Logo
23. mai 2018
20 (1101)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Nädala juubilar KALJU SUUR 90

MARJE AAVOJA,      14. veebruar 2018

Mees, kes kogu hingest tahtis tunnistada päevapiltide tegemist omaette kunstiliigiks – nõnda on iseloomustatud kunagist nimekat fotokunstnikku, ajakirjanikku ja kirjastajat Kalju Suurt, Tallinna Fotoklubi ja eesti fotokunstnike rühma STODOM asutajaliiget. Nii Tallinnas kui ka mujal maailmas tunti teda vägagi hästi ja põhjalikult – oma fotodega esines ta enam kui 150 rahvusvahelisel näitusel ja korraldas 140 personaalnäitust 15 riigis.

 

Üht oma ettevõtliku pealehakkamise näidet on ta kirjeldanud mälestusteraamatus „Kalju killud“ (1998): „Ajakirjanike Liit võimaldas kahel Eesti fotograafil sõita Moskvasse mingile seminarile. Sõitsin koos Viljandi fotograafi Endel Velistega. Ühel koosolekul teatati: varsti valmib NSVL Ajakirjanike Liidu Kesknäitusesaal. Valmistage ette oma näituskomplektid! Kargasin püsti ja teatasin: mul on valmis näitus, pange esimesena üles! Vahepeal päriti, kes või mis. Lubati küll, aga Moskva provintse ei usaldanud. Kui Estonia teater gastroleeris Suures Teatris, oli mul võimalik mõned päevad uuesti Moskvas olla. Selgus, et neil on juba kolmas näitus Moskva autoritelt. Neljandaks pandi kirja mind. Ja varsti mu näitus toimuski.“ Ning oligi nii – kui Kesknäitusesaalis pandi üles minevikus Moskvat ja Venemaad jäädvustanud kuulsa itaalia fotograafi Dinelli suur memoriaalnäitus, avati samas ka eestlase Kalju Suure 250 fotoga näitus. „Rõhk oli muidugi huumoril, palju kultuuripilte. Muide, ka seitse aktipilti,“ iseloomustas esitatut visahingeline Eesti fotomees.

Kalju Suur on läinud kultuurilukku fotokunsti väsimatu propageerijana – 1995. aastal asutatud tema kirjastus „Suurkalju“ on välja andnud 23 foto- ja juturaamatut. Produktiivne fotoraamatute üllitaja korraldas 84-aastaselt oma viimse fotoraamatu „Ülesvõtteid laulu- ja tantsupeo päevilt 1963–2009“ esitluse Estonia talveaias 3. juulil 2012.

 

Jätkus talle ka tunnustusi. Kalju Suur pälvis 1999. a. Eesti Kultuurkapitali ja 2007. a. Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia. Aastal 2001 andis Vabariigi President talle Valgetähe V klassi teenetemärgi.

1978. aastast kandis Kalju Suur Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni (AFIAP) kunstniku tiitlit.

 

Vanuigi tavatses nimekas fotomees aega veeta oma lemmikkohvikus Kuku. Kui tass kakaod ära joodud, paljude sõpradega kohtutud, siis võidi teda viia näiteks mõne filmi esilinastusele või lindistama sõjaeelsesse ajastusse kuulunud laule (vanameister on jäädvustanud 24 laulu).

„Olin Vene ajal ka filmides,“ meenutas Kalju Suur uhkusega. „Filmis „Lurich“ mängisin fotograafi. Selle tegevus toimus aastal 1910. Minule tehti golfipüksid ja korralik ülikond. Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, et „välku“ tehti vanaviisi: üks assistent puistas pikka peenesse plasttorru magneesiumi, teine aga tõmbas all tikku. Käis võimas plahvatus...“

 

Kalju-Hillar Suur sündis 18. veebruaril 1928 Tallinnas. Vallaslapsena sündinu kasvas ema kehva tervise tõttu alates 1931. aastast Palivere, Muraste ja Riisipere lastekodus. 14-aastaselt hakkas Kalju õppima Ravila aiandus-põllutöökoolis, kuni see sõjakeerises likvideeriti. 1946. sai lõpetatud Tallinnas õhtukeskkool ja 1948. aastal raudteetööstuskool, järgnes töötamine Tallinn-Väikese veduridepoos lukksepana. Kuna NSV Liit vajas sõjajärgseil aastail rohkesti lennukimehaanikuid, kujunes Kalju Suure armeeteenistus Aserbaidžaanis viie ja poole aasta pikkuseks. Aastail 1954–1981 töötas ta mehhaanikuna trikotaaživabrikus „Marat“, mis asus Tallinnas Tartu maanteel ja kus oli 2900 töötajat. Kalju Suur valiti juba üsna peagi suure ettevõtte kehakultuurikollektiivi nõukogu esimeheks ja mitmel korral ka Tallinna Kalevi linnanõukogusse, mille üle vanameister tundis erakordset rahuldust.

Teda kuulsaks teinud fotondusega hakkas Kalju Suur esmakordselt tegelema 1950. aastal ja 1952. aastal ostis esimese FED-kaamera. Fotoaparaat sai tema alaliseks saatjaks 1958. aastal, on fotomees ise tunnistanud oma mälestusteraamatute „Kalju killud“ ja „Kalju lihvitud killud“ sissejuhatuses. 1978. aastast läks lahti tööks „Marati“ vabriku kutselise fotograafina, aga 1981. aastal suundus ta kultuurilehe „Sirp ja Vasar“ fotoreporteriks, olles kultuuririndel tegev 1994. aastani.

 

Laulva revolutsiooni vabatahtlikuks reporteriks oli Kalju Suur 1988–1991 ning tollastest pildistustest sai koostatud 8 näitust, mida eksponeeriti kuues riigis. Rohkelt ilmus neid paljude riikide ajalehtedes, ajakirjades ja raamatutes, loeme Kalju Suure piltide ja lugude raamatust „Tere, Eesti! Hello, Estonia!“ (Tallinn, 2003).

 

Kalju Suure külluslik looming pakub suurepärast uurimisainest. Noore põlvkonna ülesandeks jääb tema tohutu fotokogu süstematiseerimine, digitaliseerimine ja andmebaasi loomine.

Kunstiline võimekus, töökus, elujaatav hoiak, huumorimeel, suhtlemisoskus ja viisakus on teenäitajaiks kõigile, kel oli au Kalju Suurt isiklikult tunda.

 

Lõpetuseks üks lustakas lookene Kalju Suurest. Tuleb kohvikusse daam ja küsib: „Kas teie olete ka Kalju Suur?“ Meister imestab: “Mina olengi Kalju Suur…“ – „Vaadake, suvel oli niisugune juhus, et tuli rannas mees minu juurde, ja ütles, et tema on Kalju Suur. Palus mul endaga tulla põõsaste vahele, paljaks võtta, ning soovis mind pildistada.“ –  „Ja kas te olite nõus?“ – „Muidugi mitte!“ – „Siis see ei olnud mina…“

 

Mitmekülgne kultuuritegelane, Eesti fotograafia grand old man suri 13. novembril 2013, kuid elab edasi kaasinimeste mälestustes.

 

MARJE AAVOJA

 



Viimati muudetud: 14.02.2018
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail