Logo
17. jaanuar 2018
2 (1083)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Eesti on imede maa

AARNE RUBEN,      10. jaanuar 2018

Eestit on nimetatud Balti tiigriks ja eesrindlikuks e- riigiks. Suhtlemine välisriikides paiknevate teadusasutustega läheb libedasti, kui mainid end olevat Eestist. Vastus sinu mis tahes artiklipakkumisele või koostööprojekti taotlusele tuleb ülikiiresti, sest teatakse: oo, Estonia, Juri Lotman, Arvo Pärt jt. Ootused meie suhtes on kõrged ja on läinud veel kõrgemaks, kui meil on nüüd rahvusvaheliselt kaalukas noor peaminister ja peaaegu sama noor naispresident; küll veidi dotseeriv ja naljavaene, kuid vaieldamatult ilus ja elegantne.

 

 Kui Eesti taasiseseisvus, oleksime võinud teadusmaailmas võtta hoopis parema positsiooni, kui see tegelikult juhtus. Põhjus on selles, et kohalikud teadusjuhid on sagedamini kui mujal maailmas kutsunud andekaid rahvusvahelise resümeega teadlasi korrale, korraldades seega “kohalikku kätši”. Kõnelen siinkohal juba möödunud sügisel välja ilmunud uudisest, et Eesti Kirjandusmuuseumi etnobotaanik Renata Sõukand sai Euroopa Teadusuuringute Nõukogu (ERC) prestiižika, 1,5 miljoni euro suuruse toetuse. Sellise grandi saamine on igale teadlasele väga kõrge rahvusvaheline tunnustus, sest konkurents on tihe ning nõuded uuringutele ülikõrged. Kuid möödus vaevalt pool aastat, kui tuli teade, et Kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop on Sõukandi ja tema abikaasa kohalt lahti teinud ning grandi täitmine on lõpuks üle kantud Ca Foscari ülikooli Itaalias. Konflikti mõlemad osapooled said sõna Postimehes: Sutrop 12. juunil ja Sõukand 15. detsembril.

Etnobotaanika vastab olulisele küsimusele: kuidas on eurooplased oma karmis kliimas aegade vältel ellu jäänud, end taimedega ravinud ja kuidas neid taimi nimetanud? Renata Sõukand, olles saanud ERC-st julgustust, olevat pretendeerinud akadeemilistele ametikohtadele, aga asutuse direktor ei saanud talle vastu tulla. Oluline teaduserahastus liikus Eestist välja. Kujutlegem, mis oleks juhtunud, kui Euroopas oleks samavõrra talitatud sealsete oluliste projektidega!

Näiteks on teada, et neandertaallase genoomiga tegeleb Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituut Leipzigis ja uurimisrühma juhib Svante Pääbo. Vaid neli aastat tagasi rekonstrueeris uurimisrühm selle eelajaloolise inimese täieliku geeni. Triumf oli täielik – kuna see teadusuuring räägib meie kõigi ühistest juurtest, siis on ka rahastus veidi suurem. Aga ühekordsete projektide kohta mitte palju suurem kui Sõukandi rühmale antu.

 

Ent kujutagem nüüd ette, mis juhtuks, kui Plancki instituut otsustaks ühel päeval Pääbo lahti lasta. Ulmeline, täiesti võimatu! Ta võtaks kaasa oma teadmised ja unikaalse kogemuse. Berkeley ülikoolis tehakse sel päeval – nagu teadlastel rõõmusündmuste puhul kombeks, vahuveinipudel lahti. Sest seal on neandertaallast uuritud eurooplastega paralleelselt, aga alati ollakse ühe sammu võrra maas, kuna neil ei ole nii head luumaterjali. Berkeley ülikool võtaks vallandatu endale. Tunnustatud teadlasele tuleks vallandamise (?!) korral tööpakkumisi kogu maailmast ja lausa minutitega. Samamoodi ulmeline oleks olnud võimalus, et Cambridge'i ülikool oleks vallandanud Stephen Hawkingi 1981. aastal, kui ta oli just tutvustanud varajase universumi kvantmudelit. Sest Pääbo ja Hawking on need reaalsed persoonid, kes toovad ülikoolile raha ja kuulsust. Isegi kui nad esitavad nõudmisi, siis jõutakse nendega kokkuleppele. Vaid halb hõimujuht ei leia kokkulepet jahimehega, kes ka tegelikult mammuti koopa ette lohistab, mitte ainult ei räägi sellest.

Siit ka minu pealkiri: Eesti on imede maa. Eestis juhtuvad imed, ent kahjuks halvas kontekstis. Teadusrahad, olulised uurimisprojektid ja -saavutused kõnnivad Eestist mööda, sest teadusasutusi valitsevad siin inimesed, kelle jaoks on kõige tähtsam see, kuidas alluvad alluvad. Kuidas tuleb juhile õigesti alluda, on Sutrop ise näidanud, öeldes, kuidas Pronkssõduri maha võtnud Ansip on kangelane, Kalevipoeg. “Ta jääb ka sajandite pärast meelde kui Kalevipoeg, kes viis selle jõleda kuju sealt minema!” õhkas Urmas Sutrop. Ülemust tuleb armastada ja austada, ees kiida, takka kummarda. Siis elad kaua siin maa peal. Kui ülemus oleks olnud juhtumisi üks nendest, kes on viinud omal ajal minema ka Lenini kuju, siis on võimalik veelgi suurem apologeetika: ta viis ka Lenini minema, ta pole isegi mitte Ansip, vaid Super-Ansip! Kui keskastme juht kiidab suurt ülemust, siis ootab ta seda, et teda ennast samamoodi kiidaks alamastme juht.

Urmas Sutrop mahtus pildile ka siis, kui Imre Sooäär kutsus avalikul üritusel uisutamises võistlema Uisuliidu presidendi Edgar Savisaare. See oli Reformierakonnal kaval reklaamitrikk: auväärt vanameistriga oleks tulnud võistlema noor tüdruk, uisutaja Carmen-Aneth Vanatoa. Erakond kasutas lapse naiivsust ära: kõigepealt tulnuks lapsele ikka seletada, mis asju ajavad poliitikud ja mis missioon on noorel graatsial, kes mööda jääd liugleb. Noort graatsiat ei panda peaministriks ja vana kogenud poliitik ei lähe jääväljadele liuglema.

AARNE RUBEN,

kirjanik

 

[esiletõste]    Iga inimene, kes aru saab oma kohast siin maailmas, kes ei välju oma kompetentsuse raamidest, on Eestile kasulik ja loob võimaluse, et me ei oleks enam halvas mõttes imede maa.



Viimati muudetud: 10.01.2018
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail