- mail sai filmimees Ilmar Raag 50. Kunstnikul, poliitikul ja kirjanikul Enn Põldroosil täitus samal päeval 85 aastat. Kümneaastase filminduskogemusega noor produtsent Arthur Virve on tootmas kreatiivset audiovisuaalse kunsti teost põlvkondade kultuurisilla ehitaja Enn Põldroosi loomingust. Soovitusi on andnud Teatriliit ja Kunstnike Liit, teose loomist on toetanud Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital.
Insener Emile Reynaud demonstreeris 1892. aastal Pariisis oma “optilist teatrit” – kino. Kui teatrikunst sai alguse kirikust, siis enne kunstiks iseseisvumist hoidus kino teatri ligi.
Enn Põldroosi isa Priit Põldroos oli möödunud sajandi Eesti tunnustatumaid teatrilavastajaid. Ema oli teatrikunstnik. Juurtest tulenebki kujutava kunstniku salaarmastus teatri vastu. Enn Põldroosi maaliloomingule on omane teatraalsus.
Möödunud sajandi alguses tekkis Viini esimesel erakoolil probleeme skandaalse ekspressionisti Oskar Kokoschka pärast. Maalikunstnikul polnud ametlikku õpetaja-litsentsi, mistõttu keelas ministeerium tal tunde anda. Kui koolijuht Schwarzwald protestis, et Kokoschka on geenius, vastas minister külmalt: „Eeskirjad geeniusi siia ei luba.“ Tüli ja pahandus varitsevad igal pool, kus põrkuvad alternatiivsed arvamused ja ametlikud seisukohad.
Sama juhtus kunstitudeng Enn Põldroosiga stalinistlikust kaanonist eemaldunud diplomitöö kaitsmisel. Ametliku kunsti kanooniliste teemadega on Põldroosi loomingul vähe pistmist: tantsuõhtud, hüpped, inimolevused, autoportreed ja portreed, isiksused ja massid. Tema jaoks on kunsti põhiküsimus mujal: nähtava kujutamise ja unenäolise mõistatuslikkuse ühendamises, maalikunsti intellektuaalsete eesmärkide kaitsmises. Audiovisuaalse kunsti teose loomise ideeks ideaalne lähtekoht.
Peamine visuaalne materjal kunstifilmis on Enn Põldroosi maalilooming alates skandaalsest diplomitööst möödunud sajandi viiekümnendate lõpust kuni tänapäevani. Vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud kevadnäitusel Tallinna Kunstihoones on Põldroos vanim autor. Kunstniku sel aastal loodud taiesed on kohtumine nooremate põlvkondadega. Enn Põldroosi kõrval assisteerib käelise maaliga Tiit Pääsuke, minu kursavend Tartu Kunstikoolis. Kaks elavat klassikut – nii pikk elu ja nii väike seinapind näitusesaalis! Kevadnäitus on tiine tunnete kirgedest, kuid audiovisuaalset kunsti napib.
Nagu kõigil suurtel kunstnikel, allub Enn Põldroosi orgaaniline looming kindlatele metoodilistele printsiipidele. Pilte läbib instinktiivne iseteadlikkus. Maalimisprotsess juhib teda töö enese poolt, inspireerides kunstnikku. Kunstnikuna kasutab Põldroos talle ainuomast visuaalsete žestide grammatikat ja pildilist dramaturgiat, mida ta on arendanud algusest peale.
Enn Põldroos on huvitavamaid inimesetõlgendajaid eesti kunstis. Piltidel maalitud masside ja kummaliste isiksuste detailide rõhutamisega, montaažirežii ja rütmiga edastab Põldroos publikule inimisendite sümbolistlikke lugusid. Visuaalsed efektid, mis Põldroosi maale iseloomustavad, annavad võimaluse kunsti kaudu hingestada tänapäeva ühiskonda.
Liigume kunstniku piltides. Rahuldame oma uudishimu Põldroosi mänglevas ja kergelt uutele kujundileidudele liikuvas vormieksperimentide maailmas. Kunstnik Põldroosi iseloomujooned paljastuvad ta töödes, kus domineerivad: iroonia iseenda ja teiste portreteeritavate suhtes, otsekui purskav maalimiskirg, värvi läbipaistev kandvus, koloriiti pingestavad roosad toonid, plakatlik sümboolika, filosoofiline avaldumistahe.
Tänapäeva maalikunstis on praktiliselt kadunud isikupära rõhutav käelisuse maalitehnikaga vormide loomine. Pintslilöögi ainukordsusega rõhutab kunstnik igiürgset loomeakti. „Maailm oleks loomismüütide järgi nagu kunstiteos, mis ootab looja kapriisi,“ ütleb Põldroos. Näeme abstraktsete värvide näivast kaosest realistlike kujutiste tekkimist – lummus, mis avab maalikunsti olemuse maagia. Kaosest sünnib kord – meile visuaalselt nähtav realistlik pilt.
Enn Põldroosi maalide fragmenteerimine kaadriteks avab kujutatute hingeliigutavad ja moonutavad jõud ning nendes avalduva sulaselge energia ja seksuaalse laengu. Inspireerivalt visuaalne! Kunstnik tekitab kaoseid, et loovusega luua korda. Moodustuvad Põldroosi loodud universumid.
Modernismis ei olegi tähtis see, mida kujutisena näeme, vaid tähtis on see, mida kinoekraanilt vaadates ja filmihelide maailma kuuldes koosmõjuna tunneme. Inimesed külastavad näitusesaale. Nad vaatavad maale, aga ei näe; kuulavad kontserdisaalides muusikat, aga ei kuule. Audiovisuaalses teoses „Põldroos“ saab muusika nähtavaks ja kordumatute pintslilöökidega hingestatud maalid kuuldavaks.
Tunnustatud maalikunstniku, teatri- ja filmimehena on mul põnev avada maalikunsti olemust audiovisuaalse kunsti vahenditega. Mulle pakub huvi Enn Põldroosi freudistlikes maalides sisalduv kristliku ja paganliku kultuuri peegelduste filosoofiline sidusus, areng ja igikestvus. Eksperimenteerimine.
Euroopa kunsti uute arengusuundade otsijate ja provokaatorite põlvkond sunnib avalikkust mõistma, et kunsti hulka võib kuuluda ka palju niisugust, mida pole veel nähtud või millest pole aru saadud. Sellesse põlvkonda kuuluva Põldroosi filosoofiline ja rikkalik sürrealismi kalduv looming võimaldab mul jutustada oma lugu kunstniku valitud sümbolitega.
Minu audiovisuaalse kunsti teose teema on masside manipulatsioonist, isiksuse neuroosidest, võimu ja vaimu vahelisest võitlusest sõltumata ühiskonnakordadest. Teema, mida olen käsitlenud kogu loomeperioodi erinevates kunstivaldkondades, eriti filmis. Kaasaegses ühiskonnas, kus individuaalsus on maha surutud ja hing tihti maski taha peidetud, on psühholoogiliselt veenva portree loomine eriti raske, aga ka vaimse vastupanu märk.
Figuraalsetes kompositsioonides ei ole Enn Põldroosil lõivumaksmist võimudele, vaid neis väljenduvad konkreetsed eetilised sõnumid. Maalidel olevad inimesed on minu lavastuse peategelased, kes suhestuvad omavahel ja edastavad oma vaimu ja hinge seisundeid, väljendades oma kordumatut omapära.
Kujutades isikupärast inimest linlikus ümbruses, vabastab Põldroos oma kunsti nii sotsialismi kui ka modernismi kaanonitest. Põldroosi modernsed ja kirkad teosed rikastavad audio- ja visuaalse avangardistlikku kooslust, avardavad publikul kunsti olemuse mõistmist.
Kunstiteaduste doktor Raivo Kelomees ütleb: „Mittemateriaalsete ja kommunikatiivsete kunstiideede sisenemisel eesti kultuuriruumi korratakse varasema rahvusvahelise kunsti arengulugu, mis seisnes nii traditsioonilistest kunstimaterjalidest lahtiütlemises kui ka elektrooniliste tehnoloogiate kasutuselevõtus. Uued tehnoloogiad muudavad ka varasemaid kunstihierarhiaid, andes ruumi pluralistliku kunstiruumi tekkele.“
Tõnu Virve, filmindusekspert