Logo
16. august 2017
32 (1063)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Poeetide kuningas Igor Severjanin

ANNE RATMAN,      17. mai 2017

Kesknädal avaldab kirjutise kuulsast vene poeedist Igor Severjaninist, kelle sünnist möödus 16. mail 130 aastat. 1887. aastal sündinud Severjanin oli 2007. aastal Kesknädala juubilar. Kuna artikli autor Anne Ratman kultuuriajakirjanikuna loob Severjaninist täiesti omaette originaalse pildi, väärib poeedi elulugu leheveergudel taas ära märkimist. Anne Ratman (kirjandusliku nimega Karolina Gryn) on Igor Severjanini loomingut süvitsi uurinud üle kolmekümne aasta ning avaldanud tema elust ja loomingust artikleid meedias. Mullu ilmus temalt poeedi sünniaastapäevaks Igor Severjanini poeeside tõlgetest kogumik „Aeg hümnistada hõrgutisi…“.

 

Maa armastab Päikest,

Sest Päikene põleb ja naerab.

Päike armastab Maad,

Sest nutab ja külmetab ta.

Ja kokku nad iial ei saa…

(»Земля любит Солнце за то, /что Солнце горит и смеется, /а Солнце за то любит Землю, /что плачет и мерзнет она, /не сблизиться им никогда.)

Üle lugedes Severjanini luulet või proosat, tunned alati, et midagi väga olulist on ikka kahe silma vahele jäänud, tema loomingut on ühekülgselt tõlgendatud. Muidugi, poeedi kuulsus – nagu ta ise ütleb: „kahemõtteline kuulsus“ – algas tõesti üsna frivoolsest värsist:

Te suruge punnivinn pudelikorki

Ja kohe kõik naised lendavad orki…“

 

Aga seda linti miskipärast keritaksegi tavaliselt temast juttu tehes, unustades kõik muu. Selle eest taheti autor isegi kirikuvande alla panna, kusjuures eriti raevukalt tõstis häält Leo Tolstoi. Skandaal, muide, nagu tihti juhtub, aitas kaasa, et täitus noore luuletaja suur unistus – ta sai üleöö kuulsaks. Ja aastal 1918 krooniti ta Moskvas lausa Poeetide kuningaks. Seda ajal, mil tuntust olid kogunud juba ka Majakovski, Balmont ja Blok. Suurt rolli mängis siin noorpoeedi esituslaad. Ta kandis oma poeesid (nii nimetas ta oma „lapsukesi“) ette artistlikult, poollauldes: tal oli võimas kontsertbariton ning ta teadis paljusid ooperiaariaid peast ja esitas neid laitmatult. Ka tema lavakuju oli huvitav: seljas kaelani kinni nööbitud frentš, astus ta lavale rõhutatult aeglase sammuga, heitis pea kuklasse, ja alustas… Lavalt lahkus ta kummardumata ja, vaatamata ovatsioonidele, ei ilmunud mitte kunagi enam välja… See kõik publikut vaimustaski.

Tegelikult oli Igor Severjanini luule väga laia spektriga, ekstravagantne ja briljantselt sädelev, vahel ka staaritsev, hilisemal ajal aga väga sügavmõtteline. Ka on teda kujutatud, õigemini, tahetud kujutada naerualusena, „Geeniuse“ autorina („Ma geenius – Igor-Severjanin“), kerglase luule viljelejana, jättes (sihilikult?) välja hingestatuma poole. Alustas ta küll ananassidest, aga mis tuli pärast…

Tulihingeline patsifist. Kõige kauni ülistaja… Oma luules Severjanin otsekui pani elu veidruste, elu üksluisuse ja pahupoole eest plehku virtuaalsesse maailma, kuulutades: „Ma oma poeesides muudan elu soovunelma-farsiks.“

Üle kahekümne aasta oli kuulsa poeedi elu seotud Eestiga. Viimasel ajal on ilmunud tema koguteoseid, internet aga lausa kirendab uurimustest ja poeedi austajate kirjutistest ja filmidest.

Jäädes Eestisse „kinni“… Kui ta koos emaga Toilasse järjekordselt suvitama saabus, jäi ta siia surmani. Severjanini Eesti-perioodi jäävad luuletused elu igiväärtustest ja igipahedest, veidrustest, inimsuhetest, suurkujudest, universumist – polegi teemat, mida ta ei oleks puudutanud. Ka lapsi pole ta unustanud („Pargis nuttis tüdrukuke“). Üle viiekümne luuletuse on ta pühendanud oma abikaasale – luulelisele Felissa Kruudile. (Peab mainima, et Igor Severjanin tõstab oma luuletustes kõik naised pjedestaalile.) Koos Felissaga, kes eneseunustuseni armastas luulet ja ka ise luuletas nii eesti kui ka vene keeles, tõlkisid nad vene keelde eesti kirjanikke – August Allet, Marie Underit, Ernst Ennot, Henrik Visnapuud… Tänu neile ilmus venekeelne „Eesti luule antoloogia“. Koos tutvustasid nad eesti luulet ka Euroopa-turneedel.

Omal ajal uuris Igor Severjanini loomingut kirjandusloolane Rein Kruus, kes teda „avastaski“ eesti lugejale, sest pool sajandit oli Severjaninist vaikitud. Kui saabumas oli poeedi sajandas sünniaastapäev, tuli ta äkki kõigile meelde. Korraldati suurejoonelisi üritusi nii poeedi suurel kodumaal kui ka väikesel kodumaal – Estias, nagu ta Eestit nimetas. (Muide, tal on „Poees Eestist – tillukesest töörügajast“.)

Imeilusad on laulud Venemaast. Inimene, kes lõigatakse ära oma kodumaast, laulab sellest eriliselt valulikult. Suri Severjanin noorelt: tema tervis sõja alguseks halvenes, poeedisüda ütles üles – ei suutnud ta taluda vägivalla võidukäiku maailmas.

 

Igor Severjanini luule on praegu üllatavalt aktuaalne. Oma üleskutsega elada vennalikult, ilma vaenlase otsimiseta. Ilma sõja ja politikaanluseta. Armastades hellemalt oma vanemaid, oma lapsi. Austades oma kirjanikke ja kunstnikke. Tundes kaasa haigetele ja väetitele.

Severjanini biograafilt Mihhail Petrovilt on Eestis viimasel ajal ilmunud uurimusi poeedi elu ja loomingu kohta, sh ka raamat poeedi „printsessidest“. Arvukalt on üllitisi Severjanini Ühingult.

Eelmisel aastal ilmus siinkirjutajal raamat Igor-Severjanini loomingust. Kogumikus on 25 luuletust koos originaaltekstiga, s.t rööptekstid nii eesti kui ka vene keeles. Seitsmele luuletusele on loodud ka meloodia.

Luuletõlke kogumik on küll väike, aga suure tähendusega,“ kirjutab oma retsensioonis Mihhail Petrov. „Kui tavaliselt räägitakse palju integratsioonist, siis see raamat on reaalselt südamlikuks „sõprusesillaks“, nii ütleb teine kriitik, poeedi loomingu populariseerija Nikolai Pavlenko. Huvi raamatu vastu on osutunud ootamatult suureks: ei oldagi meil luule vastu ükskõiksed. Severjanin elab! Ja kogub tuntust nüüd ka eesti lugejate uue põlvkonna hulgas.

 

ANNE RATMAN



Viimati muudetud: 17.05.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail