Logo
26. juuli 2017
29 (1060)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Winston Churchill: MRP sõlmimises olid süüdi Balti riigid ise

ANDRES LAIAPEA,      17. mai 2017

Suurbritannia sõjaaegne peaminister Winston Churchill (1874–1965) on mees, keda Eestis ikka ja jälle tsiteerida armastatakse. Seda arvestades on lausa hämmastav, kui vähe on pööratud tähelepanu sellele, mida ta kirjutas meie kohta oma seni ainsas eesti keeles avaldatud teoses.

 

 s954

Churchilli "Tormihoiatus" ilmus inglise keeles esmakordselt juba 1948. aastal, eesti keeles aga 1995. aastal Henno Rajandi tõlkes. Selles on käsitletud sündmusi Esimese maailmasõja lõpust 1940. aasta 10. maini, mil Churchill sai Briti peaministriks. Tema eelkäija sellel ametikohal, Neville Chamberlain, on mõistetud hiljem hukka lepituspoliitika tõttu, mille abil ta üritas hoida ära sõda Saksamaaga, kuid unustatud on see, millist lepituspoliitikat pooldas Teise maailmasõja eelõhtul Saksamaa ohjeldamisele keskendunud Churchill ise.

 

Nurjub ühisrinde loomine

 

1939. aasta kevadel tegi Nõukogude Liit ametlikult ettepaneku sõlmida Suurbritannia ja Prantsusmaaga kolmikliit Saksamaa vastu. "Meil ei tule soostuda mitte üksnes Venemaa täieliku koostööga, vaid sellesse ühendusse tuleb tõmmata ka kolm Balti riiki – Leedu, Läti ja Eesti.

Neile kolme vapra rahvaga maale, kelle armeedes võib kokku olla oma kakskümmend diviisi mehiseid sõdureid, on sõbraliku Venemaa abi sõjavarustuse ja muu toetuse näol ülimalt oluline," kommenteeris seda toona Churchill. "Venemaa on sügavalt huvitatud herr Hitleri plaanide nurjamisest Ida-Euroopas. Usutavasti on ikka veel võimalik koondada kõik riigid ja rahvad Balti merest Musta mereni uue vägivallaakti või kallaletungi nurjamiseks ühtsesse kindlasse rindesse."

"Suurbritannia ja Kagu-Euroopa liitunud riikide huvid on suuresti kokkulangevad. Kas pole samasuguse huvide kokkulangemisega tegemist ka Põhjas? Võtkem näiteks Balti riigid – Leedu, Läti ja Eesti, mis kunagi olid tsaar Peetri sõdade põhjuseks. Venemaa on eluliselt huvitatud sellest, et need riigid ei langeks natsliku Saksamaa kätte. See on oluline probleem Põhjas," kuulutas Churchill siis parlamendis esinedes. "Mul pole põhjust meenutada siin pikalt-laialt Ukrainat [seoses Saksamaa võimaliku rünnakuga], sest see tähendab just sissetungi Venemaa territooriumile. Nagu te näete, on kõikjal Idarindel otseselt mängus Venemaa elulised huvid ja niisiis on nähtavasti küllalt põhjust arvata, et venelased on kõigis ühistes huvides valmis koopereeruma riikidega, keda ähvardab samasugune oht..."

Läbirääkimised kolmikliidu sõlmimiseks, millega Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit oleksid andnud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele Saksamaa rünnaku puhuks garantii, jooksid aga ummikusse.

"Nõustudes Briti garantiiga, ei leppinud Poola ja Rumeenia valitsus sellega, et Vene valitsus võtab endale samasuguses vormis samasugused kohustused," meenutas Churchill hiljem. "Samasugune hoiak pääses maksvusele ka teises tähtsas strateegilises piirkonnas, nimelt Balti riikides. Nõukogude valitsus tegi selgeks, et ta seob end vastastikuse abistamise paktiga ainult sel juhul, kui üldgarantii hõlmab Soomet ja Balti riike. Kõik need neli riiki aga keeldusid ja oleksid oma suures hirmus võib-olla veel tükk aega keeldunud sellise tingimusega leppimast.

Soome ja Eesti teatasid koguni, et nad näeksid ilma nende nõusolekuta neilegi laiendatud garantiis agressiivset akti. 7. juunil sõlmisid Eesti ja Läti Saksamaaga mittekallaletungipakti. Nii murdis Hitler hõlpsasti läbi viimasegi kaitseliini, mida hiljaks jäänud ja kõhklev koalitsioon püüdis tema vastu luua."

"Takistuseks sellise kokkuleppe sõlmimisele olid needsamad piiririigid ise, kes kartsid, et Nõukogude abi vastuvõtmiseks ja kaitseks sakslaste eest tuleb neil Nõukogude armeed oma territooriumilt läbi lasta ja et seeläbi lülitatakse nad lõpuks kommunistlikku Nõukogude süsteemi, mille vihased vastased nad kõik olid. Poola, Rumeenia, Soome ja kolm Balti riiki ei teadnud, kumba rohkem karta – kas Saksa agressoreid või Vene päästjaid. Nimelt see kohutav dilemma halvas Briti ja Prantsuse poliitika," leidis Churchill. "Ent isegi hilisemate sündmuste valguses pole vähematki kahtlust, et Inglismaa ja Prantsusmaa oleksid pidanud Venemaa pakkumisega nõustuma, välja kuulutama kolmikliidu ning kokku leppima, et sõja korral täpsustatakse lepingu ellurakendamise meetod konsultatsioonidega ühise vaenlase taltsutamiseks liitunud lepinguosaliste vahel. Niisuguses olukorras pääsevad maksvusele teistsugused meeleolud. Sõja ajal suhtuvad liitlased üksteise soovidesse tunduvalt suurema lugupidamisega; rindelt kostab lahingukära ja teretulnud on kõikvõimalikud vahendid, mis rahu ajal ärataksid tülgastust. Suures Alliansis, mis siit oleks vahest välja kujunenud, poleks ehk üks liitlane niisama hõlpsasti saanud kutsumata külalisena teise territooriumile tungida."

 

Nõukogude Liidu kannapööre

 

Kuna kavandatud kolmikliidust Suurbritannia ja Prantsusmaaga ei saanud 1939. aasta suvel asja, siis tegi Nõukogude Liit kannapöörde, sõlmides 23. augustil Saksamaaga mittekallaletungilepingu ja salakokkuleppe, millega jagati ära mõjusfäärid Ida-Euroopas.

"Kui Venemaa oli koos Saksamaaga Poola ära jaotanud, sõlmis ta järgmise sammuna Eesti, Läti ja Leeduga kolm "vastastikuse abistamise pakti".

1918.-1920. aasta Vabadussõjas olid need Balti riigid end Nõukogude valitsuse alt vabaks võidelnud. Viies läbi radikaalse maareformi, peamiselt endiste saksa maaomanike kulul, arenes neis väikestes riikides välja rahvuslik ja talupoeglik elulaad ning rangelt kommunismivastane hoiak. Pidevalt kartes oma vägevat Nõukogude naabrit ja meeleheitliku visadusega säilitades oma neutraliteeti, püüdsid need riigid vältida provokatsioone igast suunast," meenutas Churchill. "Geograafilise asendi tõttu polnud nende ülesanne kadestamisväärne. Näiteks Riia muutus Venemaalt tulevate uudiste kogumispunktiks ja rahvusvaheliseks enamlusevastaseks kohtumispaigaks."

"Kuid sakslased olid nad südamerahuga lülitanud oma tehingusse Venemaaga, ja nüüd sööstis Nõukogude valitsus ammugi küdenud viha ja taltsutamatu isuga oma saagi kallale," lisas ta samas. "Varem olid need riigid moodustanud osa tsaariimpeeriumist, kuuludes sinna Peeter Suure kunagiste vallutustena. Otsekohe okupeeriti nad tugevate Vene jõudude poolt, millele neil polnud mingit võimalust tõhusalt vastu panna. Tuntud meetoditega viidi läbi kõigi kommunismivastaste ja venevastaste elementide raevukas likvideerimine. Suur hulk inimesi, kes kakskümmend aastat oli elanud vabaduses oma kodumaal ja esindas nende rahvaste valdavat enamikku, kadus jäljetult. Tunduv osa neist küüditati Siberisse. Ülejäänud sattusid veelgi kaugemale. Selline oli see niinimetatud vastastikune abistamine tegelikkuses."

"Niipea kui Saksamaa astus sõtta Inglismaa ja Prantsusmaaga, asus Nõukogude Venemaa vastavalt Saksamaaga sõlmitud pakti vaimule riivistama läänepoolseid sissepääsuteid Nõukogude Liidu territooriumile. Üks neist lähtus Ida-Preisimaalt ja kulges läbi Balti riikide; teine läks Soome lahe kaudu, kolmas tee läks läbi Soome enda ja üle Karjala maakitsuse, jõudes välja punkti, kus Soome piir oli ainult kahekümne miili kaugusel Leningradi äärelinnadest. Sovjetid ei olnud unustanud ohtusid, mis ähvardasid Leningradi 1919. aastal. Isegi Koltšaki Vene valgete valitsus oli omal ajal teatanud Pariisi rahukonverentsile, et Venemaa pealinna kaitseks on hädasti vaja baase Balti riikides ja Soomes. Sedasama mõtet oli arendanud Stalin läbirääkimistel Briti ja Prantsuse missiooniga 1939. aasta suvel," meenutas Churchill, rõhutades taas, et "nende väikeste neutraalsete riikide hirmud osutusid takistuseks Inglismaa ja Prantsusmaa liidulepingule Venemaaga ja sillutasid teed Molotovi-Ribbentropi paktile".

"Stalin tegutses aega raiskamata. 24. septembril kutsuti Eesti välisminister Moskvasse ja nelja päeva pärast kirjutas tema valitsus alla vastastikuse abistamise paktile, mis andis venelastele õiguse paigutada Eestis võtmepositsioonidele oma garnisonid. 21. oktoobriks oli Punaarmee koos õhujõududega ennast seal juba sisse seadnud," märkis Churchill. "Sama menetlust kasutati samal ajal Lätis, ja Nõukogude garnisonid ilmusid ka Leedusse. Sellega oli lõunapoolne tee Leningradi ja pool Soome lahte võimalike Saksa ambitsioonide puhuks Nõukogude sõjajõudude poolt tõkestatud. Nüüd jäi veel juurdepääsutee läbi Soome."

 

Soomes asjad nii libedalt ei läinud, aga Eesti, Läti ja Leedu saatus oli juba otsustatud. Kas Balti riikidel oleks läinud kokkuvõttes paremini, kui 1939. aastal sündinuks Churchilli soovitud kolmikliit, seda me teada ei saa, sest ajalugu oleks’eid ei tunne.

 

ANDRES LAIAPEA,

välispoliitikavaatleja

 

[fotoallkiri]

Winston Churchill arvas, et Balti riikidele olnuks kasulikum nõustuda 1939. aastal Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu kolmikliiduga.

 



Viimati muudetud: 17.05.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail