Logo
16. mai 2018
19 (1100)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Põlvkondade koostööna sünnib hingeliigutav filmikunst

TÕNU VIRVE,      16. mai 2018

Režissöör Andres Puustusmaa hiljuti linastunud „Rohelised kassid“ andis märku, et Eesti professionaalne mängufilm on tagasi… Rahvusliku kultuurimälu mitmekülgne sidusus on hakanud huvitama edumeelseid noori ja kogenud filmijõude.

 

50-aastane Mart Sander tegi kodumaale kingituse – mitme põlvkonna loomeinimeste koostöös valmis tal Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks uue kvaliteediga ajalooline draamaseriaal „Litsid“. Põlvkondade koostööna on valminud ka Moonika Siimetsa debüütfilm Nõukogude Eesti kultuuripõlvkonna lapsepõlvest kirjanik Leelo Tungla mäluloo kaudu – eesti rahvuslikust filmiklassikast võib 100. aastapäeva raames rahastatud Siimetsa mängufilmi „Seltsimees laps“ võrrelda Peeter Simmi skandaalse, aga samas üleliiduliselt ja rahvusvaheliselt auhinnatud filmiga „Ideaalmaastikuga“ (1980).

 

1953. aastal Kiviõlis sündinud Peeter Simm meenutab, et oli Karl Helemäe jutustust „Kevadkülvi volinik“ lugenud; see ilmus 1977. a. ajakirjas Looming. „Mäletan, kuidas Valentin Kuik [stsenarist] sellesama Loomingu numbriga mu Mustamäe kodu ukse taha ilmus ja ütles, et Rekkor olevat palunud selle läbi lugeda,“ meenutab Simm. „Eesti esimene kõrgharidusega filmiteadlane Enn Rekkor oli siis „Tallinnfilmi“ peatoimetaja, mitme minu filmi taganttõukaja. Sealsamas Mustamäe köögis saigi stseenid ja karakterid Valentiniga välja mõeldud. Ainult tänu Helemäe sidemetele jõudis film ekraanile. Rahvusliku filmikunsti üks rajajaid Jüri Müür, kellelt olen palju õppinud,  oli montaaži juures hindamatuks abimeheks.“

 

Enn Rekkor oli Eesti rahvusliku stsenaristika rajaja. Iga hingeliigutava loo aluseks on professionaalne, isiklikult motiveeritud  stsenaarium. Kogenud kirjaniku Leelo Tungla isiklikud mälestused on sugestiivse mõjuga. Audiovisuaalne kunst on tundlik hingeliigutaja mitmekülgsete aistingutega ja kunstiliste vahenditega. See ei ole ilu-  ega näitekirjandus. Filmikunst on iseseisev kunst. Moonika Siimets on tunnetanud kunstide sünteesi ja loonud iseseisva, emotsionaalselt mõjuva kunstiteose. Ilmselt selle aasta tähtteose.

 

Samal aastal, kui Peeter Simmil valmis „Ideaalmaastik“, sündis Moonika Siimets. Ta lõpetas Tallinna Ülikooli audiovisuaalkunsti osakonna režii eriala 2006. aastal. Lisaks on ta õppinud Tartu Ülikoolis kirjandust ja rahvaluulet. Ta on end täiendanud USA-s Judith Westoni stsenaristika ja režii meistriklassis ning olnud külalisüliõpilane Inglismaal University of Central Lancashire’is.

 

Nagu Simmil ja Sanderil, nii on ka Siimetsa filmis oluline näitlejate valik. Leelot kehastav Helena Maria Reisner on vapustav oma vahetus eheduses. Meenutab tummfilmi-aegade lapsstaare, millele on lisandunud helifilmi sõnapärlid. Arvan, et ainult naislavastaja saab ennast samastada noore tüdruku hingeeluga, kes sai anda täpseid juhiseid Helenale. Tundub, nagu oleks tegemist eesti mõjukama naislavastajaga – uue põlvkonna Leida Laiusega.

 

Leida Laiuse koolitusega Lembit Peterson loob hiilgavalt keerulise ajastu kultuuriruumi koondkuju, keda täiendab vana kooli tippnäitleja Maria Klenskaja – poliitiku ja ajakirjaniku Dimitri Klenski õde, tippnäitleja Aarne Üksküla abikaasa. Filmimaagia on kummaline. Ta haarab kõik nüansid sümbolistlikuks tervikuks ja paiskab lummuse vaataja teadvusse. Režissööri lavastamistuum ongi näitlejate valik – tüpaažid kannavad vaatajani režissööri sõnumi. Filmi vaadates tekkis korraks riukalik uitmõte: kuidas siis filmi sõnum oleks häälestunud, kui uue põlvkonna staarnäitlejad Tambet Tuisk ja Juhan Ulfsak oleksid mänginud ümberpööratud rollides?

 

Hea filmiloo peavestja on operaator. Rein Kotov on minu arvates loonud lavastajana parima eepilise dokumentaalfilmi „Pastacas“. Kotovi kaamerasilm liigutab vaataja tundemaailma võttenurkade, makro- ja panoraamplaanide valikuga. Igivana tammepuu muutub mägimaastikuks, kus sipelgad kannavad edasi ajaloo mälu. Kahepalgelist reaalset sõjajärgset elu kannavad Siima Škopi plakatitest inspireeritud kaadrid ning kodus, söögilauas vallanduvad omavahelised sotsiaalsed pinged. Kotovi filmitud Leelo lapseilmed näitavad mitmekihilise tõe maailma – Leelo tahab saada pioneeriks. Terad eraldatakse sõkaldest. Noored peavad edasi kandma paljukannatanud rahva elujõudu ja ehedat kultuurimälu.

 

Lavastuskunstnik loob oma visuaalse maailma.Jaagup Roomet ehitab Ruila koolihoone – Carl Timoleon Neffi, Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemiku, Vene tsaari õuekunstniku ning Firenze Kunstiakadeemia auliikme suveresidentsi –  Muuga mõisasse. Ilmselt tahab kunstnik sellega rõhutada baltisaksa kultuuri olulisust eesti rahva kultuuriloos. Samas sümboliseerib mõisahoone Eesti kuulumist Euroopa kultuuriruumi Eesti Wabariigi ajal. Oli ju Eesti esimese eurooplase Eduard Vilde lapsepõlv seotud Muuga mõisaga – kirjaniku ja diplomaadi isa oli mõisa majandusjuht, ema aga mõisarahva kultuuriveduriks. Nende kodukeeleks oli saksa keel.

 

Tellingutes kahe saaliga kino „Sõprus“ oli ajastu märgiliseks sümboliks ja üldistavaks võimu kujundiks. Arhitekt Karl Tarvase projekteeritud ja 1955. aastal valminud hoone on ainus vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku arhitektuuri stiilipuhtaks näidiseks. Arvutigraafikaga loodud täiendused aitavad diskreetselt kaasa ajastu visuaalkultuuri loomisele.

 

Viimase aja lähiajaloo õnnestunud filmilood on märgiks, et uut põlvkonda kõnetavad nõukoguliku ajastu isikulood. Uued põlvkonnad on asunud siduma kultuurikatkestusi ja avama järjest uusi avastamata isikulugusid, elavdades hääbuma kippuvat kultuurimälu.

 

TÕNU VIRVE, filmindusekspert



Viimati muudetud: 16.05.2018
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail