Logo
16. mai 2018
19 (1100)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Nädala juubilar ARVO HAUG 80

AARNE RUBEN,      16. mai 2018

Seekordne juubilar on psühhiaater ja poliitik Arvo Haug. Ta sündis 14. mail 1938 Tallinnas. Isa oli Pariisis studeerinud rätsepmeister ja ema oli lõpetanud Lenderi gümnaasiumi. Algkooli tegi läbi Tallinna Õpetajate Seminari Harjutuskoolis ja seejärel lõpetas 1957. aastal Tallinna Reaalkooli. Tartu Ülikooli arstiteaduskonda astudes teadis ta, et pühendub psühhiaatriale.

 

Kuid pereloomine ja korterivajadus sundisid teda 1964. aastal tööle asuma Tallinna Ookeani- ja Kalalaevastiku Baasi “Ookean” laevaarstina. Pärast rasket neli aastat kestnud tööd naasis kuivale maale – talle oli eraldatud pruugitud korter. Oma töötamise jagas ta Tervishoiuministeeriumi Ravi- ja Profülaktilise Abi Valitsuse ülema asetäitja ning Tallinna Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla (Seewaldi) arsti ameti vahel. Peatselt sai temast taas täiskohaga psühhiaater selles haiglas. Ta saavutas kõrgema kategooria psühhiaatri kvalifikatsiooni. Murdeaastatel 1988–1992 oli ta Eesti peapsühhiaater. Aastail 1979–1993 töötas Eesti suuruselt teise haigla (3 dispanserit, kuni 1065 voodikohta, ravitöökojad, abimajandid) peaarstina.

 

Saabus hetk, mil Arvo Haug taipas, et kui meditsiinis on võimalik inimesi mõjutada ühekaupa, siis poliitikas hulgakaupa.

 

1989. aastal valiti Arvo Haug Rahvarinde toel NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmeks. Tõenäoliselt ainsana eestlastest kandidaatidest taotles ta poolthääli ka valimisringkonna Nõukogude mereväelastelt, tekitades sellega suurt segadust mereväe ja piirivalve juhtkonnas, kes ei teadnud, kas vaatamata “perestroikale” lubada kahtlast valimisagitatsiooni, mida nad internatsidele ju ei keelanud, või seda takistada. Takistuste peletamisel tuli kasuks kandideerija meremeheelu. Nii võitleski ta kolmekümne kahe Eestist valitu hulgas Rahvasaadikute Kongressil 1989–1991, meie iseseisvuse taastamise olulistel aegadel. Juubilar pole kunagi mõistnud, kuidas Eesti kaotatud vabaduse võtmeleidjatena tunnustatakse isikuid, kes otsisid võtit ohututest ja mugavatest kohtadest, kuhu vabadust polnud kunagi kaotatud.

 

Kohtume dr. Haugiga tema majas Pirital. Oma elu jooksul on ta näinud mitmeid aegu. Millisel ajastul on inimene olnud vaimselt terveim? Tohter arvab: “Aju koormavad kõik muutused. Aga tõde on see, et stressirikas aeg, mis nõuab kokkuvõtmist ja koosolemist, jätab vähem aega vaimsele põdemisele. Teisisõnu – rahvas on vaimselt tervem ühiskonna pingeolukordades. Vaatamata olmemuredele on suured muutused ühiskondlikus elus tänaseks läbi elatud. Võime endale ka väikeseid hingehädasid lubada. Väikese liialdusega võin tõdeda: poliitika on vaimse tervishoiu eriala!“

 

Meie põlvkonna jaoks oli ootamatu, et mõnedki isamaalised pojad arvasid isasid punataudi põdevat, tajumata tõde, et oma eesti keele ja isamaalise eesti meele olid nad just emalt-isalt saanud.

 

Dr. Haugi raamatust “Alati sama” (2008) loeme hiina vanasõna “Tark arst ennast ise ei ravi”. See ajendab küsima: mis on olnud tema isiklikud retseptid eluga toime tulekul? Ta vastab: “Häälesta end positiivsele. Inimene ei pea mitte nutma jääma, kui lüüa saab. Valu, eriti hingevalu, peab ka midagi õpetama. Igapäevaseim näide: keegi on kellegi maha jätnud. Solvumine, pettumine ärritab nagu nael ajus. Oma valu mälumine on sageli isegi magusvalus. Aga see pidurdab ebamõistlikult sinu ainsa elu kulgu. Kinnijäänud kiinist saab vabaneda teise kiiniga! Ka tasumine on magus ja vabastav. Stressiseisundi oleme pärinud oma loomariigi-minevikust, kus ohuolukorrad jätsid kolm võimalust: 1) hirmuta pealekäijat; 2) hakka talle vastu; 3) lase jalga. Kuna igaüks seisab ennast ohustava eest ise, on stress mobiliseeriv. Enamik ohtusid, näiteks vöötraja ületamine, on nähtavad ja lühiajalised. Paljud kaasaja ohud on aga peidetud ja pikaajalised. Kaks päeva olid õnnelik, et laenu said; aga järgmised 20 aastat oled püsivas pingeseisundis. Lõtvumiseta pingeseisund on aga enamiku hingehäirete alus – stressihaigus, mis vajaks psühhoterapeudi sekkumist. Täna teab iga naine oma juuksuri nime, mõne aasta pärast aga ka oma psühhoterapeudi nime.”

 

Arvo Haug loeb enda ja kolleegide teeneks asjaolu, et ajakirjanduse ja televisiooni abil suudeti tekitada üldsuses huvi  muutuste vastu psühhiaatrias. Eriti tänulik on ta Eesti Raadio saatesarja “Perekond ja kodu “ toimetusele (pr. Silvia Markus, dr. Maano Kiviloo), sest seal kõneldi vaimsest tervisest ja perekonnaprobleemidest.

 

„Julgustasime inimesi neuroosidest ja suhetest kõnelema. Minu üllatuseks tulid kolleegid kaasa üpris sunnitult. Terviseharidust ei peetud tõsiseks arstitööks. Muutuste ajal tuli inimesi teadvustada muutustest. Enam ei nõutud haiglatõendit puhkekodusse sõiduks, kadus vaimuhäiretega isikute nn. arvelolek. Psühhiaatrid ei nõudnud enam saatekirja. Püüdsime kasutada eufemistlikke uudissõnu. Kutsusime ja julgustasime pöörduma meie poole mitte vaimuhäirete, vaid hingehädadega. Lõime psühhoterapeudi ametikohti ka üldpolikliinikutes, avasime seksuoloogilise vastuvõtu. Suurte vaimuhaiguste diagnoosimisel ei rutatud enam otsusega, vaid määravaks jäi haige suutlikkus kokkupõrgeteta ühiskondlikuks ja pereeluks.

 

Eesti tervishoiuvõrgus tuli looma hakata oma range järelevalvega sundravihaigete osakonda ja otsima Eesti aladelt pärit sundravialuseid NL siseministeeriumi erihaiglatest. Eesti peapsühhiaatri päringutele vastas NL peapsühhiaater, et neil puuduvad igasugused andmed nende isikute kohta.

 

Selles töös aitas mind otsustavalt rahvasaadikustaatus. Samadelt keskametnikelt hakkasid andmed laekuma nagu nõiavitsa väel. Eestis hakati koostama psühhiaatriaseadust. Märgatavalt vähenes pelg psühhiaatrite ees ning suurenes pöörduvus nõu ja abi järele. Oma osa mängisid selles ka uutes nähtavates hoonetes paiknevad dispanserid.“

 

Arvo Haug sedastab, et Eestist valitud eestimeelsetel saadikutel oli võetud siht NLiidust väljaastumisele. „Selleks sobis hiilgavalt läbi töötatud IME programmi levitamine, kuigi ka meie ise ei adunud IME-ideede leviku poliitilisi mõjusid. Järgmisest päevast peale selle esitamist Rahvasaadikute Kongressi kõnetoolist asusid regioonid ja  liiduvabariigid keskvalitsusele veidralt truudust kinnitama, rõhutades, et isemajandamise idee omaksvõtt on puhtalt ja ainult majanduslik idee. Gorbatšov tahtis ju uuta ja muuta ega saanud seda ideed takistada, IME-lind oli lendu pääsenud. Sai selgeks, et teda enam ei püüa. Küll aga püüti seda lindu rõngastada. Väidan, et just IME-programmi omaksvõtt Rahvasaadikute Kongressil hakkas mitmel pool käristama õmblustest NL kitsaksjäänud pintsakut. Liiduvabariigid taipasid, et isetegemise kattevari pakkus keskuse haarde lõdvenemiseks seaduslikku võimalust.

 

Olime oma lagundava idee eluvõimet teiste juures alahinnanud. Nursultan Nazarbajev oli esimene, kes selle idee avalikult oma haardesse võttis. Gorbatšov jälestas meie lahkumiskavatsust, mis talle esimesel kohtumisel teatavaks tehti. Tema taipas hetkega, et IME on tema jaoks ohtlik poliitiline idee ja et seda tuleb ignoreerida. Hommikuti hakkas lausa tüütama päring “Kas teid ei olegi veel vangi pandud?”, kuigi iseseisvumise, MRP ja tunnustamise küsimused ootasid alles järge.“

 

Keskerakonna valis Arvo Haug mitmel põhjusel. Tohtrina huvitus ta sotsiaalpoliitikast, mis on valitsustele alati kulupool. Liikumistele, millele see ei ole programmiline siht, seda tantsu hiljem ei õpeta. Pealegi on keskel raskem, sest poliitilised rünnakud toimuvad mõlemalt poolt. Aga KE saigi loodud raskuste ületamiseks! Eesti Keskerakonna asutajaliige dr. Arvo Haug on arvamusel, et efektiivsem, kui rajada peenar, on rajada park, mistõttu poliitikust arstina soovib ta meie valitsusele tervishoiu-poliiterialal rõhutada, et lisaks igale inimesele on hädavajalik ka kogu ühiskonda tervendada.

 

Dr. Arvo Haug on raskustest oma hea nõuga välja aidanud tuhandeid inimesi ja tuhandetelt tuleb talle nüüd ka õnnitlusi.

 

AARNE  RUBEN



Viimati muudetud: 16.05.2018
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail