Logo
21. juuni 2017
25 (1056)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Sellised mõtted ja tunded suure juubeli eel

ARVO ADELBERT,      19. aprill 2017

„Põhja- ja Lääne-Eestit 1343–1345 aastal haaranud sõja – „Jüriöö ülestõus” – põhjused ja tagamaad on suurel määral ebaselged.” Nii on sõnastatud eestlaste üks suuremaid vastuhakke toonastele valitsejatele. „Eesti ajalugu II“ ilmumise järel mõne aasta eest vallandus Eestis tähelepanuväärne poleemika eestlase identiteedist, ajaloosündmuste, sh Jüriöö ülestõusu kohast eestlase identiteedi kujunemises. Nimetatud suuremahuline uus ajalookäsitlus pühendabki Jüriöö ülestõusule vaevalt paar lehekülge.

 

 

Meie kalendritesse on siginenud igatmasti tähtpäevade kõrvale ammustest aegadest peetava looduskalendri järgse jüripäeva peale veteranipäev. Justnimelt „peale”!

Neil päevil, saja aasta eest, leidis Petrogradis aset eestlaste suur manifestatsioon. Hinnanguliselt marssis seal sinimustvalgete lippude all ja orkestrite marsihelide saatel 40-tuhandene eestlaste meeleavaldus – nõudma kukutatud tsaarivalitsuse asemele tulnud Ajutiselt Valitsuselt eestlaste seniste eraldi asualade  ü h e n d a m i s t  ühte Eestimaa kubermangu.

Nii ongi jäänud arusaamatuks, miks just sel piirijoonel, mis  l a h u t a s  eesti rahvast tsaarivõimu ajal, alustatakse täna Eesti Vabariigi 100-aastaseks saamise juubeliüritustega. Millest ikkagi sai alguse see ühendamine, milles olnud lahutamisjoonele nii suurt avalikkuse tähelepanu eelneval nädalavahetusel pühendati? Paraku see on maha vaikitud. Nagu ka eelmainitud eestlaste manifestatsioon, mis oli olnud  e e s t i  

r a h v a s t   l a h u t a n u d   piirijoone kaotamise nõudmise esitamise suurejooneline aktsioon. Vähe sellest! Niisama on maha vaikitud tänujumalateenistus tänases Peterburi Jaani kirikus. Seal esinenud Eesti Vabariigi peaministri väga südamliku kõne tervikteksti ei ole isegi avaldatud rahvale lugemiseks. On see hirm – toonase tsaaririigi Venemaa pealinna olulise rolli ja selle tähtsuse meenutamine Eestimaa riigiks kujunemise teel –, mis tingib ajaloosündmuste mahavaikimise? Kui ikka hirm, siis mille või kelle ees? Venemaa on olnud, on ja jääb meie naabriks, nagu ta on olnud ka selleks väravaks, miskaudu Eesti riiklus omal ajal valla on pääsnud.

Sellised siis mõtted ja tunded suure juubeli ees.

Siinkohal oleks, seoses veteranipäeva seadmisega jüripäeva peale, põhjust rääkida tõtt Jüriöö ülestõusust, nii nagu seda on näinud ja pidanud vajalikuks kirja panna siinsete juurtega baltisaksa ajaloouurijad. Nende loetelu on lisatud „Eesti biograafilise leksikoni“ (1926) märksõna Dreileben all toodud kandilistes sulgudes (vt www.kesknadal.ee).

 

Eestlase identiteeti otsinud

ARVO ADELBERT

 

[Lühikokkuvõte „Eesti biograafilise leksikoni” (1926) artiklist „DREILEBEN”:] Burchard von Dreileben, Liivimaa ordumeister 1340–1345.

Juba eelmise ordumeistri Eberhard von Monheimi ajal oli Liivi ordu saavutanud ülekaalu teiste võimude üle maal. Dreilebeni ajal läks ordu võimu alla ka Taani maa-ala Põhja-Eestis, nimelt Harju ja Viru maakond. [---]

Harju-Viru vasalkonna õiguste arenemine mõjutas talupoegade seisukorra äärmisse viletsusse. Selle tagajärjel tekkis Harjus 1343. aastal mäss, mille ohvriks said kõik eestlaste kätte langenud võõrad.

Rahva poolt valitud juhtidega eesotsas liikus eestlaste vägi Tallinna alla. Eestlaste vastuhakkamine sai seda hädaohtlikuma iseloomu, et nad Rootsi võimudelt Viiburis ja Turus ning Pihkva venelastelt (viimased oli sel korral sakslastega vaenujalal) olid abi otsinud, mida need ka olid valmis andma.

Paidesse põgenenud sakslaste, nende hulgas ka Tallinna piiskopi, palvel tuli appi ordumeister Dreileben, kellel tol korral väed Pihkva-vastaseks võitluseks just koos olid. Dreileben oli 4. V Paides, kuhu läbirääkimisteks olid kutsutud Eesti väejuhid-saadikud ühes saatjatega. Need kaebasid läbirääkimiste aegu junkrute jne. survevalitsuse üle; nad peeti ülekohtuselt kinni ja raiuti tükkideks, kui nad meelepahas neile antud julgeoleku-tõotuse murdmise pärast vastu hakkasid.

Paidest liikus orduvägi Tallinna alla, hävitades Eesti väehulki Kimmola küla juures ja Konnevere soos. Tallinn all kaotasid ilma välise abita jäänud eestlased 14. V lahingu saksa õppinud vägede vastu.

Tallinna lossi jäi orduvõimu esindajaks selleaegne Viljandi komtuur Goswin von Herike. Ordumeister ise läks kaasasolevate vägedega Läänemaale, teel hirmsasti rüüstates ja tappes, kus eestlased Haapsalut piirasid (Hoeneke järele algas mäss Läänes samal ajal kui Harjuski). Kuid eestlased ei oodanudki siin sakslaste päralejõudmist ja põgenesid metsadesse ning soodesse. Eestlastest appi palutud Rootsi võimud Soomest jõudsid laevastikuga Tallinna alla alles paar päeva hiljem; kuuldes, et eestlased löödud ja leides Tallinna ordu võimuses sõlmisid Turu foogt Dan Niclisson ja Viiburi linnahärra Johannes Göteson 21. V Harju-Viru maanõunikkudega, vasalkonnaga, Tallinna linnaga jne. vaherahu 14. märtsini 1344. Ka õnnestus Riia komtuuril Lõuna-Eesti jne. orduvägedega ja Tartu piiskopi sõjavägedega mai lõpul Tartu piiskopkonda sisse tunginud ja Otepääni edasi jõudnud Pihkva venelaste vägesid tagasi hoida. Seega oli mässuliikumisele mandril piir pandud.

Samuti ebaõnnestus mässukatse toomapäeval ordu-alal Viljandis.

Siiski tõsisema ilme omandas jaagupipäeval Saaremaal puhkenud mässulaine; eestlased vallutasid Saare-Lääne piiskopi lossi ja Pöide ordukantsi. Kuid sama aasta sügisel Preisist pärale jõudnud abivägedega likvideeris ordu esmalt novembris lõplikult mässuliikumise Harjus, kus kevadise karistuse eest pakku läinud eestlaste meeleheitlik vastupanu täiesti murti. Ka Saaremaal pandi liikumisele sellega piir, et Saksa väed veebruaris 1344 üle jää maale tulles Karja maalinna läheduses Pamma (?) metsas pärast vihast võitlust vallutasid eestlaste kantsi. Peale paari nädala pikkust kättemaksu-retke pöördusid saksa peaväed mandrile tagasi, jättes saarele maa alistamiseks tarviliku meeskonna. Saarlased ei suutnud päästa seisukorda oma kasuks uue liikumisega saare läänepoolses osas 1344. aasta suvel: ka see rauges ühiste ordu, Riia ja Tartu piiskopi vägede, Harju-Viru vasallide ja pärismaalaste, kurelaste, liivlaste, semgallide lätlaste ja mandrieestlaste Saaremaale päralejõudmisel veebruaris 1345.

Endistest sündmustest heidutatud saarlased ei katsunudki suvel uuesti üleskohendatud Karja maalinna kaitsta. Nii likvideeriti sakslaste poolt mäss lõplikult ka Saaremaal; eestlased sunniti piiskopile Kuressaare ja ordule endise Pöide lossi lähedale Maasi linna üles ehitama.

Suure Eesti mässu ebaõnnestumise põhjustena võiks mainida eestlaste mitte-kooskõlastatud ja mitte-üheaegset talitamist, mida muidugi takistas võõra võimu järelevalve ja eestlaste kuuluvus mitmesse võimkonda; mässu nurjamineku põhjuste hulgas väärib tähelepanu ka ordu sõjavägede suurem sõjaline oskus ja paremad sõjariistad; muidugi ka see, et hädaohu silmapilgul terve Vana-Liivimaa talitasid ja et Liivi ordu kriitilisel silmapilgul 1343. aastal Preisist abi sai [---]

Mässu rahustamisel olid eestlased raskelt kannatada saanud. Hukkunute arv oli tolleaegse rahva arvuga võrreldes kohutavalt suur, nii suur, et Eesti mässu mahasurumine on võrreldav verisemate ajaloosündmustega. Suures Eesti mässus kannatas eriti ka Harju-Viru ja Lääne vasalkond, kelle liikmeist mässus palju hukkus. Ka oli vasalkondadele tulunduslikult raske hoop antud: mõisad maha põletatud ja palju orjuse- jne. kohustuslikke hukatud. Eriti rasked olid aga mässu tagajärjed talupoegadele, kes kaotasid oma ehitused ja liikuva vara. Sakslased olid mässu mahasurumisel hirmsa töö teinud: alguses tapeti kõik, kes ette juhtusid, pärast hakati hukkamise piiri pidama, et enesele töötegijaid orje säästa. Suure Eesti mässu mahasurumine on tumedamaid ja verisemaid lehekülgi ajaloos.

[Jüng. Livl. Reimchchronik des Barth. Hoeneke 1315 - 1348, herausgeg. v. K Höhlbaum (1872); Renner: Die Chronik Wiegands von Marburg, herhausgeg. v. Th. Hirsch (Scriptores rer. Prussic. II, 1983); H. G. Porthan, M. Pauli Juusten … Chronicon episcoporum Finlandensium (Aboae, a. MDCCXCIX); UB I (1853), II (1855), VI (1862 -1865); Bunge, Herzogth. Estl; A. v. Gernet, Forsch, z. Gesh. D. Ball. Adels I (1893), II (1895). - Võrdle mässu kirjeldust ka. Teoses: J. Luiga, „Eesti vabadusvõitlus 1343 - 1345) (1924). H.S.]

 



Viimati muudetud: 19.04.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail