Tiit Toomsalu, vasakpoolne ekspoliitik
IME (Ise Majandav Eesti) kui sümbol on saanud uue ärkamisaja („laulev revolutsioon“ 1988-1991) majandusedu ootuse sünonüümiks. Grupp tolleaegseid ja hilisemaid prominente (Siim Kallas, Edgar Savisaar, Tiit Made ja Mikk Titma) avaldasid 26. septembril 1987 ajalehes „Edasi“ (praegune Postimees) artikli „Ettepanek – kogu Eesti isemajandamisele“. Tegemist oli kavaga parteijuhi Mihhail Gorbatšovi nn uutmisreformi raames iseseisvaks majanduslikuks hakkamasaamiseks tollases N Liidu majandusruumis, olles ka järgneva nn laulva revolutsiooni stardipakuks.
Märkimisväärne on neljast algatajast edukaima – Siim Kallase – hiljutine kurb tõdemus, et „Eesti vajab uut IME-t“. IME kui propagandistliku sümboli teatepulga on õppimisvõimelisena isalt üle võtnud värskelt Reformierakonna liidriks tõusnud Kaja Kallas. Euroopa Liidust tuleva rahavoo paratamatu kokkukuivamise perspektiivis kutsub ta üles „Uuele IME-le“ – seega uuele iseseisvale majanduslikule hakkamasaamisele – seekord Euroliidu majandusruumis. Tõsi, majandusekspertide arvates rehepappi tehes, tõstes populistliku loosungi „okupatsioonikahjude“ (nõukaperiood 1940-1991) sildi all euroabi suurendamiseks EL-i ühiskassast. Esitletud propagandistlik kalambuur sunnib meenutama läbitud teed.
Majanduslikult ebaefektiivne
IME 1987 oli majandusprogramm Eesti NSV majandusliku iseseisvuse saavutamiseks N Liidu tingimustes. Avalikustati reformi 10 põhiteesi, sh: väärtusseadus nii majandusliku juhtimise kui planeerimise aluseks, Eesti NSV territooriumil asuv majandus Eesti NSV alluvusse, ekspordi (eelkõige teistesse N Liidu vabariikidesse, aga ka välismaale) ümberkorraldus riiklikult mudelilt tootja ja tarbija otsesidemetele, kasutusele konverteeritav rubla, jne.
IME kui majanduseksperiment ENSV-s eraldivõetuna ei saanud realiseeruda – vaja oli liiduülest omaksvõttu. N Liidu uutmisest ei saanud asja riigi kokkuvarisemise tõttu. Taasiseseisvumisega augustis 1991 tekkis võimalus IME kui majandusreformi elluviimiseks rahvusriikliku iseolemise tingimustes.
Üldtunnustatud on, et N Liidu majandusruumis oli ENSV majanduslikult üheks arenenumaks liiduvabariigiks, domineeris tööstus kõrvuti arenenud põllumajandusega. Üha tugevnev on seisukoht, et Eesti on EL-i majandusruumi üks vähemarenenud piirkondi, domineerib uut produkti väheloov teenindussektor. Erinevate allikate andmeil moodustas tööstussektor 1988-1991.a. 62-40% SKT-st, kahanedes üleminekuajal 1992-1994 60% ja andes 1995 lisandväärtusest vaid 23%. Põllumajandustoodang, mis 1988- 1991.a. moodustas ca 20% SKT-st langes aastaks 2000 8%-ni SKT-st. Teenindav sektor, mis 1988-1991 moodustas ca 15% SKT-st, andis aastaks 2000 juba ca 66% SKT-st.
Kuigi ametlik retoorika üritab aset leidnud muutusi pehmendavalt rääkida „majanduslikust ümberstruktureerimisest“ on tegemist majandusliku võimsuse langusega siit tulenevate krooniliste makromajanduslike hädadega (eksport-impordi negatiivne bilanss, riigieelarveliste tulude defitsiit ja raskused sotsiaalsfääri rahastamisel, rahvastiku- ja tööhõiveprobleemid jne). IME mudel iseseisvuse tingimustes ei hakanud tööle.
EL-i suur laienemine 1. mail 2004, mille käigus ühendus laienes seitsmele Ida-Euroopa ja kolmele Vahemere riigile haaras ka Eestit ning tugines majanduslikke kriteeriumeid silmas pidades nn. Maastrichti kriteeriumitele. Eelhinnang Eesti suutlikkuse kohta toimida majandus- ja rahaliidu liikmena anti Euroopa Komisjoni arvamuses Eesti EL-i liikmeks astumise avalduse kohta aastal 2000. Agenda tunnistas Eesti liitumiskõlblikuks mööndustega. Need käsitlesid väliskaubandusbilanssi, suutlikkust toime tulla konkurentsisurve ja turujõududega. Rõhutati, et välissektorit iseloomustab suurenev kaubandusdefitsiit (1996 ületas 24% SKT-st) olles majanduspraktikas harukordne suurus; eksport on transiitkaubanduse kaudu otseselt seotud impordiga; reekspordi osa Eesti ekspordis oli 1997 isegi 45,9%; makromajanduslik risk on, et suurenevat maksebilansi defitsiiti võib olla raske rahastada. Üldhinnang: „Eesti vajab konkurentsisurvega hakkama saamiseks eksportbaasi laienemist. See on suhteliselt kitsas, muret tekitab kasvava kaubandus ja maksebilansi defitsiidi rahastus“. Lühidalt: konkurentsivõime sõltub eksportvõimekusest, seda mõõdab väliskaubandusbilansi saldo.
Euroliidu ettevaatavad kõhklused
Liitumiseelsed kahtlused eeldustes turujõudude konkurentsis läbi lüüa on põhimõtteliselt tõeks saanud. Tööjõulise elanikkonna massilise väljarände ja maapiirkondade tühjenemise oludes napib Eestis inimkapitali – päevakajaline on võõrtööjõu sisseveo hädavajadus. Füüsiline kapital tootmisfondide ja haritava maa kokkukuivamise tõttu on kolossaalselt vähenenud. Suurettevõtlus, mis andis Eestis põhiosa SKT-st ja annab seda ka laias maailmas on kokku varisenud, amortiseerunud või killustunud. Põldude asemel lokkab rohi, laienevad mittetootlikud loodusparkide alad, maaparandussüsteemid on umbe kasvanud. Infrastruktuuri (põhimagistraale) on eurorahade toel osaliselt küll moderniseeritud, kuid kohalik infrastruktuur laguneb.
Asja pole saanud Via Baltikast, Tallinn-Tartu neljarealisest maanteest, Tallinn-Narva moderniseeritud trass ulatub vaevu Rakvereni, Rail Baltika ähvardab ära jääda, Tallinn-Haapsalu, Viljandi-Mõisaküla raudteeharud on sulgunud jne. Eesti tööstusliku arengu eelisteks peetud kergetööstus (tekstiilitööstus – Kreenholmi Manufaktuur, Balti Manufaktuur, Sindi Tekstiilivabrik, Pärnu Linakombinaat jt.) on kahanenud olematuks, elektrotehnikatööstus suurtööstusena (Punane Ret Tallinnas, Tartu aparaaditehas jt.) on lõpetanud eksistentsi, põllumajandussektor on muutunud majanduslikust faktorist „elustiili“ kasvulavaks. Rääkida ei tahaks fosforiiditööstusest, mille lõpetas rahvaliikumise populism juba eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Mis on jäänud või mis on asemele tulnud? Jäänud on suure tegijana energeetikatööstus – tõsi küll kahanenud tootmismahtudega. Teenindav sektor on sünnitanud Tallinki reisilaevanduse Helsinki ja Stockholmiga.
Väliskaubandussaldo on olnud negatiivne saldo alates iseseisvumisest praeguseni. Ekspordi-impordi negatiivne saldo aastail 1993-2017 kokku on 24,5 miljardit eurot, impordi käive on pidevalt 15-30% suurem eksportkäibest. Statistikaameti andmeil oli 2017 import Eestisse 14,374 miljardit ja eksport Eestist 12,861 miljardit eurot bilansi puudujäägiga 1,872 miljardit. Eesti jooksevkonto defitsiit oli aastail 1994-2008 pidevas miinuses, tänu teenussektorile järgnevalt tagasihoidlikus plussis. Prognoos IME-st turumajanduse tingimustes ei ole viinud majanduslikule hakkamasaamisele.
Lõpp reformidele!
Kuidas edasi? Nii küsib Postimees oma 15. mai 2018 toimetusartiklis „Kuidas Eesti mülkast välja aidata?“ ja vastab, et Eesti ärieliidi unistuste toetuseks juba traditsiooniliseks saanud paremliberaalse „reformide“ (s.h. riigireformi ehk riigi rolli vähendamise) PR-ga. Ärieliidi soovid on väljundi leidnud ka Eesti suurärimeeste nõudes riiki perifeeriasse tõrjuda, avaliku võimusektorit oluliselt piirata. „Ettevõtjad nõuavad reforme“ kuulutab vastloodud Riigireformi sihtasutus. Välistada ei saa, et ärihaide ambitsioonide elluviimiseks kutsutakse ellu järjekordne parteiline „valge hobune“, milleks võib saada ilmavalgust leidnud rahvaliikumine „Eesti 200“. Liikumise Manifest igatahes kutsub üles „uutele tõhusatele reformidele“ ja riigihalduse hägustamisele nn väljakutsepõhise juhtimise juurutamisega. See oleks järjekordseks eemaldumiseks „Ise Majandavast Eestist“.
Kõrvuti eeltooduga kutsub riigihaldusminister Janek Mäggi klassikalist tsentrismi (lepituspoliitikat) väljendavale ühiskondlikule sidususele. Tema sõnad, mille kohaselt on Eesti suur vastuolu selles, kui palju heaolu parandamisel usaldame kodanikku ennast, kui palju riiki, sisult vastand isa ja tütar Kallase IME kordustrüki loosungile. Tõsi, positiivne on Mäggi arusaam sellest, et „reformid reformide otsa ei võimalda Eestit valmis ehitada – vajame pidevust oma püüdlustes elu paremaks teha süsteemi lõhkumata“.
30 aastat kestnud reformide ajastu on Eestimaa ja tema elanikud välja kurnanud ja apaatiaseisundini väsitanud. Eesti vajab pikaajalisi ja stabiilseid prioriteete ja praktikat, mitte aga visklemist reformilt reformile.
Lõpp reformidele! Eesti vajab sotsiaalselt orienteerud stabiilsust!
Nn. ‘okupatsioonikahjud’ tuleks sisse nõuda ärikatelt, kes 90ndatel aastatel ja ka hiljem ettevõtete tootmisvahendid vanametalliks müüsid. Ei ole majandusimet ega väärtusi loovat majandamist loota neilt , kellel oli võimalus tootmist arendada kuid kes ei suutnud rahva vara – töötavaid tehaseid, tsehhe – targemini kasutada kui sisustust vanametalliks müües pisut juudaseekleid teenida.
Olukord hakkas kaardinaalselt muutuma Omandireformiga M.Laari ajal. Laar oli majanduses täielik võhik. Tal oli kõige tähtsam meie suured tööstushiiglased maha müüa välimaalastele väikese raha eest, natuke sattus ka neile omale taskusse. Kõik me mäletame Eesti Energia ja Raudtee mahamüümise skandaale. Tubakavabrik Leek oli just muretsenud omale kallid automaatliinid. Laar müüs kohe vabriku rootslastele maha. Poole aasta pärast lasid rootslased ta pankrotti, müüsid liinid vanaraua peale maha ja oligi OK. Sama toimus ka Balti Manufaktuuri ja Narva Kreenholmiga. Ainuke mees, kes teadis ja tundis majandust, oli Savisaar (selle ütles välja majandusteadlane Uno Mereste), aga teda ei lastud enam riigi tüüri juurde. Tegelikult oli ju teada, et Laari seljataga oli maffia, kelle tegutsemise tagajärgi helbime siiamaani.