JAAN LUKAS
Marko Šorin on omavalitsustegelane, kes seostub ennekõike ühe paigaga – Sindi linnaga. Ta on uhke, et Eesti tööstus sai suuresti alguse just sellest linnast ning et siinne laulukoor loodi Eesti esimese üldlaulupeo aastal. Pool aastat oli Šorin Riigikogus Keskerakonna fraktsiooni asendusliige. Pärast haldusreformi tuli maandumine siiski lähemale – Pärnu abilinnapeaks. Ta tunneb rõõmu tänase Pärnu mitmekülgsuse üle. Iseäranis olulised on talle selle paiga traditsioonilised märksõnad: meri, rand, kuurort, puhkajad, sport.
Olete sündinud ja kasvanud Sindis, uurinud ja tutvustanud selle linna ajalugu, olnud Sindi linnapea. Mis on hoidnud teie sidemeid selle paigaga?
Sindi on mu kodu, ning kodu hoitakse ja armastatakse. Olla kodukohas väikese linna linnapea on päris vastutusrikas töö, sest kodulinnas oled linnapea 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Kuid oma tööga saab panustada keskkonda, mille osaks ise oled. Seega kõik, mis muutub kaaslinlastel paremaks, muudab paremaks ka iseenda elu.
Sindi on väga põneva ajalooga linn. Siit sai alguse Eesti suurtööstus – Sindi tekstiilivabrik oli paar aastakümmet nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangu suurim tööstusettevõte. Ja kuna siin töötas inimesi lähemalt ja kaugemalt (oskustöölised tulid Poolast, Saksamaalt jm), siis mitmekultuurilises kogukonnas sündisid mitmed Eesti jaoks erakordsed algatused. Näiteks Eesti esimene muusikaklass, esimene tarvitajateühisus jne. Sindi laulukoor tegutseb juba 1869. aastast, Eesti vanim järjepidevalt tegutsev lasteaed asub Sindis. Ja kui elad sellises kohas ning oled sellistest pärlitest teadlik, siis tekib aukartus oma linna ajaloo ees, ning sa hindad seda, mida siin on korda saadetud.
Praegu töötate abilinnapeana Pärnus. Kas Sindist Pärnusse tulek on mõnes mõttes nagu väikesest järvest merre sattumine? Või on omavalitsustöö põhimõtted igas paigas enamasti samad?
Pärnu on tõesti territooriumilt Eesti suurim linn. Pidasin erinevusi alguses suuremaks, kui need mulle praegu tunduvad. Ja nii nagu küsimuses oletati, siis tõesti on omavalitsustöö põhimõtted igal pool samad. Meie seadusandlus sätestab, et olenemata rahvaarvust või territooriumi suurusest peavad kõik omavalitsused osutama kindlaid avalikke teenuseid. Samas pole tõestust leidnud arvamus, et omavalitsuse võimekus oleks otseses seoses rahvaarvuga. Vastasel juhul oleksid isegi Tartu ja Pärnu Tallinnaga võrreldes vähemalt neli korda halvemad omavalitsused, väiksematest rääkimata. Muideks, Eesti Vabariigis jõuti juba enne Teist Maailmasõda järeldusele, et suurusel ja võimekusel puudub otsene seos.
Kuidas on möödunud senine tööperiood Pärnu abilinnapeana? Mida peate suuremateks kordaminekuteks?
See on olnud tegus aeg. Kolleegid on uued; inimesed, kellega tööalaselt on kokkupuudet, on uued. Seega on see olnud uute kogemuste saamise aeg. Pärnu linn ei ole enam ainult see tiheasustusala, mis jääb Pärnu lahe ja Pärnu jõe suudme vahele. Pärnu kogukond on nüüd väga laial territooriumil.
Kordaminekuteks on olnud edasiminek uue lasteaia ja ujula rajamise projektiga. Lasteaiaõpetajate palgatõus. Ujumisõpetuse saajate transpordi linnapoolne korraldamine jne. Praegune koalitsioon on seadnud enda ette ambitsioonika plaani investeerida nelja aasta jooksul vähemalt 80 miljonit eurot erinevatesse valdkondadesse – ikka selleks, et Pärnu oleks veel parem koht, kus elada, puhata ja töötada.
Pärnu linna kodulehel on teil kirjas üksteist tegevusvaldkonda. Nende hulgas on esikohal sotsiaalhooldus. Kas sotsiaalhooldusega tuleb kõige rohkem tegelda? Mida teha, et inimesed tunneksid end Pärnus hoolitsetumalt ja turvalisemalt?
Tõepoolest, mul kuulub teiste abilinnapeadega võrreldes kõige enam valdkondi, kuid need pole reastatud prioriteetsuse järjekorras. Kuid nii see on, et sotsiaalvaldkond on omavalitsuste jaoks üks enim kasvavamaid – nii pakutavate teenuste ja toetuste hulga poolest kui ka nende elanike arvult, kellega tegeldakse. Sotsiaalis on juhtumid väga isiklikud ja väga erinevad, mistõttu saavadki siin tegutseda ametnikud, kes on kohalikud ning tunnevad oma kliente. Näiteks haridus, kultuur ja sport on sotsiaaliga võrreldes üldisemad ja umbisikulisemad.
Oleme just ühtlustamas nelja endise omavalitsuse (Pärnu linn ning Audru, Paikuse ja Tõstamaa vald) sotsiaalteenuseid ja -toetusi. Vastavad korrad on olnud üsna erinevatel alustel ja eriilmelised, kuid need tuleb ühtlustada, et iga abivajaja jaoks oleksid võimalused samad ja et vajalik abi jõuaks abivajajateni.
Turistidest ja puhkajatest Pärnus ei tohiks puudus olla. Kuidas Pärnu linna elanikud ennast ise tunnevad?
Pärnu on ise 180 aastat tagasi võtnud suuna, et siin on kuurort ja et turistid on siia väga oodatud. Linnarahvaski on sellise elukorraldusega harjunud ja kohanenud. Iga pärnakas näeb oma sugulasigi kõige tihedamini just suvel. Asukoht on Pärnu eelis ja privileeg, mida ära kasutada. Siin on Eesti parim rand ning sellega seotud asutused – niisugused arhitektuuripärlid nagu Rannahotell ja Hedon Spa ehk mudaravila jpt. Lisaks on pärnakale oluline, et esimesena just siin loeti ette Eesti iseseisvusmanifest. Pärnakas hindab seda ja tunneb õigustatult selle üle uhkust.
Mida peaks tegema, et Pärnus oleksid võimalikult head tingimused tervise hoidmiseks ja tugevdamiseks?
Arvestades Pärnus asuvaid parke, rohealasid, jõge, merd, randa ja rahulikku elutempot, on üsna kindel, et Pärnu on väga hea elukeskkond. Paar aastat tagasi sai naljatatud, et Pärnu tunnuslause võiks olla „Pärnus on ööpäev kaks tundi pikem!“. See tekkis Tallinna liiklusummikute üle arutelu pidades. Kuid taristu osas oleks vaja veel lisavõimalusi treeningute läbiviimiseks. Jalgpalliharrastajaid on Pärnus kõige rohkem, aga jalgpall vajab staadioneid ja väljakuid, kuid meil on vaid üks kunstmuruga staadion 50 000 inimese kohta!
Kui erinev, arvestades koosnemist ka endistest valdadest, on Pärnu linn oma majanduslikust ja sotsiaalsest jne vaatevinklist? Kas mõni piirkond vajab rohkem kaasaaitamist?
Pärnu eluolu on tõesti nüüd väga mitmekesine. Nüüd on Pärnul oma saar (Manija), rabad, metsad ja põllud. Kalurid ja põllumehed. Paar nädalat tagasi arutasin ühe Soome omavalitsustegelasega sealse haldusreformi tulemuste üle, tema arvates on erinevustest ülesaamiseks kulunud kolm valimistsüklit. Seega meil tuleb veel päris palju „kannatada“. Päris selge on, et linnaelu ei pea vägisi maale viima või maaelu linna sobitama hakkama. Aga avalikud teenused peavad kõikjale jõudma, olgu siis Pärnu kesklinn või Manija saar.
Kuivõrd on võimalik Pärnu koalitsioonis ellu viia Keskerakonna valimisprogrammi?
Pärnus on peale Keskerakonna koalitsiooni IRL ja valimisliit „Pärnu ühendab“. Poliitika on kompromisside kunst, ja siin pole erandiks ka Pärnu. Iga osapool sai oma programmist midagi koalitsioonilepingusse, ja nii mõnestki soovist tuli loobuda.
Olete olnud ka Riigikogu asendusliige. Millise jälje Toompeale jätsite, mida seal õppisite?
Olin Riigikogus asendusliikmena vaid pool aastat, ja kas ma mingi jälje sinna jätta suutsin, seda peaks küsima näiteks fraktsiooni esimehe käest. Olin väliskomisjoni liige, ja nii sain mitmel juhul välisriikide esindajatele anda ülevaadet, mida uus, Keskerakonna juhitud valitsus endast kujutab. Päris vastutusrikas väljakutse varasema parlamendikogemuseta inimesele! Kuid loodan, et täitsin seda kohustust väärikalt. Valmistusin nendeks kohtumisteks päris põhjalikult.
Kuidas veedate vaba aega? Kas avaneb võimalus, et läheneval suvel saate ka puhata?
Üks harrastusi on mul digiteeritud ajalehtede lehitsemine ning mind huvitavate artiklite talletamine. Peale ajalootunnetuse olen mõnegi huvitava idee niimoodi saanud. Näiteks Sindi raekoja tornikella muretsemiseks ühel Sindi linna aastapäeval rahakogumise aktsiooni algatamine, et kaks aastat hiljem see saaks kogutud rahaga realiseeritud, sündis vanu ajalehti lehitsedes.
Meil on abikaasaga ühine harrastus – rahvatants. Treening on vähemalt kord nädalas, vahel on ka esinemisi. Ühine harrastus on väärtus omaette! Uues ametis ei leia ma paraku kuidagi aega enam sulgpalli jaoks, mis on mul füüsilise koormuse jaoks hea väljund olnud.
Küsis JAAN LUKAS