Logo
26. aprill 2017
16 (1047)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Omakasu ja silmakirjalikkuse näitemäng

TOOMAS PAUR,      15. märts 2017

Kohalike omavalitsuste volikogude valimiste lähenedes on üha teravamalt päevakorral valimisliitude küsimus. Ehk küsimus sellest, et kui palju tuleb välja nimekirju erakondade ja kui palju valimisliitude poolt, kas poliitik kandideerib erakonna või valimisliidu nimekirjas ja mida valijad üldse arvavad sellest, et kas peaks hääletama pigem erakonna nimekirja või siis valimisliidu poolt.

 

s610

Igaüks mõistab, et poliitik tahab saada valituks. Kes püüab valijahääli välja rääkida ausalt ja sirgjooneliselt, kes pisut kavaldades ja ennast paremas valguses näidates.

Kohalike valimiste kontekstis on osadel poliitikutel tekkinud mingit sorti arusaam, et valija rohkem eelistab kohalikku patriooti ja kohalik patrioot kandideerib just valimisliidu nimekirjas. Kohalik patrioot ei käivat läbi erakondadega, veel vähem kandideerivat erakonna nimekirjas. Seega, kui tahad ennast kohalikku volikokku kavaldada, siis peitu valimisliidu sildi taha.

 

Ega hunt lambanahka selga tõmmates veel lambaks muutu

Mitmetel eelnevatel kohalikel valimistel on esinenud olukord, kus erakondadesse kuuluvad ja erakonna asja ajavad poliitikud on parema valimistulemuse saamise nimel läinud kandideerima valimisliidu ridadesse. Justkui lootuses, et valijad ei tea tema tegelikku poliitilist kuuluvust ja et valimisliidu kaitsekilp võimaldab saavutada paremat väljanägemist. Tegelikult ei muutu erakonna poliitik aga grammivõrdki paremaks, kui ta kandideerib valimisliitu peitununa. Täpselt nii, nagu lambanaha selga tõmmanud hunt ei muutu veel lambaks.

Pigem on asi hoopis sedapidi – suuremat ausust, avatust ja kindlamat poliitilist suunda võib leida nende inimeste käest, kes kandideerivad valimistel erakonna ridades. Erakondadel on kindel poliitika ja konkreetsed lubadused, mida hiljem erakonna egiidi all ka ellu viiakse. Erakonna kandidaat ütleb ausalt ja avalikult välja, kes ta on ja kelle asja ajab, aga mitte ei püüa ennast võõraste sulgedega enne valimisi kellekski teiseks maskeerida.

Valides volikogusse erakonnainimese, on teada, millist poliitikat ta ajama hakkab, milliste lubaduste eest seisab ja milliste põhimõtete alusel teiste poliitjõududega koostööd teeb. Valides volikogusse aga valimisliidu inimese, siis kipub seniste kogemuste põhjal küll nii olevat, et valimisliidu kandidaat on kodupiirkonna patrioot vaid seni, kuni valituks osutub. Pärast seda läheb tema hääl n.ö. müüki ja ta toetab neid jõude, kes talle rohkem midagi pakuvad.  Kahtlemata ei ole mitte kõik valimisliitudes kandideerinud poliitikud ainult isiklike hüvede saamise peal väljas, kuid paraku näitab ajalugu, et enamik neist on libedale teele läinud küll.

Selles kontekstis vaadatuna on poliitilistesse parteidesse kuuluvad kandidaadid, kes valimisliidu sildi alla pugenud, ju kõige hullemad, sest nemad eksitavad valijat algusest peale. Mida neist siis veel hiljem tahta! Valimisliidus kandideeriv sõltumatu poliitik võib hiljem lihtsalt poliitiliste tõmbetuulte kätte sattuda ning siis oma põhimõtete ja hääle müüjaks osutuda. Erakonnaliikmest valimisliidus kandideerija kombineerib ja eksitab (kui mitte lausa ei valeta) juba algusest peale. Mida temast siis hiljem veel tahta.

 

Parteide mustamine on alatu ja põhjendamatu

Ilmselt tundes ennast kogu selles silmakirjalikkuse mängus pisut ebamugavalt, on valimisliitude kandidaadid sageli agarad nii erakondi kui ka erakondade nimekirjades kandideerivaid poliitikuid mustama. Süüdistused algavad sellest, et erakonnad toovad valimistel mängu ainult hääli jahtivaid peibutusparte, ja lõpevad sellega, et erakondades on tugevad käsuliinid ja tagatoa-poliitika, mis kohalikku elu edendamisest huvitatud ei ole ning vaid soovib võimu haarata.

Erakondade nimekirjades kandideerib tõepoolest ka kohalikel valimistel üle Eesti tuntud poliitikuid, kuid mitte ainult sellepärast, et hääli välja meelitada. Vähemalt Keskerakonnas on tavaks, et suurte kogemustega ja laia poliithaardega poliitikud ei hoia ennast vaid valitsuses või Riigikogus, vaid lähevad nõu ja jõuga appi ka kohalikele volikogudele, kui töö ja seadused vähegi lubavad kaasa lüüa. Poliitikud lähevad regioonidesse panustama, mitte sealt vaid hääli võtma.

Samuti on käsuliinid erakondades tõepoolest olemas, kuid need ei ole poliitikute initsiatiivi piiravad ja ahistavad. Partei struktuur ja toetusmeeskond on mõeldud ikka selleks, et tuge pakkuda ja lahendusi reaalseks teha. Erakonna toetust omav poliitik suudab oma lubadusi palju suurema tõenäosusega ellu viia, kui amatöörist üksiküritaja, kes valimiste ajal võib küll kommikarpe jagada, kuid sisulise tööga oma koduvalla või linna aitamisel jääb hiljem laiema poliitringkondade toetuse puudumise tõttu jänni.

 

Kas „põliserakondlane“ on parem kui erakondlane?

Põnevaks, kui mitte öelda – kurbnaljakaks, nähtuseks lähenevate kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis on Võrus esile kerkinud valimisliit „Põliskeskerakondlased”. Eks aeg näita, kas sellest nähtusest tekib reaalne valimisliit, kuid vähemalt sellisena on teda välja reklaamitud.

Mida neist nn. põliskeskerakondlastest arvata? Põliskeskerakondlane kõlab nagu põlisrahvas, ehk siis oleks nagu õigem, parem, täpsemat päritolu. Kas selle nimetusega soovitakse öelda, et nn. põliskeskerakondlased on kuidagi paremad, kui reaalselt Keskerakonna ridadesse kuuluvad erakonnaliikmed ja aktiivselt tegevad poliitikud? Kas põliskeskerakondlane on kuidagi õigem kui reaalne keskerakondlane? Keskerakonna liikmed ega poliitikud küll näiteks ei arva, et nad on teistest kuidagi paremad või õigemad. Nad on lihtsalt koondunud keskparteisse, et toetada siinset maailmavaadet ning anda omapoolne panus selle elluviimiseks.

Ka „põliskeskerakondlaste“ algatust analüüsides kipume jälle vägisi välja jõudma sinnamaani, et valimisliit oleks justkui õigem, parem ja „põlisem” kui erakond ning valimisliidus kandideerijad kuidagiviisi õiglasemad, „ülekohtuselt tagakiusatud” ja seetõttu toetust vajavad vms. Tegelikkuses taandub kõik aga ikkagi silmakirjalikkusele ja omakasupüüdele, sest eks ole ju nii valimisliidul, kuid eelkõige nende liikmetel, ikkagi ambitsioon tõusta võimule ja jääda valitsema.

Ehk siis ülaltoodu põhjal soovitus lähenevateks valimisteks: ei maksa liiga tõsiselt võtta erakondade mahategemist valimisliitude poolt, sest tegemist on valijate otsese eksitamisega. Samuti ikka tasub oma häält andes enne mitu korda mõelda, et kas tahan valimisliiduga kaasa mängida mängu „annan sõna – võtan sõna; annan lubaduse – võtan lubaduse tagasi”. Või ikka soovin ennast esindama ausat kandidaati, kes esineb minu ees avatud kaartidega, kes ütleb ausalt, millist poliitilist mängu ta mängib, milliste lubaduste taga seisab, ning kes on seotud ka erakondliku kohustusega neid lubadusi ellu viia.

 

[esiletõste]    Valides volikogusse erakonnainimese, on teada, millist poliitikat ta ajama hakkab, milliste lubaduste eest seisab ja milliste põhimõtete alusel teiste poliitjõududega koostööd teeb.

 

TOOMAS PAUR,

Riigikogu liige

 

[fotoallkiri]    KORD VALIMISLIIDUS, KORD ERAKONNAS: Vabaerakonna juht Andres Herkel valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik valimispeol 2013. aasta kohalike valimiste järel.



Viimati muudetud: 15.03.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail