Ebaõiglase omandireformi tagajärgede leevendamise ja ülekohtu heastamise põhimõte on läbinud kõiki Keskerakonna valimisplatvorme. Nüüd ootab valija selle lubaduse elluviimist.
Hetkel tundub, et lootus pole veel kadunud. Praegune valitsus on veerandsaja jooksul esimene, kes konkreetseid samme astunud. Eelmisel aastal loodi rahandusministeeriumi juurde „Omandireformi mõjude ja lahendamata küsimuste analüüsi valitsuskomisjon”. See on lähiajaloos esimene omalaadsete seas.
Kuigi komisjoni töö on olnud aeglane ja bürokraatlik, tuleb ka saavutusi tunnustada. Nimelt otsustati maikuisel istungil, et riik loob omandireformi käigus kannatanud sundüürnike andmebaasi, mis annaks ammendava pildi üürnike hulga ja nõudmiste kohta. Üürnike Liidu andmeil on omandireformi käigus kodu kaotanuid ja erastamisõigusest ilma jäänuid saja tuhande piires. Kas nad kõik ka nüüd, 27 aastat pärast omandireformi algust, oma varasematele nõudmistele truuks jäänud, peab andmebaas näitama. End kannatanuks registreerinud üürnik saab esitada ka riigile nõudmise uue elamispinna muretsemise kulude kompenseerimise kohta. Kuidas neid soove täitma hakatakse, pole veel läbi arutatud. Tõenäoliselt jääb see järgmise valitsuse otsustada. Selle aasta sügisel saab riik aga täpse pildi omandireformi ülekohtu, kannatanute ja nende soovide kohta.
Kuidas sai see juhtuda?
Mina, kes ma olen läbi elanud eestlaste omandireformi koledused, ei imesta ammu enam ajaloo ülekohtu üle. Ma oleksin võinud tänaval kõva häälega karjuda, kui mind koos õe Marika ja ema-isaga lapsepõlvekodust välja aeti. Kas see kisamine oleks aidanud? Muidugi mitte. Välismaalased on ka meie sundüürnikele ette heitnud: miks te ei kutsunud politseid, kui pere tänavale tõsteti?
Mis rääkida politseist, kui ma korduvalt parlamendis töötanud saadikuna, pole suutnud omandireformi aluste seadust kasvõi küünevõrragi sundüürnike jaoks õiglasemaks muuta. Keskfraktsioon on sellesse kohutavasse seadusse teinud lõpmatu hulga parandusettepanekuid, kuid mitte ühtegi pole neist arvesse võetud. Ei Laari valitsus, ei Ansipi valitsus pole omandireformi rataste vahele jäänud sundüürnike perede saatusest hoolinud. Nüüd loodetakse Keskerakonna juhitud valitsusele.
Sundüürnikud ei taha midagi rohkemat kui vaid õiglust. Seda, et seesama Eesti riik, kelle seaduste põhjal nad vanast kodust välja aeti, neile ka uue kodu muretsemisega seotud kulud kataks. Seadus ütleb, et omandireformi käigus ei tohi tekkida uut ülekohut. Kõige hullem, et see ülekohus kestab juba kahekümne seitsmendat aastat. Millise negatiivse kogemuse Eesti riigist sai perekond, kelle õigusjärgne omanik majast välja ajas? Võta oma kohvrid ja kõnni kuhu tahad…
On jäänud veel hulk peresid, kes endisest kodust tänavale visatuna, ei ole endale uut osta suutnud. Nende perede jaoks Teine maailmasõda veel kestab, märkis teravmeelselt kunagi üks Kesknädala kirjasaatja. Tal on õigus, sest Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkulepete ning hilisema natsionaliseerimise tulemusena tekkinud ülekohus lahendati taasiseseisvunud Eestis uue ülekohtu läbi.
Keskerakonnal on nüüd ajalooline šanss see ülekohus heastada. Esimene samm selles suunas on andmebaasi koostamisega juba astutud. Sundüürnikest valijad jäävad ootama järgmisi. Seniks tähistavad koduta jäänud pered ikka veel oma leinapäeva 13. juunil. Sel päeval 1991. aastal võeti Ülemnõukogus vastu omandireformi aluste seaduse esimene variant. Sel päeval aastaid hiljem süütavad ülekohtu all kannatavad eestlased leinaküünla kaotatud kodu mälestuseks.
Heimar Lenk,
Omandireformi tagajärgede valitsuskomisjoni ja Riigikogu liige
las lollid ootavad, nag nii nad mitte midagi ei saa.