Logo
13. detsember 2017
49 (1080)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Nädala juubilar ARPAD ARDER 95

JAAN LUKAS,      06. detsember 2017

Jõulukuu sobib igati kirjutamaks isiksustest, kes on jaganud kaasinimestele vaimuvalgust, olnud kindlate usuliste veendumustega ning pidanud totalitaarses ühiskonnas ka oma tõekspidamiste ja tegevuse tõttu kannatama. Sellisena on end eesti usundi- ja kultuurilukku talletanud ka baptistlik vaimulik ja mitmete raamatute autor Arpad Arder. Boonuseks, mis tema isiku huvipakkuvaks muudab, on kuulumine riigimehe ja Tartu rahu rahumeistri Jaan Poska suguvõsasse.

 

Arpad Arder sündis 6. detsembril 1922 Budapestis. Tema ema, Jaan Poska üks tütreid Tatjana Poska-Arder-Laaman oli end täiendamas Budapesti ülikooli juures. Ta lootis lapse ilmale tuua Eestis, kuid raskekujulise neeruvaagnapõletiku tõttu see ei õnnestunud. „Kõik vanad arstid olid ühel meelel: ema päästmiseks tuleb ohverdada laps. Vaid noorim arstidest, 29-aastane Ernö Slabey arvas, et on võimalik päästa mõlemad. Küsitleti patsienti. Ema usaldas Jumalat ja noort arsti…“ nii kirjutab Arpad Arder oma meenutusteraamatus „Kus on Arpadi kuningas“. Sealsamas võtab ta oma sünni kokku nii: „Olen eestlane, kes sündinud Soome Vabariigi 5. aastapäeval Budapestis. Mõni mees on hõimutegelaseks hakanud, mõni on saanud, mina olen sellisena sündinud.“

Siinkohal on huvitav märkida, et Eesti NSV perioodil suhtles Arpad Arder akadeemik Paul Aristega ja osales fennougristikakongresside korraldamises sel moel, et aitas Eestisse sõidutada mõnegi kauge soome-ugri hõimu (nt kamassid) peaaegu ainsana veel elavaid esindajaid.

Arpadi isa oli „Estonia“ ooperisolist ja laulupedagoog Aleksander Arder, kellest ema Tatjana aga lahutas. 1930. aastal sai tulevase vaimuliku ja kirjamehe kasuisaks tuntud ajakirjanik ja ühiskonnategelane Eduard Laaman. Arpad Arder on meenutanud, et elati Kadriorus ja kasuisa võttis teda kaasa jalutuskäikudele parki ja mereranda, kus ta rääkis mereõigusest (Laaman oli hariduselt jurist) ja astronoomiast.

Arpad Arder lõpetas 1941. aastal Tallinna Poeglaste Kommertskooli. 1942–1943 õppis ta Tartu Ülikoolis majandust, kuid õpingud jäid lõpetamata. Nõukogude okupatsiooni perioodil tuli Arpadil viibida Patareis ning Venemaa vangilaagrites.

1955–1968 töötas Arpad Arder baptistliku pastorina Rakveres, kus pidas jumalateenistusi eesti ja soome keeles. Raamatus „Kus on Arpadi  kuningriik“ kirjutab ta põhjalikult, kuidas nõukogude võimu ja julgeolekuorganite esindajad ning Eesti NSV usuasjade volinik Meinhard Teder teda taga kiusasid ja kuidas usuasjade volinik lõpuks talt vaimuliku kutsetunnustuse kavalusega ära võttis. Põhjuseks toodi jumalateenistuste pidamist Rakverest kaugemal, jutlustamist soome keeles ja sidemeid välisriikide baptistidega. Suure vaevaga sai Arder siiski loa töötada väikese koguduse vaimulikuna Suure-Jaanis. Seal pidas ta jutlusi eesti, saksa ja soome keeles.

 Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal reageeris Arpad Arder sellele sündmusele järgmise mõttearendusega: „6. september 1991. Eesti iseseisvust on tunnustanud ka Nõukogude Liit! Üks ime on sündinud. Teised imed ootavad järge. Venemaa ärkamise läbi koidab kogu maailmale uus valgus. Väikese eesti rahva ja kõikide hea tahte inimeste osaks on valmistada tee sellele ärkamisele.“

Lisaks raamatule „Kus on Arpadi kuningas“ on Arpad Arderilt veel ilmunud mitmeid raamatuid jutlustega, mille on välja andnud Rakvere Nelipüha Kogudus.

„1941. aasta 26. veebruaril. Poistekool, mille õpilaskonna vanemaks Arpad oli, korraldas gruusia õhtu. Selle lõpus oli ka tants. Meie Silviaga aga ei tantsinud ja muidugi tekkis sellest küsitlus, mille tagajärjel ka poisid tunnistasid, et nii mõnedki neist olid leeris käinud... Igatahes selle järel otsis Arpad meiega kontakti. Ta kutsus meid oma sünnipäevale. Tingimuseks oli see, et kaasa tuleb võtta kirjutis teemal „Mis on sõprus”. Nii meenutab kohtumist Arpadiga tema abikaasa Veronika. Rakvere koguduses juhatas Veronika mitut koori, sh segakoori ja mandoliiniorkestrit.

Arpad Arder suri 15. septembril 1995. Tema pojad olid luuletaja Ott Arder (1950–2004) ja muusik Jaan Arder (1952–2014). Jaani tütar on lauljatar Helin-Mari Arder, kes oli nõus meenutama vanaisa usutluses Kesknädalale. Helin-Mari sõnul oli tema vanaisa Arpad väga suure südamega, tõeliselt soe ja mõistev inimene. „Ka siis, kui teiste silmis oleks mõni inimene või tema tegu väärinud hukkamõistu, oskas tema näha inimestes head. Kirg ja põlemine, millega ta tegi oma tööd, kajastus ka tema hobides, milles mina ja teised lapsed samuti kaasa saime aidata,“ räägib ta.

Arpad oli eeskujuks ka inimesena, kes omandas oma elu jooksul mitmeid keeli. „Erinevad inimesed, nende erinevad rahvused ja nende keeled olid temale kõige muu kõrval ilmselt pigem tõestuseks sellest, kuivõrd sarnased me siiski oleme, hoolimata oma välistest erinevustest. Ka minu maailma on avardanud erinevad keeled, mida olen õppinud ning mida ka oma muusikuteel kasutan – prantsuse, itaalia, hispaania, portugali, inglise jt. Ehkki need keeled annavad muusikale lisavärvi, jääb laulude sisu ikkagi sarnaseks, rääkides meie igatsusest armastuse, ühtsuse, rahu – kõige hea – järele,“ mõtiskleb Arpadi lapselaps.

Helin-Mari meenutab, et Arpadil oli kindlasti hea meel Eesti taasiseseisvumise üle. „Meiegi võiksime sageli kurtmise asemel anda parima, mida oskame ning uskuda, et kui ka ise elu paremaks muutumise nimel tööd teha ja püüda asju pigem heast küljest näha, on muutus paremuse poole kindel. Nõukogude aeg oli kristlaste jaoks raske, kuid minu vanaisa oskas alati oma vankumatu usu läbi jääda rahulikuks ja loota parimat isegi väljapääsmatuna näivates olukordades.“

 JAAN LUKAS

 



Viimati muudetud: 06.12.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail