AARNE RUBEN
Meie president räägib teistele riigijuhtidele alatasa, et Eesti oli viiskümmend aastat okupeeritud ja meie rahvuslipp sai lehvida üksnes vabas maailmas. Selline kannatustega eputamine on küsitav agenda, kuivõrd seda jätab ta ju alati mainimata, et okupatsioonile eelnes kakskümmend aastat iseseisvust.
Iseseisev Eesti oli edukas riik. Teiste hulgas lõid seda riiki ka sotsiaaldemokraadid August Rei, Mihkel Martna, Alma Ostra, Karl Ast-Rumor, Friedebert Tuglas, Aleksander Oinas jt. Asutava Kogu valimiste ajal võttis nimetuse “härrassotsid” kasutusele Viktor Kingissepp. Kummalisel kombel aga oli härrassots hoopis Kingissepp ise, kuivõrd sotside liidritel isad olid kõik talupojad, kõik nad ka ise tundsid hästi talutööd. Kingissepa vanemad olid aga antvärgid, nii et tema kuulus kõrgema seisuse hulka.
Sotsid olid kokku laulatatud vabrikutöölistega ja nende ajaleht „Sotsiaaldemokraat“ andis pidevalt teada, kui Alma Ostra taas mõnes vabrikus käis. Ostra hoidis kätt tööliste elu pulsil niivõrd, et temast rohkem käis suurtes vabrikutes vaid nelikümmend aastat hiljem teine naispoliitik, Angela Merkel. Kolmekümnendatel aastatel jätkas Asutava Kogu sotside poliitikat Leopold Johanson, kelle sõnavõtt Riigikogus 1923. aastal tõestab, et vaeseid nägi ta iga päev: “Vigastatud vabadussõdalased jätkavad ikka oma pooleli jäänud haridusteed. Valguseks ilma kuplita köögilambid, mille all noored inimesed ikka visalt edasi püüavad. Paneb imestama nende tublidus: ühed õhtukursustel, teised muusikakoolis, kolmandad õppetöökodades.”
Sotsid osalesid aeg-ajalt ka valitsustes, olles kindel tagatis, et põllumajanduslaenu protsent ei ületanud viit. See tegi Eestist agraarmaa, kus kõigil, kes viitsisid labidat liigutada, oli ka tööd. Kes jõude oli, ei tahtnud ka töötada. Praegu me enam agraarmaana välja ei veaks, aga me ei suudaks rahvusvahelisel tasandil konkureerida ka siis, kui meil ikka veel oleks Nõukogude tüüpi suurtööstus.
Aeg on muutunud, ja sotsid enam tööliste juures ei käi. Jevgeni Ossinovski juhtimisel on nad ühes Keskerakonna ja IRL-iga valitsuses, kuid rahva hulgast kostab siiski rahulolematuid hääli nende poliitika suhtes. Asi on kütuse- ja alkoholiaktsiiside tõstmises. Kütuseaktsiisi tõus tõstab kõiki hindu, kuid ühiskond on valmis hinnatõusuga muganduma. Lõpuks on ju korruptsioon valitsuse tasandil null: keegi ei varasta ja maksudest saadav raha läheb ühiskonna nõrgemate heaks.
Natuke teine asi on alkoholiaktsiisi tõus. Selle vastu protesteerivad passiivsed õllejoojad, kes tahaksid kord ka mõne hea lonksu rüübata, kuid tõusnud hinnad hammustavad nende muud magusat elu: neil tekib probleem näiteks eluasemelaenu maksmisel. Pangem tähele passiivsete mugavlejate ja Ossinovski vastasseisu: Ossinovski on saanud Läänes hea hariduse filosoofia alal, valdab täiuslikult nii eesti kui ka vene keelt, kuid tema kriitikud vaatavad ühe silmaga telekat ja teisega oma väikest õllepurki. Ossinovski on Lurichi järelkäija, selgitades, et suuri asju tehakse kaine peaga. Minister annab ise eeskuju, kuhu kaine pea ja tublidusega välja jõutakse, kuid nagu ütles juba Bill Gates: inimene taotleb siin elus suurt, elu aga tasub talle kätte pisiasjades. Ossinovski ja joodikute vahel on põhimõtteline vastasseis.
Siin tekib ka teatud seltskond, kes on väitmas, et Eesti on oma maksuraha viimas Lätti. Nii see ongi: Läti saab endale just Eesti alkoholiaktsiisi hinna. Teiselt poolt aga tuleb rahva tervise parandamine: alkohol on raskesti kättesaadav luksuskaup. Riik ise õpetab, et alkohol ei ole igapäevane tarbeese. Sotside valitsuses olles on toimunud osaline alkoholiaktsiisist saadavate summade Lätti minek kui ka rahva ravimine. Ja lõpuks ei saa unustada ka asjaolu, et lätlasedki käivad Eestis kaubareisidel.
Meil on kõik sotsid härrassotsid. Meil ei ole tööliskeskkonnast kedagi, kuivõrd Nõukogude aeg koolitas hulgaliselt teenistujaid ja spetsialiste. Kui tahtsid siis keegi olla ja parteisse mitte astuda, siis hakkasid sa kindlasti kusagil vabrikus või majandis spetsialistiks.
Georg Lurich määratles end sotsiks nagu paljud teisedki suurvaimud tol ajal. Samaaegselt kõneles ta katkematult ka karskusest. Nii üks kui ka teine tema ideaal teostub just praegu Ossinovski poliitikas. Sotsidel on ainus võimalus olla just sellessamas valitsuses, kus nad on, koos Keskerakonna ja Jüri Ratasega. Reformierakonna puudliks hakkamine oleks nende poliitiline surm.
AARNE RUBEN,
kirjanik