Logo
13. detsember 2017
49 (1080)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Pekingi surve Taiwanile kasvab

ANDRES LAIAPEA,      06. detsember 2017

Ida-Aasia pingekolletest on sel aastal rahvusvahelises meedias enim tähelepanu saanud kahtlemata Põhja-Korea oma tuumaprogrammiga, kuid samal ajal on järjest teravnenud ka mandri-Hiina suhted Taiwaniga.

 

Hiina Rahvavabariik peab Taiwani saart enda provintsiks ning Taiwani ametlik nimetus on jätkuvalt Hiina Vabariik, kuid need paigad on käinud erinevat jalga juba pikemat aega.

Hiina poolt alles 17. sajandi lõpul annekteeritud Taiwan langes pärast esimest Hiina–Jaapani sõda 1895. aastal Jaapani võimu alla, kust lülitus pärast Jaapani alistumist Teises maailmasõjas 1945. aastal vahepeal loodud Hiina Vabariigi koosseisu. Hiina kodusõjas kaotas see riiklik moodustis kontrolli mandri-Hiina üle kommunistidele ja taandus Taiwanile. 1949. aastal kuulutati ajutiseks pealinnaks Taipei.

Juba enne kodusõda Hiina Vabariiki valitsenud Hiina Rahvuslik Partei (HRP) domineeris Taiwani poliitikaelus ainsa võimuparteina tugevalt kuni käesoleva sajandi alguseni, kuid kuulub praegu opositsiooni. Täna on võimul vasakliberaalne Demokraatlik Eduerakond, mis kaldub eelistama Taiwani iseseisvumist.

 

Üks Hiina, kaks riiki?

1992. aastal jõudsid HRP ja Hiina kommunistide esindajad poolametlikel läbirääkimistel kokkuleppele lähtuda omavaheliste suhete arendamisel arusaamast, et on ainult üks, jagamatu Hiina. HRP tunnistas samas tõsiasja, et mandri-Hiina on kommunistide võimu all.

Taiwan tugineb täna jätkuvalt Hiina Vabariigi põhiseadusele, mille alusel peaks olema selle jurisdiktsiooni all kogu Hiina. Plaanid seda muuta on blokeerinud Pekingi ähvardus sekkuda sõjaliselt. Nimelt kardetakse seal Taiwani ametlikku eraldumist, iseseisvumist. Hiina kommunistide arvates peaks lõpuks toimuma hoopis taasühinemine, mille järel Taiwanist saab selline eristaatusega regioon nagu on praegune Hongkong.

1986. aastal asutatud Demokraatlik Eduerakond on toetunud algusest peale Taiwani iseseisvusliikumisele, kuid pragmaatilistel kaalutlustel on hoidutud võimul olles liiga järskudest, äärmuslikest sammudest.

Kui aastal 2000 valiti Taiwani presidendiks endine Taipei linnapea Chen Shui-bian (Eduerakond), siis lubas ta ametisse astudes, et tema administratsioon ei kuuluta välja Taiwani iseseisvust, ei muuda riigi nime "Hiina Vabariigist" "Taiwani Vabariigiks", ei vii Hiina Vabariigi põhiseadusesse sisse spetsiaalset riikidevaheliste suhete doktriini (suhete arendamiseks mandri-Hiinaga) ega suru peale rahvahääletuse korraldamist ühinemise või iseseisvumise küsimuses. Seda tingimusel, et Hiina Rahvavabariik ei ähvarda kasutada Taiwani vastu sõjalist jõudu.

Chen hakkas propageerima ideed, mille kohaselt ei ole Taiwani iseseisvuse väljakuulutamine vajalik, sest see ongi juba iseseisev riik.

Kui esimest korda ametisse astudes andis ta lubaduse, et ei likvideeri 1990-ndatel loodud Rahvusliku Ühinemise Nõukogu, mille eesmärk oli edendada reintegreerumist mandri-Hiinaga, siis teisel ametiajal, aastal 2006 kuulutas ta selle tegevuse lõppenuks ja juhtnöörid kehtivuse kaotanuks. Uueks loosungiks sai "Üks Hiina, üks Taiwan".

 

Eduerakond taas võimul

2008–2016 valitses Taiwanis HRP, mis jätkas oma varasemat mandri-Hiinale lähenemise poliitikat, aga eelmise aasta jaanuaris tuli uuesti võimule Eduerakond, presidendiks sai Tsai Ing-wen.

Neli aastat varem presidendiks kandideerides tunnistas Tsai valimiskampaania ajal avalikult, et ei nõustu nn. 1992. aasta konsensusega, sest see toetab vaid "ühe Hiina põhimõtet" ja mingit sellist konsensust ei ole tegelikult olemas, enamik Taiwani elanikest ei pruugi seda toetada. Selle asemel soovitas ta võtta läbirääkimiste aluseks "Taiwani konsensuse", milles Taiwani ühiskond kõigepealt ise kokkuleppele peab jõudma.

Toona Tsai valimisi ei võitnud ja eelmisel aastal sai ta presidendiks mõõdukamale platvormile tuginedes, lubades status quo säilimist, kuid samas on ta nüüd siiski hoidunud 1992. aasta konsensuse tunnistamisest läbirääkimiste alusena, öeldes vaid, et tunnistab seda "ajaloolise faktina". See on ärritanud Pekingit, kus kahtlustatakse, et Eduerakond järgib varjatud agendat, sihilikult süvendades Taiwani eemaldumist emamaast.

Peking on rakendanud enda vaatepunktist sõnakuulmatu provintsi karistamiseks nüüd mitmesuguseid surveabinõusid, mis on viinud Taiwanil majandusliku olukorra halvenemiseni ja suurema isolatsioonini rahvusvahelisel tasandil, üritades nii saavutada seal valitsuse vahetumist. Taiwan on seevastu aktiivselt arendanud oma majanduslikku läbikäimist Jaapani, Filipiinide jt regiooni riikidega. Samuti sõjalist koostööd USA ja Indiaga.

 

Hiina kruvib pinget

Eelmisel nädalal mõistis Hiina kohus "riigivõimu õõnestamises" süüdistatuna viieks aastaks vangi Taiwani inimõiguslase Lee Ming-che, endise Eduerakonna töötaja, kes vahistati märtsis, kui ta külastas mandri-Hiinat. Tegemist oli näidisprotsessiga, milles mitmed Taiwani poliitikud on näinud Pekingi katset laiendada enda kohtuvõimu jurisdiktsiooni üle nende saare, hoolimata olemasolevatest kokkulepetest jurisdiktsioonide jagamiseks.

 Lee mõisteti vangi tema poolt internetis tehtud kommentaaride alusel. Ta tunnistas ennast kohtus ise süüdi, kuid tema toetajate sõnul pressiti see ülestunnistus lihtsalt jõuga välja.

Taiwani Professorite Liidu president Lin Hsiu-hsin ütles ajalehele Taipei Times, et sellel on Taiwani elanikele tõsised tagajärjed: nad kas peavad Taiwanis järgima Hiina seadusi või hoidma eemale mandri-Hiinast.

 

[fotoallkiri]   TAIWANI PRESIDENT. Tsai Ing-wen soovib mandri-Hiinaga küll häid suhteid, kuid leiab, et nende nimel ei saa loobuda suveräänsusest, mis tagab vabaduse ja demokraatia säilimise Taiwani elanike jaoks.

 

ANDRES LAIAPEA,  välispoliitikavaatleja

 



Viimati muudetud: 06.12.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail