ANDRE HANIMÄGI
Pension ja elu eakana pole küsimused, millele soovime pikemalt mõelda. Vananemine on aga tahes-tahtmata elu paratamatus ning mida nooremana vaatame kriitilise pilguga enda tulevikku väärikas eas, seda kindlam saab olla enesega hakkama saamises nii materiaalselt kui ka vaimselt.
Selline tõdemus koorus välja 25. mail Keskerakonna korraldatud ja Riigikogu I asespiikri Enn Eesmaa poolt sisse juhatatud pensionikonverentsil „Jätkusuutlik pension Eestis“, kus eksperdid ja poliitikud arutlesidki muu hulgas tänase ja homse pensioni suuruse, eakatele pakutavate teenuste kvaliteedi ning pensionipõlve kindlustamise võimalike lahenduste üle.
Pensionitõus on vajalik
Ettekande pidanud endine sotsiaalminister Jaak Aab toonitas pensionide olukorrast ja tulevikuperspektiivist rääkides, et suhtelises vaesuses elavad peaaegu pooled Eesti eakatest ning et riigil on aeg tegutseda. Just seetõttu on Keskerakond pensionitõusu-lubaduse võtnud enda prioriteediks, samal ajal, kui oponendid peavad pensionide tõstmist populismiks.
Aab tõi välja, et Eestis on sissetulekute ebavõrdsus liiga suur ning et näitajad on kehvemad vaid Lätis, Leedus ja Rumeenias. „Alates 2010. aastast on sissetulekute ebavõrdsus pidevalt kasvanud. Pea pooled eakatest elavad suhtelises vaesuses, sest keskmine pension jääb sellest piirist 20% alla,“ rääkis endine sotsiaalminister.
Keskerakond on ka varem, aastatel 2005–2007, pensione erakorraliselt tõstnud; selleta oleksid pensionid täna lausa 100 euro võrra väiksemad. „Kuigi tänavu oli läbi indekseerimise viimase 10 aasta suurim pensionitõus, siis sellest ei piisa. Enamiku pensionäride suhtelisest vaesusest välja toomiseks on vaja ligikaudu 20-protsendist erakorralist pensionitõusu, mistõttu ongi Keskerakonna eesmärk 2020. aastaks 100 euro võrra suuremad pensionid,“ rõhutas Aab.
Panustame liiga vähe
Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse vanemteaduri Lauri Leppiku sõnul on mõni näitaja Eestis, võrreldes muu Euroopaga, isegi positiivne, kuid murekoht on, et Eesti panustab võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega pensionisüsteemi liiga vähe. „Eesti panustab pensionikulutustele vaid 7 protsenti SKP-st, kui näiteks Holland teeb seda kordades enam. Meil elab kõige rohkem eakaid suhtelises vaesuses ning eriti kriitiline on seis üksielavate 65+ vanuses inimeste seas. Samuti jääb silma ka vaesusriski määr sugude lõikes,“ rõhutas Leppik.
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse tõi oma ettekandes välja, et oluliseks probleemiks on ka erinevate teenuste ebaühtlane kättesaadavus ja rahvastiku vananemine. Asekantsler leidis, et kui pikaajalise hoolduse rahastamine ja osutamine jääb, hoolimata ühiskonna vananemisest ja hooldusvajaduse suurenemisest, selliseks nagu praegu, siis, arvestades perekondadele ning tervise- ja sotsiaalsektorile langevat suurt hooldus- ja rahalist koormust, ei ole Eesti pikaajalise hoolduse korraldus jätkusuutlik. Tema sõnul peaks kulutusi pikaajalisele hooldusele suurendama 50 miljoni euro võrra.
Lahenduseks ka tööandjapension
Kuuse sõnul soovitab Maailmapank oma raportis Eestil märkimisväärselt suurendada pikaajalise hoolduse valdkonna rahastamist, et vastata elanikkonna vananemisest tulenevale nõudlusele. „Eesti praegune pikaajalise hoolduse korraldus on sektorite vahel killustunud ning asetab pereliikmetele ja lähedastele ebaproportsionaalselt suure hoolduskoormuse,“ märkis ta.
SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst pakkus välja, et tööandjapension võiks olla üks lahendustest tulevastele pensionäridele ning poliitikutel tasuks mõelda selle propageerimiseks maksusoodustele. „Riikliku pensioni kõrval on tööandjapensioni eesmärgiks alustada kogumist koos töösuhte alustamisega,“ märkis Holst. „5 protsenti palgast tööandjapensionisse annab tulevikus asendusmääras juurde 10–15 protsenti.“
Holst tõdes samas, et pensioniteemadest ei huvituta paraku enne vahetu pensioniea saabumist ja et tänane süsteem toodab pettumust. Täiendavat kogumist alustatakse hilja ja kogutakse liiga vähe. „Tulevikus töötajate ja pensionäride suhe halveneb, mistõttu raha hulk ühe pensionäri kohta väheneb,“ hoiatas ta.
Laps pole pensionisammas
Just seetõttu küsis konverentsi paneeldiskussiooni moderaator, Tallinna tervishoiuvaldkonna abilinnapea Tõnis Mölder: millesse eksperdid täna panustavad, et tulevik oleks tumedatele toonidele vaatamata rohkem kindlustatud?
Diskussioonist osa võtnud CV.ee turundus- ja kommunikatsioonijuht Rain Resmeldt Uusen, Tuleva juhatuse liige Tõnu Pekk, Eesti Koostöö Kogu Pension 2050 endine programmijuht Liisi Uder ning SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst tõid muu hulgas välja nii kogumise, oma tervise hoidmise, sotsiaalse võrgustiku kui ka enda pideva täiendamise. „Paljud keskealised inimesed mõtlevad, et neil ei ole uusi oskusi vaja, kuid tegelikult peaks just ajaga kaasas käima. Tähtis on end harida isegi siis, kui oled 50-aastane, sest paljud väärtuslikud tööaastad seisavad alles ees,“ sõnas Uder.
Indrek Holst tõi seejuures välja, et kuigi üheks pensionisambaks peetakse alati lapsi, ei tohiks nendele siiski lootma jääda. „Hispaanias oli noorte töötuse protsent ligi 50%. Me ei tea kunagi, milline võib olla seis aastate pärast siin,“ tõdes Holst, osutades, et järeltulijad võivad abikäe-andjate asemel sattuda hetkega hoopis ise abivajajateks.
Kokkuvõttes tõdeti, et juba täna tuleb igaühel mõelda oma pensioniea kindlustamisele, ja seda on vaja teha võimalikult varakult. Samas peab ka riik hakkama pensionisüsteemi rohkem panustama.
Andre Hanimägi,
Keskerakonna avalike suhete juht