Lennart Meri selle mälestusürituse algatajaiks 2006. aasta kevadel olid Pandivere arenduskeskus Väike-Maarja vallas Lääne-Virumaal ja Kaarma vald Saaremaal. Sestpeale süüdatakse 29. märtsil üle Eesti mälestuslõkkeid või märgutulesid jaanitulepaikades, külaplatsidel, linnustes või teistes kohtades, mis asuvad võimalikult lähedal mõttelisele joonele Ebavere mäe ja Kaali järve vahel – oletatavale Kaali meteoriidi ehk Tarapita teekonnale. Seda teekonda kutsutakse ka Suure Lennu kaareks või Tuleteeks.
Oma raamatus “Hõbevalgem” on Lennart Meri kirjeldanud, kuidas Kaali järve moodustanud meteoriit just Väike-Maarja lähedal atmosfääri sisenes ja põiki üle Eestimaa lendas, võimas tulejutt taga, ning Saaremaale kukkus. See mõtteline 222 km pikkune joon läheb Raplamaal üle Avaste mäe Puhtu poolsaare suunas. Velise-Valgu-Vigala kandi rahva piknik toimus tund enne päikeseloojangut Vigala kihelkonna Araste küla Paiba talu maadel. Ürituse eestvedajaiks on Velise Kultuuri ja Hariduse Seltsi liikmed Kalev Tihkan ning Jüri ja Jürgen Kusmin. Nägime 19 lapiküünla põlemist; niipalju on külasid Märjamaa vallas suure Lennukaare all. Küünalde põlemist sai jälgida drooni abil. Ilusal, vaiksel, külmal õhtupoolikul oli kõrgelt õhust võimalik nautida küünalde põlema hakkamist.
Piknikulauas ootasid kuum tee, saiakesed ja kiluleivad. Eine kõrvale saime Kalevi esituses kuulda Hindrek Meri mälestusteraamatust meeleolukat katkendit oma vennast Lennartist kui presidendist. Hindrek Meril oli Paekülas suvekodu, kus ta korrastas mõisaparki ja tegeles puukooli rajamisega. See oli koht, kus tihti käis ka Lennart Meri, olles seal viimati 2005. aastal. Taasiseseisvusaja esimese riigikontrolörina ehitas Hindrek Meri riigikontrolli praktiliselt nullist peale üles. “Mismoodi sa kontrollid riiki, mille rajajate põlvkonda kuulub sinu isa ja mille taastajaks on 1992. aasta põhiseaduse järgi sinu vend, kui sa ise oled riigikontrolör?“
Kuna kohtumine toimus Paiba talu õuel, tuli juttu ka legendaarsest Vigala mehest Bernhard Laipmannist. Varem kogunes Paibale tihti palju külarahvast, sest talu oli heal järjel ja sellest oli palju õppida. Bernhard pidi isalt talu üle võtma, kuid elu läks teisiti, ning 29. jaanuaril 1906 mõisteti ta surma.
Tuletee on andnud palju rahvaste, sealhulgas eestlaste ja soomlaste pärimustesse. Selles sõnas on väge, mida peaksime rohkem ära kasutama. Tahaks tänada neid, kes pole pidanud paljuks olla kultuuriväärtuste radadel teenäitajaiks veel pimeduses kobajaile.
Meeldivat kevade tulekut!
Jaan Viska, Vigala kihelkond, Märjamaa vald