Tallinna linnavolikogu esimees, Keskerakonna aseesimees Mihhail Kõlvart räägib oma uutest kogemustest volikogu juhtimises ning värsketest muutustest volikogu töös. Samuti sellest, miks ta ei toeta nn kahel toolil istumist ning milliseks võib tema arvates kujuneda poliitilist särinat täis suvi.
Olete praeguseks juba üle poole aasta olnud Tallinna linnavolikogu esimees. Kas see on pärast mitut aastat abilinnapeaks olemist hoopis teistsugune amet?
Loomulikult, võrreldes sellega, kus ma varem töötasin. Aastast 2011 teenisin Tallinna linnavalitsuses, mis on linna täidesaatev võimuorgan, nüüd aga juhin Tallinna linnavolikogu ehk seadusandliku võimu asutust, millel on pädevus seadusi välja töötada ja vastu võtta. Sellest küljest on see muidugi teistsugune amet, teisalt on linn ikka sama ja linnavõimu struktuur ka. Suhtlen jätkuvalt tihedalt linnavalitsuse ja linnapeaga ning et tegemist on kolleegidega oma erakonnast, siis on läbikäimine seda lihtsam. Seda ei anna võrrelda sellega, kui tulin seitse aastat tagasi linnavalitsusse, kus kõik oli uus.
Praegu on töö sisu teine. Kui linnavalitsuse liige tegeleb konkreetsete asjadega, siis volikogus on arutlusel kõik linna valdkonnad. Täitevvõimu juures olles näed, kuidas tekib mingi konkreetne idee ning kuidas projekt realiseerub, ning saad pärast ka hinnata tulemusi. Volikogus tuleb teha rohkem üldist analüüsi, kuidas üks või teine otsus hakkab mõjutama linna elu. Mõjusid ja tagajärgi tuleb ette näha, samas oma töö otseseid tulemusi on raskem käega katsuda.
Volikogu peaks muutuma ühiskondlikult aktiivsemaks ning tuleb olla rohkem pildil. Seepärast lisaks traditsioonilistele üritustele nagu õpetajate päeva vastuvõtt või Vabariigi aastapäeva tähistamine Jüriöö pargis, tegeleb volikogu juba praegu mitmete uute initsiatiividega. Nende hulgas on jõulupidu haridusliku erivajadusega lastele, Vabariigi aastapäeva vastuvõtt Tallinna hallatavate asutuste töötajatele, eesti keele etteütlus Tallinna koolide õpilastele ning lõpupidu Tallinna abiturientidele. Loodan, et nendest esmakordselt toimunud üritustest saab pikaajaline traditsioon.
Tänapäevast poliitikat analüüsides on huvitav otsida ajaloolisi paralleele.
Tallinna linnavolikogul on tähtis roll Eesti iseseisvumiseni jõudmisel. Eelmisel aastal möödus 140 aastat esimestest Tallinnas linnavolikogu valimistest. Just siis sai alguse kaasaegne linnajuhtimissüsteem nii nagu tunneme seda praegu. 1877. aasta 22. detsembril koguneb linnavolikogu oma esimesele istungile, ning selle järgi tähistame Tallinna vapipäeva. Vaid mõnikümmend aastat hiljem, aastal 1904, valivad Tallinna hääleõiguslikud linnakodanikud volikogusse 37 eestlast, 4 venelast ja 19 sakslast. Selleks, et saada olulistes küsimustes häälteenamust, liituvad eestlased venelastega üheks blokiks ning linnavolikogus saavutatakse 2/3-line enamus. Esimest korda ajaloos pääsevad eestlased juhtima Tallinna linna, saades otsustusõiguse oma linna elu korraldamisel. Niisugused Eesti 20. sajandi olulised poliitikud nagu Jaan Poska, Konstantin Päts, Jaan Teemant, Otto Strandmann, Mihkel Pung kasvavad „linna parlamendis“. Ka tänapäeval on Tallinna linnavolikogu roll laiem, kui ainult mõju linna elule.
Millised on muudatused volikogu töös ja juhtimises?
Kõigepealt suhtleme praegu tihedalt ka opositsiooniga ning korraldame vastavaid kohtumisi. Arutame asju, milles on võimalik kokku leppida ning mida on üheskoos võimalik teha. Ei oleks õige, kui volikogu oleks ainult lahinguplats, see peaks olema ka koht kokkulepeteks ja kompromissideks.
Kõik volikogu liikmed on valitud selleks, et teenida linnarahvast. Kui ka tundub, et kellegi idee pole asjakohane või et see on tulnud opositsioonileerist, tuleb seda ikkagi arutada. Koostöös oleme üht-teist ära teinud. Viimasel istungil võtsime vastu töökorra muudatused, milles said lahendatud opositsiooni pikaajalised ootused. Alates 2014. aasta kevadest on kehtinud põhimõte, mille järgi saab end avaldusteks registreerida volikogu istungi alguses ning avaldustega esineda peale istungi päevakorrapunktide ammendumist. Muudatuste sisuks on võimaldada edaspidi igal linnavolikogu fraktsioonil esineda avaldusega enne päevakorra juurde asumist. Ülejäänud avaldusteks registreerunud saavad sõna peale päevakorra ammendumist. Lisaks on opositsiooni poolelt tulnud idee volikogus toetusrühmade loomiseks. Nüüd ongi töökorda täiendatud uue võimalusega luua vastavaid toetusrühmi, millest mõni on juba loodudki.
Samuti võivad kõik volikogu liikmed osaleda komisjonis eelarve aruteludel. Eelarvel on edaspidi volikogus kolme asemel kaks lugemist, kuid see-eest saavad kõik volikoguliikmed rahanduskomisjoni debattidel kohal olla, esitada küsimusi ning teha ettepanekuid.
Mitmeid ideid on tulnud linnavolikogusse Riigikogust. Kas see on volikogu tööd palju mõjutanud, et nüüd võivad sellesse kuuluda ka parlamendiliikmed?
See on päris palju mõjutanud. Ühelt poolt on volikogu arutelude tase tõusnud, sest selles osalevad kogenud poliitikud. Samas on koos Riigikogu liikmetega jõudnud volikogusaali ka nn suur poliitika. Mõnikord tekib küsimus: mis on volikogus tähtsam, kas lai poliitika või kohaliku elu küsimused?
Mina ei toeta nn kahe tooli seadust. See muudab poliitikat elitaarseks ning piirab tublide kohalike inimeste võimalusi saada volikogudesse. Tekib oht, et kohaliku elu tegelased ei ole motiveeritud osalema KOV-valimistel, kuna eeldavad, et hääled lähevad tuntud poliitikutele, kes nüüd lähevadki volikokku. Kohalikel aktivistidel kaob motivatsioon osaleda valimistel ning kohalikus elus kaasa lüüa. Tuntud poliitik saab küll rohkem hääli, kuid kohalik inimene on võib-olla rohkem seotud kohaliku kogukonnaga või konkreetse sotsiaalvõrgustikuga. See on aga volikogu töös tähtis. Võib juhtuda, et kohalikust poliitikast ei tulegi juurdekasvu tipp-poliitikasse.
Millised on olnud pealinna uue volikogu tähtsamad otsused?
Muidugi oli eelmise aasta lõpu tähtsaim otsustamine tänavuse aasta eelarve. Nüüd on väga tähtis eelarvestrateegia, mis loob nii finantsilise baasi kui ka arusaama, kuidas liigume lähiaastatel edasi. Tallinna eelarve on 2018. aastal üle 680 miljoni euro. Investeerime igal aastal üle 180 miljoni euro. Meie võlakoormus on väike ning see võiks praeguse 20 ja enama protsendi juurest nihkuda 40 protsendini. See lubaks meil ellu viia suuri ja tähtsaid projekte.
Investeerimisprojektide ja antava sihtfinantseerimise kavandamisel on prioriteetsed valdkonnad teed ja tänavad ning haridus. Praegu on tähtsamad Linnahalli, Linnateatri ja Lauluväljaku renoveerimine, Kalevi staadioni rekonstrueerimine ning ümberehitused Loomaaias. Teedest muidugi Reidi tee rajamine ning Haabersti ristmiku ja Gonsiori tänava remondi lõpetamine. Samuti koolide ning lasteaedade ehitused ja remondid. Järgmise nelja aasta eelarvestrateegias näeb Tallinn ette kahe erivajadustega lapsi õpetava kooli tervikrenoveerimise ning toetab iga aasta kahe miljoni euroga koolide ja staadionide korrastamist. Ning alates 2019. aastast nähakse lasteaedade korrastamiseks igal aastal ette rekordsumma – 10 miljonit eurot. Lisaks panustab Tallinn õendushooldusele; Iru Hooldekodu õenduskodu projektile on järgmise nelja aasta eelarvestrateegias ette nähtud üle kuue miljoni euro.
Kas opositsioon eesotsas kõige populaarsema erakonna Reformierakonnaga hoiab end vaos või on seoses lähenevate Riigikogu valimistega kõigele vastu?
Kõik opositsioonilised fraktsioonid on praegu aktiivsed. Palju on küsimusi ning eelnõusid ja ettepanekuid. Reformierakondlaste omad on tihtipeale kõige emotsionaalsemad ning vahel lähtuvad ka isiklikult pinnalt. Kuid see on poliitika lahutamatu osa.
Samas peame mõistma, et iga linnavoliniku taga seisavad linnakodanikud, tema käes ei ole ainult võim, vaid tal on ka vastutus. Volikogu istungil saavad kokku erinevad fraktsioonid, nende fraktsioonide liikmed. Vaatamata sellele, et meil on erinev ideoloogia ja arusaamised, selleks, et Tallinn areneks, peame tegema koostööd – pidades silmas meie linna ja rahva heaolu ning tulevikku.
Kes peab teie arvates volikogus vastu võetud otsuste eest vastutama?
Loomulikult peavad vastutama poliitikud, selleks me olemegi. Aga enne seda, kui otsust langetada, oleks vaja küsida nõu ekspertide käest. Tihti on meil vastupidi: kõigepealt poliitikud otsustavad ja siis tegelevad eksperdid tagajärgedega. Selles ongi minu arvates probleem.
Mainiste, et teile meeldib tuua ajaloolisi paralleele. Mis küsimused olid aktuaalsed omavalitsuste puhul 100 aastat tagasi ja millised on aktuaalsed tänapäeval?
Peamine küsimus ongi: kuhu me liigume? Pakun, et siin on kaks põhimõttelist võimalust – kas liigume tsentraliseerimise või detsentraliseerimise suunas? Viimased 25 aastat oleme kasutanud selliseid väljendeid nagu õhuke riik, demokraatia, omavalitsuste iseseisvus ja autonoomia, aga paralleelselt sellele retoorikale oleme tegelikult liikunud tsentraliseerimise suunas. Ma praegu ei taha anda hinnangut, mis on õige, kas tsentraliseeritud riik või vastupidi – detsentraliseeritud riik. Kui me ei oma selget nägemust, mida me lõppkokkuvõttes soovime ja kuhu me liigume, siis on ka kõik ülejäänud arutelud suuremas plaanis mõttetud. Kui omavalitsus omab õigust elanike huvides enda elu korraldada, siis peab olema vastav maksupoliitika, hariduspoliitika, isegi meediapoliitika. Kui meil on teine arusaam, siis tuleb luua vastavad süsteemid ja vastav nii seadusandlus- kui ka finantseerimissüsteem – kui omavalitsusel on terve rida kohustusi, siis peavad selleks olema ka vahendid.
Keskerakonnal on 79-kohalises volikogus 40 kohta ning napp ülekaal. Kas see peab vastu?
Keskerakonna fraktsioonil on ühehäälelise ülekaalu kogemus juba varasemast olemas. Tehniliselt on see üsna pingeline olukord, sest mõned eelnõud tuleb vastu võtta koosseisu häälteenamusega. Siis peavad kohal olema kõik 40 fraktsiooni liiget. Opositsiooni häältega ei saa arvestada mitte sellepärast, et ollakse vastu põhimõtteliselt, vaid poliittehnoloogilistel põhjustel. Keskerakondlastest volikoguliikmed peavad olema väga distsiplineeritud.
Eelmisel nädalal oli volikogu viimane istung enne suve. Kas vähemalt sügiseni saavad volikoguliikmed puhata?
Järgmine korraline istung toimub augusti lõpul. Loodan, et suvel õnnestub volinikel puhata, koguda uusi mõtteid ja positiivseid ideid linnakodanike elu veelgi paremaks muutmiseks. Aga alati peab olema ka valmidus erakorralisteks istungiteks.
Suvepuhkus algas ka Riigikogus. Millisena näeb Keskerakonna aseesimees all-linnast Toompead ja Stenbocki nüüd, mil Keskerakond on olnud peaministripartei? Kas erakond on pärast pikka opositsiooniperioodi hakkama saanud?
Iga erakonna jaoks on oluline oma programmi elluviimine. Keskerakonnal ei olnud seda võimalust pikka aega ning seda näitas ebavõrdsuse järkjärguline suurenemine, aga näiteks ka põllumajanduse, tervishoiu või omavalitsuste ununemine riigieelarvet koostades. Kannapööret kõiges ja kiiresti teha ei saa, aga saame olla rahul, et lühikese aja jooksul oleme suutnud mitmeid vajalikke otsuseid teha.
Me oleme õnnelikud inimesed, sest me elame unikaalsel perioodil. Meie riik on alles noor ja inimesed, kes hakkavad tähistama Eesti Vabariik 200 või Eesti Vabariik 500, ütlevad sajandeid hiljem meie kohta: nemad rajasid Eesti riigi vundamendi ja püstitasid selle konstruktsiooni. Nad vaatavad meile kui inimestele, kelle otsuste mõju tunnevad nad oma ajas ja kelle saavutuste vilju maitsevad oma tänases päevas.
Erakondade toetusnumbrid näitavad, et Keskerakond on tõusmas ning Reformierakond langemas, kuid viimane on jätkuvalt suurima toetusega. Kas ja kuidas Keskerakond vahe tagasi teeb, et ka 2019. aastal oleks peaminister Jüri Ratas?
Loodetavasti on parimaks vahendiks seni tehtu nii pealinnas kui ka kogu riigis. Võidunippi ei ole kellelgi, kuid teeme aktiivselt tööd, et meie poliitikat tutvustada, kaasame inimesi enda valimisplatvormi ja programmi väljatöötamisele.
Olulist rolli mängib ka teiste erakondade töö ja toetus. Reformierakond on langemas, samas EKRE on koondamas järjest enam protestihääli ja juurde on lisandumas ka uusi poliitilisi algatusi. Meie töö on näidata, et Keskerakond on laiapõhjaline, väärikas ja tugev erakond, mis kõnetab jätkuvalt kõiki Eestimaa inimesi ja pakub lahendusi.
Mis saab teie hinnangul valimiste põhiteemaks? Sotsioloog Andrus Kivirähk on tõdenud, et Reformierakonna kõneisik Kristen Michal kõlab kui EKRE-lane. Kas ees on ootamas taaskord ühiskonda lõhestavad teemad?
Soovin, et poliitiline väitlus oleks selline, mis annab valijale aimu, millised on erakondade väärtushinnangud ja ideed tulevikuks. Kuidas kasvatame meie riigi jõukust, hoolitseme eakate eest või muudame hariduse veelgi kvaliteetsemaks?
Oleme ühe olulisima teemana välja toonud erakorralise pensionitõusu vajaduse, sest eakate elatustase on jäänud praegustele hindadele ja keskmisele palgale jalgu. Seni on paraku olnud kuulda vaid kriitikat, miks pensionitõusu teha ei saa. Kuigi Keskerakond on valitsuses juba kord pensione erakorraliselt tõstnud ning ka Tallinnas pakume 100-eurost pensionilisa.
Edasiviivate ideede kõrval jätkub ruumi üsna kindlasti kahjuks ka tagurlikule poliitretoorikale ja hirmutamisele. Reformierakonna varasem juht Hanno Pevkur ja ka tänane esimees Kaja Kallas on justkui tõdenud, et rahvustepõhine vastandumine ei tohiks olla edaspidi Reformierakonna tee, kuid senine retoorika pole selleks muutuseks lootust andnud. Kristen Michal on tõepoolest üks nendest, kes on näidanud, et EKRE ja Reformierakonna stiil on hämmastavalt sarnane. Võimalik, et emb-kumb on Riigikogus teineteiselt õppinud.
Mida tahate Keskerakonna valijatele ja toetajatele suveks soovida?
Ka valimiste tähe all tuleb suvel energiat koguda, et saabuvale sügisele ja talvele tervelt ning aktiivselt vastu minna. Soovin ilusat suve ning turvalist ja meeleolukat saabuvat jaanipäeva!
Küsis Aivar Jarne