Viis erinevatel elualadel tegutsevat inimest teatasid poliitilise liikumise „Eesti 200“ loomisest. Algatuse taga on IT-ettevõtte Nortal juht Priit Alamäe, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori kohusetäitja Kristina Kallas, sotsiaalteadlane Kristiina Tõnnisson, Tartu Ülikooli Kliinikumi lastefondi juht Küllike Saar ja LHV Panga juhatuse liige Indrek Nuume.
100 piires oskavad algklasside koolijütsid kenasti rehkendada, kuid 200 piires arvutamisega tuleb juba rohkem vaeva näha. Irooniaga pooleks võib väita, et ilmselt sellele ongi panustanud eelmisel nädalal välja käidud manifesti „Eesti 200“ koostajad, et oma kirjatükiga teistest eristuda. Muidugi on kaugete ja suurte eesmärkide seadmine üllas tegevus. Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva puhul räägiti ja kirjutati palju ka sellest, milline võiks riik välja näha veel 100 aasta pärast, kui kätte jõuab 200. aastapäev. Üheks meeldejäävamaks ideeks oli, et siis võiks riigi eesotsas olla hoopis tehisintellekt. Kuid selliste lennukate ideedega on see probleem, et nii kaugele ette ei otsusta enam meie. Ega isegi meie lapsed. See on ülejärgmise põlvkonna mõelda ja otsustada, kuidas nad oma riigiga toimetavad. Neile ei saa seda ette kirjutada, ning ammugi nende eest otsustada.
„Eesti 200“ koostajad ütlevad, et nad tahavad vaadata minimaalselt paarkümmend aastat ette. Üks nelja-aastane valimistsükkel pole neile väga suur väljakutse ning sihik on seatud kaugemale. Selleks oleks aga vaja rohkem inimesi ning suuremat riiki, kui praegu on pakkuda. Seepärast ei osanudki üks uue, juba end poliitiliseks liikumiseks nimetanud manifesti esindaja Kristina Kallas möödunud nädalal ERR-ile antud intervjuus öelda, mida peale hakata riigile tähtsate küsimustega, millega riik ja poliitikud peavad tegelema…iga valimise eel ja järel, iga aasta ja iga nädal. See on selge, et „kahesajalased“ tahavad arutelusid, tahavad reforme, tahavad muudatusi. Nad on õnnelikud, kui nende tõstatatud teemad on ühiskondlikus arutelus primaarsed.
Aga kui küsitakse, kas Eestis võiks olla astmeline tulumaks, on Kristina Kallasel vastuseks – „ei oska seisukohta võtta“. Kui pärida Rail Balticu kohta, on vastuseks, et see on läbi arutamata. Niisama kui Tartu lähedale tselluloositehase rajamise puhul – „läbi rääkimata“. Kellega ja millal peaks läbi rääkima need küsimused, mis tuleb lahendada praegusel ja lähiaja valitsusel? Ilmselt nendega, kes olevat küll „kahesajalaste“ põhimõtetega nõus, kuid avalikkuse ette veel tulla ei taha. Mõned niiditõmbajad või endised IRL-i poliitikud?
Kesknädal soovitab algatusse “Eesti 200” suhtuda skeptiliselt. Suurte, lennukate, vahel ka utoopiliste ideede varasemad pakkujad, nagu näiteks Res Publica või Vabaerakond on süstikuna küll startinud poliitikataevasse, kuid mõne aja pärast tossu välja ajama hakanud ja valusalt vastu maad prantsatanud. Lennukate ideede omamine ei ole kindlasti kuidagi taunimisväärne, aga nende kõrval peab olema inimestele pakkuda sarnaselt Keskerakonnaga tõsiseltvõetav programm. Näiteks kuidas inimeste igapäevaelus toime tulekut parandada, kuidas ühiskonna erinevaid gruppe paremini liita ning anda kindlust tulevikuks läbi vettpidava plaani, mitte aga õhumüümise kaudu.
Liikumise „Eesti 200“ juhtidel oleks vaja inimeste igapäevaelu ja muresid rohkem tundma õppida, enne kui soovitakse pikkadeks aastateks poliitikasse kaasa lööma tulla.
INDREK VEISERIK
AIVAR JARNE