OLAV ANTON
Mai 1988 oli viimane kuu, mil kompartei “nautis” oma täielikku ülemvõimu. Samas algas periood, kus Rahvarinne valmistus seda muutma. Värskeid RR tugigruppe tekkis nagu seeni pärast vihma.
Tegude poolest oli maikuu vaene, sest maal algasid kevadtööd ja linnainimesed kulutasid kogu oma aja aias ja põllulappidel. Toiduaineid, ega ka muud kaupa, kauplustest (eriti tutvusteta) enam saada ei olnud ja sügiseks tekkis lootus vähemalt omakasvatatud aiasaadustele. Pere-eelarvete tasakaalustamise vajadus tekitas “uue rahvusspordi” – seemnetaimede kasvatamise. Koos kartuli mahapaneku ja muude kevadkülvidega oli maikuu selleks ainuke võimalus.
Nagu eelmisel korral, alustan kronoloogiast: aprill – eetrisse läheb „Mõtleme veel” erisaade ja avaldakse teadaanne ajalehes „Edasi”. Rahvarinne on EKP KK-s aktsepteeritud. EKP juhindub hirmust, et vältida 1. mai riikliku demonstratsiooni kujunemist avalikuks konfrontatsiooniks kompartei ja rahva vahel. Indrek Toome suu läbi antakse teada, et Rahvarinne on saanud poliitilise tunnustuse (ametlik registreerimine saab teoks alles aasta hiljem).
mai – kogu Eestis on maidemonstratsioonidel näha arvukalt Rahvarinnet toetavaid plakateid. Esimest korda on avalikus ruumis kooskõlastamata loosungid. Sini-must-valge värvikombinatsiooniga vanikuid korjatakse enne tribüünideni jõudmist siiski KGB poolt jõuga ära.
mai – ajalehes “Pärnu Postimees” ilmub üleskutse moodustada “Internatsionaalse ühtsuse ja Nõukogude rahvaste kaitse keskus”. See on signaal, et Rahvarinnet on KGB-s „tähele pandud” ja selle rahvuslike õiguste eest võitlemise siht „ära tuntud”. Üleskutse eesmärgiks on peatada või neutraliseerida „natsionalistlik” Rahvarinne.
mai – Edgar Savisaare programmiline artikkel „Revolutsioon altpoolt” (ajalehes “Noorte Hääl”) peegeldab Rahvarinde uut olukorda – kasvanud jõutunnet; seda, et eluõiguse saanud liikumisel puudub otsene vajadus poliitiliseks liturgiaks. Formuleeritakse Rahvarinde esialgsed programmilised eeskavad, millena nähakse loominguliste liitude ühispleenumi otsuste ja IME elluviimist.
mai – moodustatakse Rahvarinde Ajutine Algatuskeskus. Loomeliidud eesotsas Kultuurinõukoguga ja Eesti Muinsuskaitse Selts teatavad valmisolekust koostööks.
mai – Leedu pealinnas Vilniuses kogunevad loominguliste liitude ettevõtmisel Gediminase väljakule tuhanded inimesed, et mälestada stalinliku terrori ohvreid. Miiting lõpeb kokkupõrkega “natsionalistikult meelestatud gruppide” ja miilitsa vahel.
ja 25. mai – Leedu pealinnas toimuvad loengud ja kohtumised, mida Leedu ajaloolased (Erich Senn) hindavad pöördelise mõjuga sündmusteks Leedu arengutes 1988. aasta suvel. Vilniuses esinevad Rahvarinde Algatuskeskuse “emissarid” akadeemik Mihhail Bronstein ja Ivar Raig, kes tutvustavad Leedu Teaduste Akadeemias Eesti arenguid, keskendudes IME majanduskavadele ja Rahvarinde ideedele. Leedu press on sealse haritlaskonna seni suutnud hoida täielikus teadmatuses Eestis vallandunud jõulisest pealetungist parteikontrollile.
mai – Karl Vaino kinnitab Moskvas Mihhail Gorbatšovile, et uutmine Eestis areneb EKP kindlal juhtimisel ja kontrolli all ning et siseprobleeme parteis pole.
mai – Moskvas ollakse juba mures selle suhtes, et Eestis on dissidentide asemel sündimas hoopis tõsisem oht keskvõimule. NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige Nikolai Sljunkov külastab Tallinna ja kinnitab hiljem Moskvas oma kolleegidele, et ei näe Eestis mingeid erilisi poliitilise kriisi märke.
ja 31. mai – selgub, et Karl Vaino on otsustanud kompartei realiikmete tahet mitte arvestada ja toetada “Kremli pistrikke”, keda meie tunneme kui “19. augusti 1991 .a. putšiste”. 270 kandidaadist, kes esitatakse rajoonidest ja linnadest EKP delegatsiooni Moskvasse NLKP XIX konverentsile, ei satu EKP KK-s tehtud lõppvalikus Eesti esindusse mitte kedagi! Rahvarinde algatusgruppide eestvedamisel toimuvad kogu Eestis protestikoosolekud.
Kompartei jookseb laiali
Kompartei hakkas lõhenema ja laiali jooksma. Mais 1988 oli EKP-s ca 110 000 liiget. Võrdluseks: praegu on Eesti kõigis parteides kokku üle 56 800 erakondlase.
Anekdoodi järgi jagunesid komparteilased “punasteks” ja “mustadeks”: “Punased kommunistid liikusid punase Kopli trammiga ja jõid punanurgas punast veini. Mustad kommunistid liikusid mustade “Volgadega” ja sõid Musta mere ääres musta kalamarja. Need viimased elasid oma maailmas ja isegi õigusrikkumiste korral karistati neid parteiliselt – kandega arvestuskaardile. Selleks, et mingi suure jama eest karistada parteilast, visati ta eelnevalt komparteist välja, ja siis mõisteti kohut tema kui lihtinimese üle.
Kompartei laialijooksmine oli teemaks mõned nädalad tagasi, kui meedias arutati Eiki Nestori komparteist lahkumise üle. Ka sellise juhtumi kohta tekkis 30 aastat tagasi anekdoot sellest, kui parteibossid algatasid uute liikmete värbamiskampaania: „Need, kes tõid parteisse uue inimese, said liikmemaksust priiks. Neil, kel õnnestus tuua 3 uut liiget, said ise parteist vabaks. 10 uue liikme toojatele lubati väljastada paber, mis tõendab fakti, et antud seltsimees pole mitte kunagi komparteisse kuulunud.“
Tõsiselt lõpetades peab meenutama fakti, et Eesti oli üks väheseid Ida-Euroopa riike, kus komparteid ei keelatud ära. Tulemuseks lõpetas kompartei olemasolu iseeneslikult. Vene- ja interliikumismeelse NLKP rakuke muutus pikkade liitumiste tulemusel Eestimaa Ühendatud Vasakparteiks, kel täna on 1816 liiget.
Venemaal ja teistes endistes kommunistlikes riikides kompartei keelustati. Keelatud vili on aga magus ja kadunuke tõusis tuhast.