Vanemad mehed, kes veel Tartu Riiklikus Ülikoolis oma õpinguid alustanud, teavad ikka une pealt, et ajakirjanduspäev on 5. mail. Öeldakse küll, et kui hakkad omaenese ametist targutama, on sinuga miskit viltu. Kahtlema olen hakanud. Iseendas – mis polegi alati nii paha. Või siis, kas kõik on selle ajakirjandusega ikka nii kena kui paistab?
Vahel, eriti mai alguses, tuleb meelde, kuidas ajakirjandus nimetab ja laseb ennast nimetada neljandaks võimuks, demokraatia valvekoeraks. Mõlemat uhkusega ka veel. Kummagi määratlusega võiks siiski veidi ettevaatlikum olla. Kõlavad kaunilt küll, kuid kui norima ja pulkadeks võtma hakata, siis enam mitte nii väga.
Kõigepealt sellest neljanda võimu jutust. Mis küll algselt kasutatuna oleks pigem neljas seisus. Ju sellest kunagisest parlamentide seisuslikust jaotusest papid-härrad-lihtrahvas kolmes eraldi kojas kuningale nõu andmas. Nüüd siis seadusandlik-täidesaatev-kohus oma kolme võimuga ja neljas – avaliku arvamuse mõjutamise kaudu oma väge teostav ajakirjandus.
Meenutades, kuis võim kiiresti pähe hakkab, – kas siis sellega ennast väheke üle ei hinnata? Eriti kui pole endalegi päris selgeks tehtud, milles see võim seisneb, kuidas, millal, milleks seda tarvitada. Mispärast neljas võim – kui see ikka on olemas – näib kujutavat endast mingit segasalatit. Ise teeb seadused, ise mõistab nende järgi kohut, ise viib otsuse ellu, mõjutades või püüdes mõjutada müütilist avalikkust õiges suunas.
Igaüks kujutleb või vähemalt on kujutlenud ennast universumi direktoriks. Siis tuleb kainus tagasi, hakkab natuke jube ja kõvasti piinlik. „Mina tean, mis on hea” kasvab plaksuga üle „Mina tean, mis on teistele/kõigile hea”, kust edasi tuleb: „Minu käes on Tõde!” Ja kõik, kes vaidlevad, on heal juhul eksiteel, väärivad juhatamist või on vaenlased, kes tuleb mutta tampida. Otsus on tehtud, edasikaebamisele ei kuulu. Kui kunagi välja peaks tulema, et otsus tehti vildakatele, puudulikele andmetele toetudes, kaebealusele sõna andmata, saab alati pugeda autoriteetide taha, ja muidugi, et taheti maailma paremaks muuta, demokraatlikke väärtusi järgides.
On ju ajakirjandus, nagu see teine ülistusväljend ütleb, demokraatia valvekoer. Õudne tahtmine on süljata mainitud valitsusvormi pihta tuld ja tõrva, sest see, mida on harjutud nimetama demokraatiaks, kõigepealt pole seda teps, kui ära tõlkida. Tasub arutada, et kui palju see rahvas siis nüüd ikka võimul on. Aga katsun mitte kõrvale kalduda. Piisab sellest, kui eeldada nõustumist – demokraatia on üks riigikorraldus, valitsemisviis.
Ja koer on koer. Olgu ta pealegi inimese sõber. Olgu ta esimene, kes inimese juurde elama asuma nõustus. Olgu ta’st kirjutatud köiteid ja vändatud parsekeid, milline sõber, kui ustav, truu, vapper, aus, seda kõike surmani. Koer on koer. Hinnangu või pöördumisena mitte just kõige kaunimalt kõlav või mõistlik kasutada. Öelda kellegi kohta, et on ustav nagu koer, vabandust, kõlab halvustavalt. Näkku öelda, et koer, ega heakskiitvalt vist olegi võimalik. Vähemalt ei tule pähe. Hullem veel, naiskoer läheb iga kell väga räige solvangu alla, kasuta siis põhja- või lõunaeesti keelt.
Märkimisväärselt vastuoluline. Koeraarmastust peetakse heaks märgiks – mis pole päriselt tõsi, vaadates rahvaid, kes selle poolest kuulsad. Ega inimene ülepea koduloomadest pea, vähemalt kõnepruugi järgi. Vana Homeros küll kõneles „lehmasilmsest Athenast”, aga see nõudis kommentaare, et kreeklastel tähendas see kiitust. Kes näinud, lehmal on tõepoolest ilusad silmad. Aga proovige mõnele armastatud naisterahvale midagi lehmasilmsusest öelda, olemata kuulikindel kiirjooksja. Siga, kana, lammas, hani, no ei ole lugupidamist lojuste vastu. Ainult kass pääseb. Kass on ülepea erand, iidsest ajast puutumatu loom, nagu Peemot targasti märkis.
Valvekoera töö on haukumisega märku anda, et keegi kipub peremehe valdustesse ja vara kallale. Ta peab peremehe sõna kuulama ja talle lõpmatuseni ustav olema. Koer on tihti ketis, et teaks, kes on peremees. Riputage nüüd see kirjeldus riigikorra külge, ja mis on ajakirjandus: vankumatult riigikorrale truu. Nagu selle eelmise korra aegu. Paljastagem julgemalt ja tõhusamalt veel esinevaid väärnähtusid meie elus, mis takistavad õitsva tuleviku ülesehitamist! Kes julges siin kahelda demokraatlikes väärtustes?!
Riigikord võib vahetuda. Kui ennast paigutada ustavaks kehtiva korra koeraks, siis pole vahet, mis võim on maal. Igal juhul on sedapidi ajakirjanduse ülesanne kiita õiget, materdada valet, millise määrab peremees ehk võim. Või mis? Nagu armastatud Sergei Dovlatov viskas nalja kujutlusest, kuidas bolševikud võtavad USA ära. Rivistab siis komandant üles igasugu ärakaranud dissidendid. Jutt lühike: õige oleks teid, kodumaareetureid, kohe maha lasta, aga kaadrite puudus. Niisiis – sina Goltsman, olid nõukogude majandusteadlane, siis hüppasid nõukogudevastaseks majandusteadlaseks, homme oled uuesti meie majandusteadlane! Sina, Dovlatov, olid nõukogude žurnalist, hakkasid nõukogudevastaseks; homsest oled jälle nõukogude žurnalist! Laiali minna, ja pidage, reod, meeles, et homme on tööpäev!
Viskas nalja, aga tõde on sees. Siin maal kah. Tasub kaeda, kuis eelmise aastasaja segastel aegadel kaadrid, kes eile ülistasid Konstantin Pätsi tarka ja ettenägelikku välispoliitikat, kiitsid varsti seltsimees Stalinit, siis Juhti, siis kolhoose. Pole parata, ju see on risk, mis käib ameti juurde. Ime siis, et žurnalisti harva või üldse nö päriskirjanduses kangelasena kujutatakse. Kes on Maupassant’i Georges Duroy, kes Balzaci Lucien Chardon – parajad sulid. Meie oma Teet Kallas on raamatus „Kes tõttab öisele rongile” terve pundi veidrikke loonud, kõik ajakirjanikud. Hjalmar Söderberg nimetab ajakirjandust „arusaamise teesklemiseks”.
Pole just lohutav, ammugi pidupäevane. Lohutav on vaid see, et pole igavamat, kui eilsed uudised. Aga aasta hiljem on need jälle huvitavad, lausa kahju saunaahju hakatuseks lükata. Veel edasi muutuvad jupikesteks ajaloost. Kui leida midagi natukenegi vahel muserdatud enesetunnet tõstvat, siis võib iga žurnalist mõelda endast kui pisikesest kroonikust. Kõigest inimesest, kes üritab hästi-halvasti, nii nagu oskab, üles tähendada oma aega. Loomulikult vildakalt, eelarvamuslikult, tihti suisa rumalalt ja enesepettuse ohvriks langedes.
Liivimaa Henrik ülistas kristlike relvade võitu nagu jõudis, aga ilma tema kroonikata ei teaks me oma karvastest esivanematest üldse midagi. Prokopius Caesareast ülistas keisri sõdu ja ehitusi, aga pani sahtlisse ka huvitavamaid lugusid kirja. Ei oldagi nii pahas seltskonnas või mis? Ei saa ikka äsamata jätta – demokraatia mürgitas Sokratese, kui too arvas, et on olemas mingi sõnavabadus. Vihakõne oli, vat.
JÜRI PINO
ajakirjanik