Milleks kohtuda sõpradega pargis, kui saad nendega Facebookis jagada naljakaid videosid? Milleks minna koos kossu mängima, kui saad arvutis pidada üks-ühele lahingu? Võtmeküsimus, millele peame vastuse leidma, on lihtne: kuidas võistelda mugavama ja näiliselt huvitavama eluga ning püüda noorte tähelepanu?
Suurmõtlejast Stephen Hawkinsi surm viib paratamatult mõtted inimkonna tulevikule. Teadlasena ta rõhutas, et inimkonda ootab tulevikus häving, kui me ei alusta koheselt lahenduste leidmisega. Oma mõtterännakutel keskendus ta kuni 1000 aasta pikkusele perioodile, kuid minu mõtted peatuvad hoopis lähitulevikus – üksnes mõned aastad praegusest hetkest.
Palju on räägitud nutisõltuvusest ja füüsilise aktiivsuse vähenemisest. Viimasel ajal on aina enam fookuses olnud ka vaimse tervise probleemid, eeskätt depressioon, uinumisraskused ja üleväsimus. Eelkirjeldatud probleemid mõjutavad inimesi ja nende lähedasi. Julgen väita, et kui me ei tegele jõudsamalt vaimse ja füüsilise tervise probleemidega, siis inimkonna hukatus on palju lähemal kui 1000 aastat.
Miks peame rääkima nutisõltuvusest?
Sellele, kus probleem on peidus, pole ühest vastust. Nii vaimne kui ka füüsiline tervis on oma olemuselt ääretult komplekssed, kus ühtegi juhtumit ei saa võtta samasugusena nagu eelmist. Muidugi saab kasutada mõnevõrra sarnaseid ennetavaid ja abistavaid meetmeid, näiteks soodsate keskkonnatingimuste loomine, mille kasutamisel on kõigil sarnased võimalused. Kui rääkida keskkonnast, siis peame arvesse võtma kaks dimensiooni – füüsiline ja vaimne. Füüsilise keskkonna üks aspekt on linnapildi kujundamine, näiteks saan tuua vaba aega väärtustava Pirita linnaosa. Seal on erinevaid tasuta sportimisvõimalusi (korvpall, lauatennis, discgolf, suusa-, jooksu-, rattasõidu- ja rulluisurajad) ja head tingimused vabas õhus liikumiseks (rannajoon, hooldatud pargid ja terviserajad). Rand täitub juba kevadel aktiivsete noortega ning viimased lohesurfajad lõpetavad hilissügisel. Kõiksugused võimalused on justkui olemas, kuid samas jääb endiselt midagi puudu…
Olgu sõltlaseks vanem või laps, igal juhul tuleb suunata mõtestatud ja toetavaid tegevusi senisest rohkem ka vanematele.
Rakendada tuleb loovamaid lahendusi
Noorsootöötajad, ametnikud ja poliitikakujundajad peaksid läbima mõttekäigu – olgu et toetame ja loome võimalusi noortele, aga kas toetame ka piisavalt vanemaid ehk kas tagame ka hea vaimse keskkonna sihtrühma tugi- ja taustsüsteemile? Rääkides nutisõltuvusest ja sellega kaasnevatest probleemidest, peame mõistma, et see hõlmab kogu perekonda. Ühest küljest peavad vanemad tulema toime sõltuvusest tingitud probleemidega ja teisest küljest me ei saa välistada, et ka vanemad võivad kuuluda sõltlaste gruppi. Kes meist poleks ühistranspordis näinud tähelepanu otsivat väikelast, kui lapsevanem samal ajal kuulab muusikat või sirvib sotsiaalmeediat. Olgu sõltlaseks vanem või laps, igal juhul tuleb suunata mõtestatud ja toetavaid tegevusi senisest rohkem ka vanematele. Mis formaadis need tegevused peaksid olema, on muidugi omaette küsimus. Kas järjekordne videotegemine aitab kaasa olukorra lahendamisele või mitte? Ma olen videode osas skeptilisel seisukohal ja arvan, et kasutada tuleks loovamaid meetodeid, mis kasutavad vahetu suhtlemise põhimõtet. Siinkohal tasub küsida: kui tahame parandada nutiprobleeme, siis kuivõrd arukas on rakendada sõltuvuse ühte osa?
Üksnes mudilaste mänguväljakud, videod ja reklaamkampaaniad ei aita kaasa tervete ja tublide kodanike kasvatamisele. Linnal ja riigil on vaja jätkuvalt arendada füüsilist keskkonda, kuid selle kõrval ka vaimset. Senisest rohkem peame oma töösse kaasama ametnikke ja neid suunama koostööd tegema psühholoogide ja teiste ekspertidega. Me peame tooma noored eemale korrarikkumistest ja nutimaailmast, aitama kaasa nende sotsiaalsele suhtlusele ja kehalisele aktiivsusele, ning sellega ka asjalike ja rõõmsate inimeste kasvule. Vastasel juhul kasvatame empaatiavõimetuid inimesi ja oleme iseendale hukatuseks.
Tõnis Liinat, Pirita Linnaosa Valitsuse arendusnõunik