Vsevolod Jürgenson, teatrisõber ja hobikriitik
Olen alati vaielnud nendega, kes leiavad, et suvel tuleb tõeliste elamuste saamiseks reisida kaugetele maadele. Olge nüüd! Eesti suvi on niivõrd ilus ja tänavu lausa troopiliselt soe, et koju jäädes võib suverõõme sootuks mõnusamalt nautida, kui mõne tuntud turismilinna ülerahvastatud närvilises saginas. Eesti loodus on kordumatu, ja neile, kellel sellest väheks jääb, leidub erinevaid suviseid atraktsioone ja kultuurisündmusi, mis muudavad elu põnevaks.
Minu selle suve suurim seiklus ja kultuurišokk seostub Laitse Graniitvilla aias mängitava suvelavastusega „Armastus Laitses“, mis on tõeline meelelahutus selle sõna parimas tähenduses. Tunnid vaatajatribüünil lendasid mööda nii märkamatult, et alles lõpuaplaus tõi mind tagasi maapeale. Siinjuures tahaks kiita Laitse ja kogu Eesti mõistes väsimatut sädeinimest ja tegusat kunstnikku Tauno Kangrot, kes suveetenduse võimsa masinavärgi käivitas. Tundub, et tal õnnestus parima tulemuse nimel tööle panna terve Laitse. Võimsad dekoratsioonid on valmistatud kohalikus puidufirmas; hobused, millega näitlejad kappavad, on kohale toodud lähedalasuvast tallist; etenduses osaleb Laitse Rallypargi saja-aastane, ent ikka veel omal jõul liikuv retroauto; ringi siblivad naabrimehe kanad. Milleski pole tagasi hoitud, ja see loob toimuvale lausa filmilikult panoraamse tausta.
Nagu tutvustusest lugeda, näeb etenduses kaht kohalikku muistendit, ent leiab vihjeid ka tänapäeva eestlast erutavatele teemadele.
Tegevus kannab vaatajad esmalt keskaega. Laitse parunivõsu Heinrichi (Veljo Reinik) ja imeilusa talupiiga Adeele (Alice Kirsipuu või Merilin Kirbits) südantsoojendav armulugu võtab ootamatult karmi pöörde, kui Vasalemma valdjas Teufelhund (Jassi Zahharov) laseb kaunitari aadlivere puhtuse hoidmise nimel mõisa keldriseina müürida.
Teine lugu pajatab 1905. aasta sündmustest. Taas on tegevust käivitavaks jõuks armastus. Imeilusa koduõpetajanna Lauretta (Janne Sevtšenko) ja mehise tallipoisi Kustase (Kreidy Naudre) tunded on kaunid ning puhtad, ent Lauretta järele keelt limpsav parun Herbert (Priit Öövel) hukutab noored, ja lõpuks ennastki.
Ometi pole etendus tundeline ja kurb. Saab nalja ja naerda, aga mis peamine, on võimalus jälgida selle suve üht suurimat vaatemängu, mille täidab tegevust siduva muusikaga Toomas Kralli ansambel.
Lavastaja Ivo Eensalu on suutnud panna näitlejad avaral mänguplatsil loogiliselt liikuma. Tegevus ei takerdu hetkekski, nagu sellise mastaabiga vabaõhulavastustes kipub vahel juhtuma. Lugu edeneb ning selle loomulikku kulgu toetavad pigem kammeretendusele omased täpsed ja huvitavad rollijoonised. Lavastajatöö muutis lihtsaks leidlik ja ladus tekst, kus pole kohta viimasel ajal teatrites vohaval kahemõttelisusel, vaid mis jääb igas stseenis väljapeetult humoorikaks ja samas mõtteainet pakkuvaks. Näidendi autoril Ivo Parbusel on õnnestunud ka sellised stseenid nagu näiteks rahva seast lavale tükkiva ministri uimaseks löömine kohaliku külafilosoofi poolt, kirjutada naljakalt ja tigeduseta.
Osatäitmistest meenub kõigepealt Pirjo Levandi, kes Riisipere mõisapreili von Bocki ja teadmanaise Agnese osades balansseerib groteski piiril, jäädes siiski usutavaks ning rollikeskseks. Tema loodud kujud on koomilised, samas sügavalt inimlikud.
Janne Sevtšenko koduõpetaja Laurettana on aga niivõrd naiselik, et paneb endasse armuma mitte üksnes Priit Ööveli kehastatud Laitse noorparuni Herberti ja Kreidy Naudre mängitud tallipoiss Kustase, vaid ka vaatajad. Ja nagu tallipoiss Kustas, saad sinagi lõpuks aru, mis jõud ajab mehepojad külavahele jõurama ja vastastikku nägusid üles lööma ning sunnib lakaluugil sisselaskmist manguma ja aidaust kraapima.
Meisterlik Jassi Zahharov kehastab Vasalemma paruni Teufelhundi ja kummalise mantliga mehe rollides ehedat kurjust. Ta teeb seda häält tõstmata, kohati lausa omamehelikult õlale patsutades, ent seda ähvardavam on tema sõnum ja kõikehaaravam õud. Tõeline meistritöö!
Külaneiu Adele Merilin Kirbitsa esituses on rõõmus ja hakkaja noor piiga, kes mõistab ohte, mida noore paruni lähenemiskatsed endas kannavad. Ometi valib ta armastuse, ja seepärast tundub tema kohutav hukk verejanulise Teufelhundi käe läbi veelgi ülekohtusem.
Muidugi tahaks siinkohal veel kiita Väino Laest, kelle külafilosoof Habe on vaatajatele kohe äratuntav. Eks selliseid oma tarkust õllepudelist ammutavaid mõttehiiglasi on leidunud igas Eestimaa nurgas.
Äramärkimist väärivad samuti Toomas Täht ja Tanel Bergmann, kes nii lavatööliste rollis kui ka Laitsesse tittesid transportivate toonekurgedena naerutavad publikut pisarateni. Nende naljad on äärmiselt intelligentsed ja sümpaatsed, tõestades veelkord, et hea näitleja mängib ka kõrvalosad tähelepanuväärseiks.
„Armastus Laitses“ on meeldiv kogemus igaühe jaoks, kes soovib leida suvest lisaks päikesepaistele ka midagi enamat. Seni on lavastus läinud täismajale ning jäänud on veel viimased etendused, kus saab Laitse armastajatele kaasa elada. Soovitan kõigile Laitses ära käia. Ise kavatsen veelkord minna, et suurepärane teatriseiklus uuesti läbi elada.