LAURI LAATS
Teise maailmasõja lõpust on möödunud rohkem kui 70 aastat. Selle konflikti käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase ning hukkus 50-85 miljonit inimest. Massimõrvad, koonduslaagrid, nälg ja haigused laastasid kogu maailma. Eestis ning paljudes teisteski riikides ei tähendanud sõja lõpp mitte rahu, vaid hoopiski okupatsiooni ja hirmus elamise jätkumist. Suure sõja järgselt on küll toimunud relvastatud konflikte, kuid need ei ole kandunud kaugele ega ka muutunud otseseks suurriikide vaheliseks ülemaailmseks sõjaliseks vastasseisuks.
Kahjuks olen saanud isiklikult kogeda, mida tähendab sõda ja kuidas see inimeste elud segi paiskab. Veel päris pisikese poisina — üheaastasena — kolisin perekondlikel põhjustel emaga elama Abhaasiasse. Seal veetsin lapsepõlve kuni sõjani, mis puhkes Abhaasia ja Gruusia vahel. Niisiis olen sõjapõgenik, ja väga tänulik selle eest, et mul oli võimalik tulla Eestisse, kus oli rahu, saada siin haridus ning elada normaalset elu. Miljonitel inimestel nii hästi ei lähe.
Veel mõni kuu tagasi oli suurimaks maailmarahu ohustajaks Põhja-Koreaga seonduv pingete kasv, kuid isegi ootamatult kiiresti vaibusid ähvardused ning olukord pööras paremuse poole. Loodetavasti jääb saavutatud habras tasakaal Korea poolsaarel siiski püsima ning Põhja-Korea loobub lõplikult tuumakatsetustest. Sealsed edusammud ei tähenda aga, et teistes piirkondades samamoodi läheks.
Aprilli keskpaigas toimunud USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia õhurünnak Süüriale ning sellele järgnenud tulised väljaütlemised näitasid, et suurriigid on valmis omavahel sõdima. Süüria pinnal on viimaste nädalate jooksul järgnenud relvastatud kokkupõrkeid, nii Süüria enda osapoolte kui ka Iisraeli ja Iraani vahel. Õli valas veelgi tulle USA saatkonna avamine Jeruusalemmas, mis tõi kaasa tänavarahutused ning üle 60 inimese hukkumise.
Kunagi võitlesid riigipead koos oma sõduritega, kuid tänapäeval vaatavad sõdade arhitektid oma loomingut turvaliselt võimalikult kaugelt.
Märkimisväärne on ka Donald Trumpi otsus USA taganemiseks Iraani tuumaleppest. Ameerika president ise väidab, et põhjuseks on Iraani režiim, mis on maailmas peamine riikliku terrorismi toetaja. Trumpi kriitikud nendivad aga, et leppest tuli lihtsalt taganeda, kuna see on eelmise presidendi Barack Obama pärand, millega Trump ei suuda leppida. Siiani pole Iraan tuumalepet siiski omalt poolt prügikasti visanud, vaid näitab valmisolekut koos Euroopa Liidu, Venemaa ja Hiinaga sellesse jääda. Pinged piirkonnas on nädalatega kasvanud ning võivad kiirelt muutuda nii paremuse kui ka halvemuse poole.
Sõdimine on kahjuks kuulunud inimkonna ajaloo juurde niikaua kui seda teame.
Alguses virutas keegi kellelegi nuiaga pähe, siis juba pisteti mõõgaga kõhtu, siis hakati püssist pauku tegema, siis tuumaenergiat hävitamiseks kasutama, ning nüüd võib juba nupule vajutades tuhandete kilomeetrite kaugusel surma külvata. Kui esialgu olid nuiaga virutajad ise oma konfliktides kas võitjad või kannatajad, siis mida aeg edasi, seda enam muutusid sõjakäigud strateegiliselt juhituks. Kunagi võitlesid riigipead koos oma sõduritega, kuid tänapäeval vaatavad sõdade arhitektid oma loomingut turvaliselt võimalikult kaugelt. Kõige enam saavad kannatada tavalised inimesed, sõjalises mõistes – tsiviilisikud. Inimesed, kes tahavad oma elu elada rahus ja õnnelikult. Purustatud perekonnad, elamata jäänud elud, traagilised saatused — kõik see iseloomustab, mida toob sõda neile, kes selle puhkemises grammigi süüdi ei ole.
Inimkond on enda loodut Teise maailmasõja järgselt tohutu kiirusega edasi arendanud. Vaid nupuvajutusega saad suhelda kogu maailmaga, autod suudavad sõita hääletult ja juhita, ravimatuid haigusi ravitakse; isegi planeeti Marss varsti juba koloniseeritakse. Aga kõige selle arengu juures jääb endiselt lahenduseta küsimus: miks ikka on nii, et aeg-ajalt tahab keegi kellelegi nuiaga pähe virutada? Miks keegi tahab oma rahvast keemiarelvaga tappa ning miks üldse keegi peaks tahtma oma rahvale katastroofi kaasa tuua?
Nende küsimuste juures on ülimalt oluline, et relvade vastu kõneleks diplomaatia, mitte relvad. Hiina filosoof ja väejuht Sun Tzu on öelnud: “Ülim kunst on alistada vaenlane võitluseta.” Diplomaatia peab olema see relv, mis hoiab ära võitluse ja tarbetu verevalamise. Maailmas on juba ilma sõjatagi piisavalt probleeme, mille lahendamisse suurriigid võiksid oma energiat kulutada. Kliima soojenemine, eluslooduse hävitamine, näljahädad ja epideemiate levik — andke minna, suunake sinna oma ressursid!
Sõjatööstusesse on sedavõrd palju investeeritud ning relvad on nii arenenud, et kogu elu Maal võiks hävitada mitmeid, ilmselt isegi kümneid kordi. Kes aga end võitjaks saab kuulutada? Muidu nii kenasti Päikese ümber tiirleval sinakal planeedil pole siis kedagi, kes oma lipu hallis tühjuses võidurõõmsalt üles tõmbaks.
LAURI LAATS,
Tallinna Mustamäe linnaosa vanem
On tunnustamist väärt,et üks keskerakondlane on avalikult tunnistanud okupatsiooni. Seega on kõik need,kes Eestisse peale sõda trügisid—on -okupandid ja nende järglased (mida kõik ammu teavad,aga Toom püüdis fakti hägustada,et kuidagi mitte ka ise okupandijärglane olla,mis fakti ei muuda). Nad on ohuallikad ja uute pingekollete tekitamisele kaasaaitajad. Järelikult—neid inimesi ei tule moosida,nagu teie erakond seda teeb,vaid otsida oma Lepingupartneri (Venemaaga) neile koostöös tagasipöördumise võimalusi ja rahastamist,see on risti vastupidine teie tegevusele. IRL, i ahnurid (erakonnast välja visatud) smugeldasid Venemaa venelasi raha eest siia,järelikult oli nõudlus siia vihatud maale jätkuvalt trügida. Nüüd kuulutab Y.Toom usutluses T.Sildamiga,et tema aitab Donbassist venelasi koos peredega siia,sama skeemi kasutades—esialgne sissekirjutus oma korterisse ,siis aitab hankida elamisload (Kes neid elamislube jagab venelastele —eestlaste vaenlastele–paremale ja vasakule). Miks need inimesed Venemaale ei lähe ja kas Toom smugeldab neid Eestisse sama eesmärki täitma—st. eestlasi hävitama,nagu nad ukrainlastega teevad. Mitte keegi ei taga (olevat nii siia toonud juba 3000 inimese ringis) ,et nende siiatrüginute hulgas pole ukrainlaste verega määrituid. Toom tahaks heameelega vihatud riigi ja rahva ministriks saada—-sellel juhul tuleb eestlaste meeleavaldus,et selline närune inimene (kingitud kodakondsusega) iialgi Toompeale ei saaks. Kaua te meid venestate ja kes on nimeliselt need inimesed,kes lasevad Toomi sugustel siin vene diasporaad aina laiendada—seega oma unistus täita—eestlased oma kodumaalt välja süüa.
Väga omapärane ,kuis inimsugu on võimalik mobiliseerida ja manipuleerida ja kui meelsasti ta ennast tõestab hävitades.Ometi on inimene liigirassismi käigus kuulutat “ülemaks”.
Läheme asja juurde : veel poole aasta eest oli maailmas nats üle 7 miljardi inimese. Täna on neid 8 miljardit!
Kusagil keskajal oli neid ca`150 miljonit!
Kasvutrend missugune ja selline võimas potentsiaal teaduses ,tehnikas (mis sõjatööstuse tarbeks õitseb ) võiks planeedi Maa muuta vägivallatuks Paradiisiks -ja mitte aint inimesele…
Majandussüsteem, põhinedes rahale ja ecxeli tabelile,jumalaks Pragmatism, nõuab pidevat rahvastiku juurdekasvu.
See tähendab, et ka kõik need, uued, jäävad kunagi vanaks ja juurdekasv peab suurenema.( kui neid just otse või kaude ei hävitata)Meeletu juurdekasv i,mille Hiina on ära proovinud ja katkestanud. See aga tekitab seal nüüd pingeid.MUide, Hiina on võimeline mehitama 500 miljonilise armee mobil.korral? Oli vist nii…
KUI maj.süst. ei muutu -plaanimajanduseks ja raha ei kao, milleks ilmselt mingid jõud valmistuvad,? sellet ka kodanikupalga idee,mis pole paha, kuid Eestis väänataks see ära(makstes kõigile liiga vähe ja pension muutuks selleks-st.pensionitõusu -vanadusp.kerjuslikkust poleks enam vaja kõneks võttagi).sest tuleb uutmoodi JAGAMA hakata ,kuna masinad teevad ära töö ja tööta jääb väga palju rahvast. Kui neid just, 21, saj.hävitada ei taheta .Kuigi rahamajanduse hävitustöö toimib nii toidutööstuses (mürgid),põllumaj. (mürgid ja looduserüüste),toidulisandites-ravimites (lisatud kahjulikud abiained), ja sõjatööstuses.
Uuenemist vajab KÕIK – aga seda ei saa teha isegi kõrgemad jõud, kui ei ole eetilist alusõpetust, filosoofiat, usundit.
Vastasel korral läheb kõik nihu ja tõmmatakse sõda kaela. On meil veel üldse aega ? Kellel meil, kui lapsed sünnivad ja kasvavad nii arenematutest vanematest, et neid on tarvis hakata juba 3 a. vägisi õpetama, aeg- mis inimese ajuarengule, ülimalt tähtis ja nõuab mitte ainult metoodilist õpetamist vaid eelkõige üksiolekut,omaette vaikuses “molutamist”, et aju saaks rahus töödelda infot ja väike olend maailma tunnetada- Goelhot imiteerides – kuulata ja meelde jätta Universumi Tuuma Laulu Armastusest. Sest edaspidine elamine ühiskonnas võtab talt pea kõik need võimalused ja temast saab masin, programmeeritud, ebastabiilne, sageli õnnetu. See on ainus turvaline tugi, mälestus alateadlik , millele toetuda läbi elu.