli eriti tähelepanuväärne, filoloogiaüliõpilane Salme Niilend (1915–2007), seega lihast ja verest noor eesti naine. Preili Niilendiga kohtus Ristikivi olulisimatel saatusehetkedel 1942 ja 1943, mh kuulsal “armuaja andmise”-päeval, mil Ristikivi pääses Nõukogude lennukipommist, aga ta sõber hukkus. Niilend tuli 1944 samuti Rootsi ja noorte läbikäimine nüüd jätkus. Seda suhet leinas Ristikivi “Inimese teekonna” viimses luuletuses: mõõk jäi ühelainsal ahtal ööl noori lahutama nagu Tristanil ja Isoldel.

Teosest teosesse kordub Ristikivil motiiv kristliku ruumi ehk corpus Christianumi kaitsmisest Euroopas. "Viimse linna" (1962) minajutustaja Roger Blondel de Tressalini saatusest selgub, et rüütliordud ei kaitsnud piisavalt Euroopa tsivilisatsiooni, kuivõrd Templiordu reedab kangelase. “Viimse linna” hakkaja rüütel Roger on samamoodi keerulise päritoluga nagu paljud Ristikivi identiteedikriisis kangelased – ristisõdijate Ateena hertsogiriigi maavalduse järgi Tressalin, aga laulikute Blondelide soost.

Euroopa peab hoidma keisri-idee ehk Hohenstaufenite Saksa-Rooma valitsusskeptri alla. Seda sümboliseerivad Casarmana-nimelised tegelased (siin on nimesümboolika: Manus Caesarii ehk keisri käsi), kes liiguvad Ristikivi ühest romaanist teise. Edasi liigub ka keisrite Hohenstaufenite sõrmus, mis lõpuks muutub persoonilt persoonile antavaks ideeks. Vana Schmerzburg toob Hohenstaufenite sõrmuse Benevento lahinguväljalt 16-aastasele keisrile Konradinile. Konradin viskab selle sõrmuse tapalavalt de Montepervierile, kes viib selle rändrüütlina Aragoni, kus kuningannaks saanud Konstanze von Hohenstaufen. Kui de Montepervier lõpuks sureb, siis võib ta selle pärandada Hospidaliordu varandusse. See jõuab 1765. aastal Roomas tagasi Schmerzburgi kätte, kes sureb poolelt lauselt. Sõrmus aga võib edasi liikuda.

Vahest on ta nüüd sattunud meie kätte?

 

AARNE RUBEN

 



Viimati muudetud: 11.10.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail