Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem
Reformierakonna Brüsselis resideeruva esinaise nimelt ilmus eelmine nädal tuline artikkel (Kaja Kallas: kus paikneb Eesti sellel USA-Venemaa teljel, arvestades, et meie peaministri parteil on kehtiv koostööleping Ühtse Venemaaga?-Eesti Päevaleht), mis lajatab lagipähe USA-le, Euroopa Liidule ja muidugi mõista Keskerakonnale. Olenemata sellest, kas Kaja Kallas kirjutas artikli ise või vaid oma nime sellele alla, saime taas kinnitust, et tema lubadused uuenenud Reformierakonnast ei pea grammigi paika. Ja täpselt sama kindlad võime selles olla, et Reformierakonna parlamendivalimiste kampaanias läheb käiku teada-tuntud vene kaart ja kõik muu sellega kaasnev.
Kui kampaaniasõnumite tootmine ja nende sisukus on oravaparteilaste endi südametunnistuse küsimus, siis väga üllatav on lugeda, kuidas Euroopa Parlamendi saadik välispoliitilisi seisukohti kujundab. Esiteks ei pea ta kordagi vajalikuks mainida Euroopa Liitu, mille kõrges institutsioonis ise Eestit esindab. Teiseks tõmbab Kallas selge eraldusjoone USA ja teiste Eesti liitlaste vahele. Ilmselt üllatusid oma esinaise seisukohta lugedes ka reformierakondlased ise, sest USA on minu teada siiski Eesti liitlane.
USA ja Venemaa presidendi peatselt toimuv kohtumine tundub Kaja Kallast tõeliselt kohutav, sest miks muidu ta sedavõrd süngete mõtteavaldustega esineb. Samuti ei maksaks Kallasel Euroopa Liitu maha kanda ja sootuks ära unustada. Tõsi, Euroopa liidrid peavad pingutama ning ühtselt töötama, et maailmapoliitikas tulemusi saavutada. Hiljutine otsus USA-le vastutariifide kehtestamisest näitab, et vajadusel saadakse sellega hakkama. Kindlasti ei tasu sellest ka suurt suhete halvenemist otsida, sest kaubandustariifid on maailmamajanduses ikka olnud oma positsioonide tugevdamise vahendiks. Ei pööra nende pärast demokraatlik USA selga demokraatlikule Euroopale ega vastupidi.
„Teab loodus vaid, teab isamaa,meil meeldib kõike vihata.“
Kaja Kallase saamine Reformierakonna juhiks rõõmustas paljusid inimesi, erakonna reiting hakkas kasvama ning tekkis ootus, et opositsiooni langenud partei suudab taas oma väärtuste juurde tagasi pöörduda. Oli tõesti lootus, et vihakõne unustatakse valimiskampaanias ning asutakse tegema argumenteeritud ning päriselt Eestit edasi viivaid tegusid. Kahjuks on see läinud täpselt vastupidi. Reformierakond liigub hoogsalt samasse tantsurütmi EKRE-ga, kus samuti end tagasi ei hoita kui on vaja kellegi pead veerema panna.
Miks see aga nii on? Tõenäoliselt pole Reformierakonnas siiani suutnud ühtset juhtmeeskonda moodustada ning kõikide aega ja tõsist tööd nõudvate strateegiate abil valitakse ikka vana hea vastandumise loosung. Muidugi teeb oravaid murelikuks ka Eesti200 liikumine, mis asub järgmisel kevadel innukalt võitlema esmajoones just nende valijate häälte ärakorjamise nimel. Kui Eesti200 suudab jätkuvalt hoida soliidset joont ning Reformierakond läheb valimistele pelga vastandumisega, muutub nende parlamendifraktsioon 2019. aasta märtsikuus poole väiksemaks.
Soovitan Kaja Kallasel tutvuda värskelt avalikustatud uuringu tulemustega, mille kohaselt toetab 85% inimesi Keskerakonna ideed erakorralisest pensionitõusust 100 euro võrra. Eesti inimesed ootavad sisulisi arutelusid ning tasakaalukaid lahendusi just sellistele küsimustele nagu seda on tänane liiga väike pension. Valimiskampaania üles ehitamine vastandumisele ja vihkamisele ei ole tark tegu ning see pole sugugi aus valijate suhtes. Et aga lõbusama noodiga lõpetada, siis Kaja Kallase artiklit lugedes meenus kohe „Tujurikkujas“ maailma esmaettekande saanud „Ei ole üksi ükski maa“ versioon, milles kõlab kenasti: „Teab loodus vaid, teab isamaa,meil meeldib kõike vihata.“