Logo
17. jaanuar 2018
2 (1083)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Noorte manifestist

Jürimõisa Aadu,      10. jaanuar 2018

"Suud puhtaks" noortesaade (ETV 29.11.2017) sundis mind ajusoppidest välja otsima vastavat oma noorpõlvest ning võrdlema omaaegset ja kaasaegset mõttelaadi ning isiklikku elukogemust.

 

Sadakond eri kantidest ja rahvustest kuni 19-aastast koolinoort püüdsid jõuda ühisarvamusele, kuidas nende arvates tuleks meie elujärge edaspidi joonele seada. Püüan nüüd selles kohati loosunglikus manifestis kirja pandu ja telesaates välja öeldu põhjal teha ajastutevahelist võrdlust.

Nõutakse võrdset partnerlust suhetes  õpetaja : õpilane. See on võimalik vast Waldorf-koolis. Enamasti puudub nüüdisaegsetel õpilastel korralik lastetuba ja nad n-ö sõidavad õpetajatest lihtsalt üle, praegustel õpetajatel aga puudub võimalus neid korrale kutsuda. Mis siin koolijõmpsikatest rääkida, isegi tudeng ei tunne häbi õppejõudu n-ö pikalt saates.

 Head lastetuba on täheldatud Jüri Ratasel. Aeg oleks kogu meie ühiskonnas lastetuba luubi all hoida.

 Ühes on küll noortel õigus: teooria ja praktika seos on nõrk. Ei teata, kuidas õpitu edaspidi tuluks tõuseb, missuguseid oskusi meie majandus vajab. Ei kujutleta, mida huvitavat mingi eriala pakub. See on kivi Haridusministeeriumi kapsaaeda!

Ahistamine (milline ebamäärane mõiste!) on jõudnud ka meie noorte kõnepruuki. Selleks arvatakse koolikiusamist ja ahistamist tulevat ette ka hiljem, töökohas. Andke siis tulevikus oma lastele korralik lastetuba, mis sisendaks noorte omavahelist võrdsust ja eri põlvkondade vahelist austust!

Nüüd võrdluspilte möödanikust. Kunagi oli koolmeister lugupeetud ja austusvääne isik, maa sool. Lisaks koolitarkuse jagamisele ta edendas kohaliku kogukonna elu. Oli tuttav õpilaste perekonnaga ja koduste elutingimustega. Kunagistes Eesti 6-klassilistes maakoolides kingiti lõpetajatele põllupidamise ja loomakasvatuse käsiraamatuid, mis täiendasid koolis saadud algteadmisi ning mille varal saadi hiljem jalgu alla ka ühismajanditele.

Väikesi nagistamisi algkoolis tollalgi ikka oli, ent mida koolikiusamiseks küll nimetada ei saa. Põhiline karistusviis oli nurkasaatmine. Ei tehtud vahet, kas koolis käidi pastelde või saabastega. Talvel lõhkusid õpilased koolimaja kuuris küttepuid ja kandsid neid ahju juurde. (Minulgi meenutab veidi kõver sõrm seda aega.)

Edasisi noorte valikuvõimalusi dikteeris sõjaaegne ja -järgne olukord. Paljud noored jäid (jäeti) ilma perekonna toest, nad pidid ise leidma tee jalulesaamiseks. Minulgi tuli 14-selt minna ametit õppima kooli, kus anti vormiriie selga ja toidukauss nina ette. Viimases võis vahel näha ka hernesupis ulpivaid usse! Kahe aasta pärast loeti sellise kooli läbiteinu oskustööliseks, ja kähku tehasesse – vahetustega tööle. Töökaitse kedagi sel ajal eriti ei huvitanud. Tuli minulgi vahest teha ületunde, muidugi ilma lisatasuta. Samal ajal õppisin töölisnoorte kooli 8. klassis; rügamist kuipalju, sest 7. klassikursus praktiliselt puudus. Juhtus sedagi, et peale päevatööd mindi kooli ja sealt jälle ööseks tööle. Nüüdisaja noortele on see mõistetamatu.

Alulnimetatud noortesaatest jäi eriti kõrvu ühe noorhärra enesekindel sõnavõtt. Ta kuulutas tões ja vaimus enda üleolekut eakaaslastest ning pidas Eesti riigis elamist endale alavääristavaks. Peale siin riigi poolt antava tasuta keskhariduse omandamist kohe padavai! siit matslikust elupaigast igaveseks ajaks minema – kusagile kultuurriiki, näiteks Portugali. Seal omandavat ta tõelise kõrghariduse ja suhtlevat ainult omataoliste kõrgharitud inimestega! Ei märganud teiste saates osalejate erilist valmidust temaga vaielda. Missuguses inkubaatoris küll sehatse mõttelaadiga noor välja hauti?..

Noorte manifestis kurdetakse motivatsiooni puudumist ja teadmatust, kuidas ühiskonda aktiivselt panustada. Tahetakse olla ühiskondlikult tegusam ja ka vabatahtlikult midagi ära teha, ainult et nupp ei noki, kuidas seda tahtmist rakendada.

Siinkohal tuleb küll nentida meie noorsoo-organisatsioonide peaaegu olematut tegevust, eriti linnades. Meedia meelitab laulma ja tantsima, viimasel ajal ka toitu valmistama (seda enamikus kodudes siiski ei tehta), miskit juttu pole aga noorkotkaste, kodutütarde, noortemajade (Tallinnas näiteks „Kullo“) ettevõtmistest.

Elus osalemise aktiivsus peaks algama küll ühiskonna algrakust – perekonnast. Tundke huvi oma vanemate töö ja perekonna eelarve vastu! Missugune osa sissetulekust kulub olmekuludele, toidule, transpordile, kultuuriüritustele, maja- või autoliisingule? Olge asjalikud abilised kodustes toimetamistes, näiteks koristamisel ja toiduvalmistamisel!

Olles peres praktiliselt aktiivsed, on teil eeldusi seda olla ka ühiskondlikult. Sa märkad küll tänaval ekslevat kutsikat, aga ei märka ühissõidukisse sisenevat või sellest väljuvat lapsevankriga ema või raske ostukotiga vanamemme aidata, seevastu tormad, neid kõrvale lükates, istekohta hõivama. Omaenda käitumise korrigeerimisega võid siingi ühiskonna tunnustust võita; ei peagi keegi sinu tegevust juhendama.

Noortemanifesti lõimumist käsitlevas lõigus olid välja toodud tõelised valupunktid. Sealhulgas vajadus eesti keele õppeks lasteaias ja keeleõpetajate nõrk tase. Käsukorras muukeelset lõimuma ei pane, kui tal selleks sisemist soovi pole. Lasteaias eesti keeles suhtlema õppinud laps jätkab keelelist arengut koolis ja hiljem ka tööl. Avage silmad Haridusministeeriumis ja KOV-des!

Keelenõuete täitmist töökohtadel peaks rangemalt jälgima. Anekdootne on kaupluses teenindajalt kärbsepiitsa küsides saada vastuseks: "Meil on seenepitsa ja singipitsa, aga kärbsepitsat ei ole."

Elasin nelja kümnendi eest samas trepikojas vene perekonnaga. Vanaema, endine sõjaväearst, ei osanud sõnagi eesti keelt. Tema tütar ja väimees, väga kenad inimesed, kes olid lõpetanud venekeelse kõrgkooli, õppisid kursustel eesti keelt. Nad olid väga õnnetud, kui nende lapsed, kes olid paar aastat olnud eesti lasteaias, viidi üle, mingi kõrgema korralduse alusel, venekeelsesse lasteaeda. Juba siis leidus Eestis venekeelseid perekondi, kes tahtsid sulanduda siinsesse kogukonda.

Keskkonnaküsimustes on noored miksinud kusagilt kuuldut oma fantaasiaga. Noored võivad mõttekalt lennata, ent seni, kuni neile ei anta üldharidusega paralleelselt ka majandus- ja tehnikaalaseid algteadmisi, jäävad nende mõtisklused ulmevaldkonda. Millel põhineb näiteks soov taastuvenergiale 2035. aastaks üle minna? Tehnoloogiliselt kõrgete lattide ületamiseks on teil endil ka palju õppida, kas olete sellisteks hüpeteks valmis? Kortermajade rõdul võite ju köögivilju ja maitsetaimi kasvatada, siis saate vähemalt teada, et porgand kasvab mullas! Lisaks omandate veel mingi kujutluse eri aastaaegadel looduses toimuvast. Minu laste õpiajal olid mäletatavasti üldhariduskoolidel õppe-katseaiad, kus lapsed said sõrmed mullaseks teha.

Noortemanifesti järelsõnas lubate koos vanadega helge tuleviku rajada. Selleks tuleb aga üle saada mõttelaadist, et just teie olete maailma targimad ja teist eakamad on lubjakad, kes maailma tuhkagi ei mõista.

 Jürimõisa Aadu

 



Viimati muudetud: 10.01.2018
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail