Peep Leppik, õpetaja
Pärast jaanipäeva istus Emakeele Seltsi rahvas Tartu ülikooli peahoone J. V. Veski auditooriumis ja arutas taas meie kauni emakeele asju…
Võib mõista, et Tallinna sadama kandis või Narvas soovitakse infot välja panna võõrkeeltes, aga et keset Eestit leidub kauplusi, kus kogu info võõrkeeles (!), on küll mõistusevastane. Oleme praegu oma iseseisvas Eestis ise emakeele kõige suuremad VAENLASED! – nii leitigi…
Emakeelepäeval märtsis kurtis ajakirjanik, et ta ei saanud Tallinnas kuues (!) kohas asju ajada eesti keeles. Mõtlesin – mis kuradi asi see on? Olen Tallinnas omal ajal õppides ja hilisematelgi aegadel (isegi Narva-Jõesuus) suhelnud vaid eesti keeles.
Sel aastal kõnetas mind TTÜ juures inimene siiski inglise keeles. Mina vastu: mida te soovite, rääkige eesti keeles! Kõnetaja ehmus ja pöördus kõrvale, mis mind ajas naerma – lõpuks ta kohtus ühe põliseestlasega…!
Mõne aasta eest kõnetasid mind vanalinnas välismaalased, kes otsisid üht kohta. Et mul oli aega ja et otsitav koht polnud kaugel, siis tõmbasin käega (maailma vanim keel!) ning kutsusin: tulge-tulge!… Nad järgnesidki mulle. Näete! (ikka eesti keeles) – osutasin soovitud kohale. Kus kukkusid tänama! Palun! Võtke heaks!– viipasin (eesti keeles) naerdes.
Meil on Soomes paar õpetajate peret, kellega aastate jooksul on palju puhutud-suheldud – meie vaid eesti keeles ja nemad soome keeles (on igaühe mure, kuis jutust aru saada). Hõimurahvastele ülidemokraatlik viis! Hakkab üsna kurb, kui kuulen eestlasi ja soomlasi omavahel mõnes võõrkeeles rääkimas…
Sel suvel astusin Koivalinnas (Gaujiena) sisse ka 1919. a. Läti konservatooriumi rajanud (ja selle rektoriks saanud) Jāzeps Vītolsi kahekordsesse suvemajja. Tervitanud sealset töötajat, jätkasin läti keeles – olen eestlane. Edasi vene keeles – ka nii suhelda saab – ja mis maksab pilet? Mõelnud, lausus vanahärra: täna on pilet bezmaksas (tasuta)…
Inimeste suhtlus just võõrkeeles vajab alati delikaatsust. Riik peaks kehtestama vaid lihtsad avaliku suhtlemise keelereeglid. Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk ütles ka Tartu-koosolekul, et põhiseaduse mõttest peaks ju piisama… Allakirjutanu võtaks aga eesti keele nn strateegia kokku ühte lausesse: Igaühel on õigus Eesti avalikus suhtlemises kõik oma asjad (õppimisel doktoritööni) ajada eesti keeles!
Kõik muu peaks olema isereguleeruv – kokkulepete küsimus. On näiteks absurdne kirjutada ette isegi teaduskirjanduse või teadustöö keelt… Kuna mõnes ülikoolis sellised „nõuded“ olevat, siis ütlevad tuttavad professorid – küll nelja silma all! –, et teadustööde tase on Eestis langenud. Tunnistagem – uut „leitakse“ üsna harva ja uurija leiab siis ise alati võimaluse seda maailmale tutvustada. Tähtsaim on siiski teadustöö tase (rikka semantikaga), mitte aga tegija isiklik kuulsus…