Logo
16. august 2017
32 (1063)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

See kummaline nüüdismaailm

UDO KNAPS,      17. mai 2017

Ja veel eriskummalisemaks läheb... Veerand sajandit tagasi oli meil õnne, et pääsesime totalitaarsest idaliidust suhteliselt tervena, veretult... Saime vabaks, tulevik tundus, nagu öeldakse: Eestimaa on meie kätes! Vabanedes olime täis optimismi, et nüüd teeme ise ja enda jaoks elamisväärseks... Pealegi oli head eeskuju võtta edukatest Põhjamaadest. Aga võib ka teisiti öelda ja mõelda... Et revolutsiooni on kergem teha, kui revolutsiooniga saavutatut hoida ja õiges suunas edasi liikuda. Olime jäänud kinnisideesse, et kõik, mis vasakpoolne, on paha-paha-paha, ja mis parempoolne, on hüva-hüva-hüva... Aga võta näpust, maailm polegi nii mustvalge...

 

Juba veerand sajandit

oleme ehitanud paremäärmusliberaalset õnne, aga kaugemale polegi jõudnud – eestlane pole ikka veel õnnelik. Kus me küsitluste pingereas asume, või pigem vastupidi – miks Euroopa viie parima tõotatud maa sekka jõudmise asemel hoopis kaugeneme Põhjala heaoluriikidest?

Kahjuks jäi liiga pikaks see taandarenguperiood, mis algas juba eelmiste ja üle-eelmiste valitsustega alates 21. oktoobrist 1992, mil Mart Laarist sai peaminister. Kui ikka pea kõik need aastad hoiti kiivalt riigi kurssi odavale tööjõule ja ülimadalatele miinimumpalkadele, millega kodumaal polnud võimalik ots-otsaga kokku tulla, pere üleskasvatamisest rääkimata, ega siis muud jäänudki üle, kui pageda välismaale normaalsemat elatist otsima. Mingil määral meie üliodav tööjõud välisinvestoreid küll kohale meelitas, kuid nad tulid meilt siiski teenima vaid suurt kasumit, mille maksuvabalt riigist välja toimetasid, jättes meile vaid tühjad peod... Süsteem „Nokk kinni, saba lahti“! Rohkem olid nood „investorid“ huvitatud raudteede, tehaste ja vabrikute ning elektrijaamade ülesostmisest odavmüügil – kapitalismis on ju kõik lubatud.

 

Rahvas unustati sootuks...

Mäletan toonaste „haljale oksale“ jõudnute loosungeid: ennem, kui midagi nõrgematele jagama hakkame, tuleb rikkust koguda, koguda, koguda... Kostis ka ütlemisi, et kuna meie rahvas ise oli eelmised 50 aastat nõukogude korda truualamlikult teeninud, siis ta ongi sellise „šokiteraapia“ ära teeninud.

Poisikesed-peaministrid unustasid valitsedes kõige olulisema – rahvast kaasamata ei suuda keegi ühtegi riiki jätkusuutlikuna valitseda. Piltlikult öeldes, kui riik on kaotamas oma vereringet – s.o. inimesi – ja kui tagasi vaatamata joostakse väljamaalt normaalsemat elatist otsima, tekitades kodumaale korvamatut kahju, sest iive langeb kolinal, rahvaarv kahaneb väheneb, tööjõupuudus suureneb ja tühjaksjäänud ääremaadel omakorda kasvab tööpuudus, oma põllumajandus kiratseb, kodumaal tasuta saadud (kõrg)koolihariduse kingime välismaale jne. Kui ka riigi kaitsevõimele tekitatakse korvamatu kahju, kui parimas eas noormeestel haihtub patriotism ja nad kodumaa kaitsmise asemel eelistavad välismaale peitu pugeda. Millele me siis loodame: kas välismaistele palgasõduritele või hoopis võõrsilt tulnud pagulastele, sest võimsad „torud“ ei tee vajadusel pauku ilma tublide eesti meesteta?

 

Mida Laar, Ansip, Rõivas valesti tegid?

Esmase hädavajalikkusena tulnuks neil kogu rahvale tagada minimaalne toimetulek, seda kasvõi välislaenu abil, nagu seda kunagi tegi Saksa FV kantsler Konrad Adenauer, et pärast laastavat sõda Saksamaa sõna otseses mõttes tõsta tuhast. Meil olnuks teha seda Adenauerist lihtsam, sest valitses siiski juba ju sügav rahuaeg. Kui inimesel on minimaalne toimetulek tagatud – kõht täis ja katus peakohal –, siis massilist riigist pagemist poleks toimunud, sest eestlane on alati olnud suhteliselt paikse elulaadiga.

Nendele, kes väidavad, et siinkirjutaja tahab kõiki võrdselt vaesteks nivelleerida, väidan vastu: ei taha! Kui riigi toel on rahvas normaalse miinimumpalga ja astmelise tulumaksu abil kõigi Euroopa riikide eeskujul minimaalseltki elamisväärsele tasemele aidatud, sõltub edasine juba igaühe enda ärivaistust või nupukusest, kui rikkaks suudab keegi end edasi edendada. Nii on talitanud kogu Euroopa. Ainult et need jäärapäised eestlaste „karjajuhid“...

Näiteks Lääne-Saksa miljonärid olid väga tolerantsed oma riigi vaesema elanikkonna suhtes, kui nad mõistvalt nõustusid riigis astmelist tulumaksu kehtestama, mis neil tänini edukalt toimib, aidates oma rahva nõrgemat poolt normaalsele elujärjele. Samas olid Saksamaa rikkad nii targad, et said aru: see summa, mille nad solidaarselt panustavad (investeerivad!) oma rahva vaesemasse osapoolde täna, tuleb homme mitmekordselt ja positiivselt tagasi – kogu rahva turvatunde paranemise, kuritegevuse vähenemise, kogu rahva patriotismi kasvu kaudu.

 

Ühendatud anumate seadus kehtib

Muidugi mõtlemisainet siin on, võib edasigi vaielda. Näiteks mäletame füüsikatunnis õpitud ühendatud anumate seadust – vesi voolab sinna, kus on madalam, ja voolamine lakkab, kui on jõutud võrdse nivooni.

Nii on ka inimesega – ta läheb sinna, kus on parem. Kas jõuamegi kurioosumini: äkki ongi soomlased see kurjajuur? Et miks nad oma kõrge elatustasemega meelitavad veel eestlasi oma kodust pagema, niiviisi kahjustades eestlaste riigi kaitsevõimetki?!? Elanuks soomlased sama vaeselt, jäänuks ka kõik eestlased vaikselt oma koju (?).

 

Lõunast Euroopasse

Nali naljaks, aga ühendatud anumate probleem terendab Euroopa suunal, ja juba palju tõsisemalt. Ei oska arvata, millal selle üleilmse probleemi tõsidus Euroopa „karjajuhtidel“ pärale jõuab. Igatahes president Trump teadvustas suvalist pagulust tõsiselt ja alustab Mehhiko–USA piirile „Berliini müüri“ ehitamist.

Euroopast kuuleme aga endiselt vaid uudiseid, et kusagil Itaalia rannikul korjasid Itaalia laevad Vahemerest jälle õige mitu tuhat hädalist ja toimetasid nad kaldale. Sõltumata sellest, kas parimates aastates tursked mehed lavastasid ise mereõnnetuse või sattusid tõeliselt ohtu. Eks hädalisi tule niikuinii aidata. Ometi pidanuks need mitte Itaaliasse, vaid oma koduranda tagasi sõidutama... Nii et seni rohkem meelitatakse pagulasi Euroopasse, kui et tõrjutakse neid.

Kas hakkame alles siis Euroopale piire kehtestama, kui Aafrikast mitmeid miljoneid ja Lähis-Idast teist samapalju Euroopa peale valgub? Ühendatud anumate seadused kehtivad ju üle maailma – kus on vähem nälga, „valgume“ sinna; kus on parem, „valgume“ ikka... Pärast meid tulgu või veeuputus! Kõige tipuks peaksime Eestis vist õnnelikud olema, et nii vaesed oleme – pagulased ehk ei tahagi siia „valguda“?

 

Hooliv valitsus

Pärast 17-aastast Reformierakonna võimu sai Eesti endale lõpuks rahvast hooliva valitsuse. Mida kauem, seda raskem on uuel valitsusel eelnevat mõõnaperioodi positiivseks taastada.

Loodame, et Jüri Ratase valitsusel kulub selleks vähem kui 17 aastat. Samas on reformikate kriitiline retoorika juba taevani paisunud: laenu ei tohi võtta ja riigi reserve ei tohi kulutada mitte üks sent – neid tuleb hoida rasketeks aegadeks!.. Kas Kreeka rikaste pensionäride toetuseks või mõne kulunud tanki ostmiseks olematu vaenlase vastu? Mis saab olla veel raskem ajast, kui jätkuvad rahva iibe langus, rahvastiku kahanemine, elatustaseme langus, oma rahva lahkumine paremat elatust otsima jne?

Hea oleks, kui suudaksime oma riigi kaitsekulutusi tõsta mitte üle 2%, vähemalt seni, kuni teised Euroopa riigid (sh Saksamaa!) pole meie tasemeni jõudnud (ometi üks asi, millega oleme teistest Euroopa riikidest ees!). Ja hea oleks, kui selle summa, millega juba oleme ületanud 2%, kulutaksime stimuleerimaks eestlaste kodumaalt lahkumise vähendamist ja välismaal elavate noorte eestlaste kodumaale tagasi meelitamist. See oleks vääriline meede Eesti kaitse ja turvalisuse tagamiseks.

 

Järjekordsete valimiste lähenedes

on taas uskumatult räigestumas erakondadevaheline valimisretoorika. Isegi koalitsioonikaaslased kipuvad inetusse vastasseisu langema. Ebameeldiv oli kuulda, kuidas lugupeetud suurettevõtja nimetab uue valitsuse meedet vähendamaks lõhet kõrge- ja miinimumpalgaliste vahel 500-eurose tulumaksuvaba miinimumi kehtestamisega – lennukilt raha külvamiseks (!?) jne. Selleks, et ülimadalate alampalkade juures suuta rahva toimetulekut surnud punktist nihutada paremuse poole, ei piisa mõneeurostest toetustest, vaja on radikaalsemaid otsuseid.

Neid otsuseid ei saa rakendada üleöö, aga loodame, et siiski lühema ajaga, kui meie riigile kaotsi läinud 17 aastat. Selleks tahan soovida Jüri Ratase valitsuskoalitsioonile jätkuvalt jõudu, visadust ja edu!

 

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

 

[esiletõste]   Selleks, et ülimadalate alampalkade juures suuta rahva toimetulekut surnud punktist nihutada paremuse poole, ei piisa mõneeurostest toetustest, vaja on radikaalsemaid otsuseid.



Viimati muudetud: 17.05.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail