Logo
26. aprill 2017
16 (1047)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Insaiderid – uue ajastu kuulutajad

IVARI VEE,      15. märts 2017

Me elame imelisel ajal, härrased! Me justkui ärkame mingist sajanditepikkusest unest. Justkui kurja nõia poolt kivikujudeks muudetud tõde, õigust ja õnne otsinud rändajad, hakkame tasapisi elustuma. Hakkame nägema taevast enda kohal, käsi ja jalgu sirutama. Märkame teisigi õnneotsijaid, kes samuti ärgates silmi hõõruvad. Märkame neid, kel oli julgust, õnne ja annet vabastada meid kurja nõia needusest ning kes nüüd kiirustavad viimasesse, otsustavasse lahingusse. Me hakkame nägema ja tunnetama seda reaalset elu, mis meid ümbritseb, mitte toda illusiooni, mida nõid meile näitas.

 

Üha rohkem inimesi kaotab usku traditsioonilise meedia usaldusväärsusesse. Üha tihedamini pöördutakse alternatiivsete uurijate poole, keda veel kümmekond aastat tagasi põlastusväärselt skisoidseteks vandenõuteoreetikuteks ristiti. Erakanalid, mis tegelevad insaider-info levitamisega, koguvad suure kiirusega populaarsust ning kuulajaid-vaatajaid. Nähtavasti on juba kõigile teada sellised nimed, nagu David Icke ja David Wilcock. Nende raamatute müüginäitajad ulatuvad miljonitesse eksemplaridesse ning huvi nende vastu aina kasvab. Icke kogub üle maailma staadionitetäisi kuulajaid, justkui The RollingStones. Wilcocki raamatud on juba aastaid New York Times’i reitingute tipus. Meie publikule on ehk vähem tuttavad George Noory, Peter Joseph, dr. Steven M. Greer, Graham Hancock, Cris Everard, Benjamin Fulford, Art Bell, kuid nendegi reitinguid võib juba vanade meediaväljaannetega võrrelda.

 

Kunagi, ennemuistsel a’al...

Kunagi, ennemuistsel aal, elas inimene Loojaga, teda ümbritseva Maailmakõiksusega, kosmosega ja iseendaga harmoonias ning kooskõlas. Talle ei tulnud isegi mitte unes pähe liigimesele halba teha ning ümbritseva looduse tasakaalu rikkuda. Omades terviklikku teadvust, mõistis ta, et igasugune negatiivne tegevus teeb halba eelkõige temale enesele ning seepärast elas maailm rahus, õnnes ja armastuses. Pühakirjades nimetatakse seda aega allegooriliselt eluks Paradiisiaias või Edenis.

Ning siis, ühel päeval, lõppes see idüll. Ilmusid need, kes ei olnud huvitatud harmoonilisest ja täiuslikust inimesest ning kel oli vaid üks eesmärk – leida enda jaoks mugav ning ohutu paik elamiseks, kus oleks piisavalt loodusressursse ja, kui veab, ka tasuta tööjõudu. Vedas. Piisavalt oli nii üht, kui teist.

Kuid selleks, et loodust ning inimest karistamatult ekspluateerida, oli tarvis muuta täisväärtuslik inimene piiratud robotiks, kes ise kogu musta töö ära teeks ja peaasi, teeks seda vabatahtlikult, rõõmu ning õhinaga. Kui teadvus killustada, mälu kustutada ning suunata kogu tähelepanu vaid ühele teadvusekillule, kusjuures teha seda piisavalt pikka aega ning järjekindlalt, hommikust õhtuni, põlvest põlve, kinnitada, et vaid sel moel on võimalik inimväärne elu, jääb ka kõige arukam inimene seda uskuma ning teeb ise juba kõik ülejäänu – lülitab välja kogu oma positiivse potensiaali, suleb oma surematu Hinge sügavale-sügavale sisemusse, vahetab armastuse hirmu vastu ja, peaasi, tunneb ennast üksiku ning kaitsetuna.

 

Teadvuse kontroll

Et saavutada kindlustunne homse päeva ees, oli update’itud inimesel hädavajalik SÜSTEEM. Talle sisendati, et ta saab end turvaliselt tunda vaid kellegi juhendamisel.

Et inimene hetkekski seda postulaati ära ei unustaks, loodi teadvuse kontrolli vahendid. Varasemal ajal oli selleks religioon, mis õpetas, kui tühine, rumal ja sünnist saati patune olend on inimene, et kogu oma väärtusetu elu peab ta palehigis tööd rügama, et kuidagimoodi Jumala silmis oma õnnetut eksistentsi õigustada.

XIX sajand tõi endaga teaduslik-tehnilise revolutsiooni ja kirjaoskuse plahvatusliku kasvu. Teadvuse kontrollimise vana, äraproovitud vahendi – religiooni – vahetas välja teadus, purustades kõik religioossed dogmad ning püstitades nende varemetele omad dogmad. Kirikuõpetajate ameti võtsid aga üle ajakirjanikud. Sõnad olid teistsugused, kuid mõte jäi samaks – inimene, nagu ta oli lihatükk kellegi toiduahelas, nii ta lihatükiks ka jäi.

XX sajandi keskpaiguks oli olukord uuesti muutunud. Kole palju oli neid, kes tundsid, et midagi on meile ette antud maailmapildis valesti. Inimestel oli tekkinud rohkem vaba aega ning nad hakkasid Jumalat otsima sealt, kus too reaalselt eksisteeris – eneste seest. Et säilitada oma positsioon ja energia lakkamatu juurdevool, võttis eliit ehk Cabal kasutusele uue teadvuse kontrolli vahendi – raha. Raha ja meelelahutused asendasid nii Jumala kui ka teaduse.

 

Vastupanuliikumine

Hoolimata Cabal’i jõupingutustest kupatada kõik inimesed tarbimise-nimelisse latrisse, ei ole see tal täielikult õnnestunud. Iidamast-aadamast oli olnud neid, kes polnud nõus ühises kooris määgima, ja alati suutis Cabal nad neutraliseerida.

Tänaseks on tekkinud Vastupanuliikumine ja selle varjatud võitlus on muutunud avalikuks vastuseisuks. Cabal püüab avalikku resonantsi loomulikult kõigi võimalike vahenditega summutada, kuid need püüded kannavad aina vähem vilja.

Täielikult informatsiooni levikut kontrollida ning tsenseerida pole enam võimalik – Internet on oma töö teinud – ja Cabal’ilt nõuab aina suuremaid jõupingutusi ning materiaalseid vahendeid Vastupanuliikumiselt tuleva info diskrediteerimine ningkõikvõimalike feikide ja libauudiste loomine. Ärkav inimkond on pandud raske ülesande ette – otsida sõnnikuhunnikust briljante, kusjuures meie killustatud teadvus sosistab meile: „Ptüi..., mida ma teen – see on ju sõnnik!”

Ning äkki käriseb see pilt igast õmblusest. Eelkõige saame teada, et mitte meie ei ole loonud meid ümbritsevaid süsteeme, vaid need süsteemid on loonud keegi hoopis teine. Saame teada, et peavoolumeedia on minetanud oma informeeriva rolli ning tegeleb labase propagandaga. Et krediidid mitte ei anna, vaid võtavad meilt viimse vabadusejäänuse.

 

Insaiderid

Kes on siis need saladuslikud insaiderid? Esimesena tuleb kindlasti kõigile meelde Edward Snowden – mees, kes avalikustas suure koguse USA Rahvusliku Julgeoleku Agentuuri ülisalajasi dokumente. Kuid kahjuks ei anna TheGuardian, Washington Post, NY Times, BBC, CNN või mingid teised meediakolossid mitte kunagi, mitte mingil juhul, mitte mingit infot, mis kahjustaks Cabal’it. Järelikult jääb kaks võimalust: kas Snowdeni poolt avalikustatud saladused olid Cabal’ile kasulikud või toimuvad Cabal’is endas mingid muutused ning selleks on tarvis osalist avalikustamist.

Kõik tõsiseltvõetavad insaiderid on ühel meelel: Cabal mõistab, et nende aeg hakkab ümber saama, ning peatada maailmas toimuvaid globaalseid muutusi on sama lootusetu, kui püüda rööbastel seistes peatada kihutavat kiirrongi – sellega saab hakkama vaid Superman Hollywoodi blokbasteris. Cabal’i soov on praegu võimalikult palju oma materiaalsetest väärtustest säilitada ning ise terve nahaga pääseda.

 

Vastupanuliikumine ja Allianss

Vastupanuliikumine tekkis ning arenes võimsaks salaorganisatsiooniks XX sajandi teisel poolel. Alguse sai see Ameerikast, kus 1950-ndatel. Vastupanuliikumise tekkimise põhjusi oli mitu. Kõigepealt muidugi see, et suur osa sõjaväelasi, eriti aga luure- ja uurimisorganite töötajaid, ei olnud lihtsalt ajupestud tavakodanikud, vaid omasid piisavalt terviklikku maailmapilti ja neil oli ligipääs salastatud informatsioonile. See, et nad olid, tänu oma tegevusvaldkonnale, seotud erinevate, sügavalt amoraalsete ja inimvaenulike salaoperatsioonidega.

Peamiselt 1990-ndatel ning XXI sajandi alul liitusid Vastupanuliikumisega insaiderid Cabal’ist endast – illuminaatide ja massoonide salaorganisatsioonidest.

Suurem osa insaidereist on meile teada vaid anonüümsete informaatoritena, kes esinevad varjunimede all, kuid viimaste aastate jooksul on avalikult lavale astunud neist päris mitmed. Corey Good, kes töötas 20 aastat Ameerika salajases kosmoseprogrammis Cobra, kellel on ligipääs tõsistele sõjaväeringkondadele nii siin- kui ka sealpool ookeani. Täna esineb ta juba üsna avalikult. Seal on mitmed lennuväeohvitserid ning endised kosmonaudid.

Informatsiooni edastamiseks pöörduti südametunnistusega ajakirjanike poole, kes ei olnud nõus olema vaid valitsuste pasunapuhujad. George Noory, Peter Joseph, Cris Everard, Art Bell, ja loomulikult meie lugejale hästi teada David Icke on vaid mõned nimed.

Ajakirjanik, kirjanik, dokumentalist ja filmiprodutsent David Wilcock on täna üks autoriteetsemaid insaiderite vahendajaid.

Canadast pärit ajakirjanik, pikaajaline ajakirja „Forbes” Aasia büroo juht Benjamin Fulford on ühe võimsaima Aasia salaorganisatsiooni „Valge Draakon” sidepidaja avalikkusega. Sündikaati „Valge Draakon” kuuluvad võimsad hiina ja korea perekonnad, kes olid tihedalt seotud triaadidega, kuid nüüd on üks Alliansi tiibadest. Saladuslik Cobra – peamine Alliansi militaarse tiiva side avalikkusega. Nad kõik räägivad võitlusest, miks käib Cabal’i ja Alliansi vahel. Allianss on välja kasvanud Uue Maailmakorra ehk Cabal’i vastu võitlevast Vastupanuliikumisest. Praeguseks on informaatorite teadete kohaselt Alliansi peamiseks jõuks Venemaa, Hiina, India ja Brasiilia koalitsioon, mille katuse alla on kogunenud hulk väiksemaid Cabal’i vastaseid organisatsioone. Kõik Cabal’i vastased on aga a priori tembeldatud ekstremistideks ja terroriorganisatsioonideks. Ehk kõige tuntumad neist ekstremistidest on näiteks „WikiLeaks” ning „Anonymous”, kes lekitavad Cabal’i vastast infi, häkkides erinevate valitsusorganisatsioonide ning cabalistide arvuteid.

 

Avalikustamine

Üks osa Alliansist nõuab täielikku avalikustamist, mille käigus tuleks kohe AMETLIKULT avalikustada kõik Cabal’i poolt inimsuse vastu sooritatud kuriteod, tuleks avalikustada tõeline ajalugu, mitte aga see surrogaat, mida meile ette antakse.

Teine osa Alliansist on aga osalise avalikustamise poolt. Nad on seisukohal, et inimkond peab teada saama tõe oma päritolu ja ajaloo ning Cabal’i kuritegude kohta järk-järgult, paari aastakümne vältel. Täieliku avalikustamise pooldajateks on eelkõige valitsustevälised organisatsioonid – just needsamad ekstremistid – ning samuti suurem osa insaidereid ja iseseisvaid uurijaid.

Osalise avalikustamise pooldajateks on aga peamiselt valitsustega seotud sõjalised organisatsioonid ning, oh imet! sündikaadid. Nad põhjendavad oma seisukohti sellega, et inimkond ei ole kiireks, täielikuks avalikustamiseks veel valmis. Nad kardavad kaost, paanikat ning seda, et juhuslikult võivad ise juhtimise kaotanud, Rahva-nimelise masinavärgi hammasrataste vahele jääda. Teisisõnu – nad tahavad kuuse otsa ronida ja soovivad teha seda terve tagumikuga...

 

Jah, me elame imelisel ajal, härrased! Me ärkame! Täna veel hõõrume silmi ning haigutame, kuid kõigest hoolimata oleme juba ärkvel. Maailm meie ümber muutub, ja muutume meie selles maailmas. Täna kõik see, mis veel mõned aastad tagasi oli meie silme eest varjatud või mida meie teadvus kohe mitte mingil juhul tõsiselt võtta ei tahtnud, tundub groteskne, kuid tõenäoline. Me mitte lihtsalt ei märka, mis meie ümber tegelikult toimub, mil määral erinevad võimu ja raha omavate sõnad nende tegudest, vaid me hakkame neile tegelinskitele üha rohkem ebameeldivaid küsimusi esitama. Tasapisi, esialgu veel raskustega, kuid siiski, hakkab meie kildudekslöödud teadvusemosaiik oma esialgset kuju võtma. Ning, kes teab, vast polegi suurt vahet, kas totaalne avalikustamine toimub nädala või isegi aastakümne jooksul, selge on see, et maailm koos meiega on juba muutunud ja seda protsessi enam ei peata miski.

 

IVARI VEE,

kolumnist, Prantsusmaa

 

Siinavaldatu kajastab kirjutise autori isiklikke seisukohti.

 



Viimati muudetud: 15.03.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail