Patriarh Aleksius II kehastas Venemaal õigeusu kiriku tagasitulekut

Ando Leps, õigusteadlane

2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 176 773 õigeusklikku. Nendest hinnanguliselt valdav enamus ehk 85% allus Moskva Vene Õigeusu Kirikule.

Eestimaalt on pärit vähemalt kolm maailmanimega meest. Nendeks on Michael Andreas Barclay de Tolly, Alfred Ernst Rosenberg ja Aleksei Ridiger (Rüdiger).

Keskendume siinkohal kolmandale maailmanimele – Aleksius II. Ta oli Eestist pärit vaimulik, kes aastail 1990–2008 oli Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Ta oli kõigi aegade kõrgeim Eesti päritolu kirikutegelane.

2003. aastal andis president Arnold Rüütel  Aleksius II-le Maarjamaa Risti esimese klassi teenetemärgi. Vene õigeusu kirikupeast Aleksius II-st on Eestil võimalik meenutada pigem sõbražeste, kuigi ettevaatust on külvanud ka nn. KGB-versioon.

Patriarh Aleksius II oli Venemaal õigeusu kiriku tagasituleku kehastus, sest ta juhtis Moskva patriarhaati kogu Nõukogude-järgse aja. Tema residents asus Moskva lähistel Peredelkinos, Moskvas oli tal korter. Mungana polnud tal õigust omada isiklikku vara.

Õigeusu kirik saavutas hetkeks Kremli kõrval peaaegu sama silmapaistva positsiooni, kui tal oli keisrivõimu ajal. Patriarh kujunes isikuks, kellega koos meeldis esineda Vladimir Putinil ja teistel Venemaa tipp-poliitikutel.

Kuigi Vene õigeusu kirik ladina keelt ei kasuta, on patriarhi nimena eesti keelepruugis juurdunud eesnime Aleksei ladinapärane nimekuju Aleksius. Mungaks hakates ta oma eesnime ei muutnud, patriarhiks valimisel samuti mitte.

Kuuesaja kiriku kellade helin

5. detsembril 2008 teavitas kuuesaja kiriku kellade helin moskvalasi kurvast uudisest: Vene Õigeusu Kiriku patriarhi Aleksius II maine teekond on lõppenud. Kirikupea surmast teavitamine kirikukellade üheaegse helistamisega on kindlaks määratud kiriklike seadustega. See surm oli küllaltki ootamatu, sest veel eelmisel päeval juhtis Aleksius II Kremlis kirikuteenistust, kus õnnitles kõiki venemaalasi saabunud püha puhul. Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh Aleksius II oli viieteistkümnes Vene õigeusu kiriku pea alates 1589. aastast.

Venemaa kirikut jõudis Aleksius II juhtida kokku 18 ja pool aastat.

Eesti seisukohast oli patriarh Aleksius II meie sõber. Ta oli siit pärit ja töötas siin kaua. Patriarhil olid head suhted Eesti poliitikutega taasiseseisvumise eel, nende suhete taastamist tähistas 2003. aastal tema Eesti-visiit. Tõsi, Eesti vabanemine tõi tüli õigeusu kirikusse, sest Eesti Vabariik tunnustas Konstantinoopolile alluvat, mitte aga Moskvale alluvat kirikut. 2002. aastal leiti siiski lahendus ning kirikuvarad jagati Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku ja Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku vahel.

Tallinnast pärit noormees

Aleksius, ametliku kodanikunimega Aleksei Ridiger (Rüdiger), sündis 23. veebruaril 1929 Tallinnas baltisaksa ja vene päritolu vanemate perre.

Ta õppis siinses vene keskkoolis ja 1947. aastal läks õppima Leningradis asunud vaimulikku seminari, mille lõpetas 1950. aastal. Tema edasine elutee kulges õigeusu kirikut teenides. Preestrikuue tõmbas Aleksius selga 1950. aastal. 1961. aastal pühitseti ta Tallinna piiskopiks. 1964. aastal sai temast peapiiskop ning 1968. aastal metropoliit. Vene õigeusu kiriku peaks (patriarhiks) sai Aleksius 7. juunil 1990.

Seda, et tema Kuramaa baltisaksa aadlisuguvõsast pärinev esiisa Friedrich Wilhelm von Rüdiger läks millalgi 18. sajandi lõpul luterlikust usust üle vene õigeusku ja tegi seejärel sõjaväelist karjääri keiserlikul Venemaal, tuvastas Eesti Ekspress mõni aasta tagasi. Eestisse asus patriarhi isa Mihhail Ridiger elama 1917. aastal, pärast enamlaste võimuletulekut Venemaal. Ema Jelena (ehk Helene, sündinud Pissareva) oli õigeusu kiriku andmetel põline tallinlane; teise versiooni järgi oli ta valgekaardi polkovniku tütar.

Kuna nende perel kujunes komme käia igal aastal palverännakul Kuremäe nunnakloostris ja Petseri mungakloostris, oli Alekseil üsna loomupärane asuda vaimulikuteele. Ise on ta väitnud, et jõudis kiriku rüppe isegi enne oma isa, külastades kuueaastaselt Aleksander Nevski katedraali Toompeal.

1941. aastal tuli nende perekonnal läbi elada küüditamishirme. Saksa okupatsiooni ajal võimaldasid võimud Mihhail Rüdigeril ja tema pojal ning äsjalahkunud metropoliit Korneliusel pakkuda jumalasõnalist tuge venelastest sõjavangidele Klooga, Paldiski ja Põllküla vangilaagris.

Sõja järel asusid nad taastama õigeusu kirikut Eestis.

Jossif Stalin oli kaks aastakümmet kestnud repressioonide järel 1943. aastal lõpuks lubanud õigeusu kirikul Nõukogude riigis jälle tegutseda, kuid sedapuhku juba punavõimu alluvuses. Vaimulikest said poolvägisi tehtud repressiivorganite agendid.

Varasem Lutheri mööblivabriku raamatupidaja Mihhail Rüdiger (1902–1962) oli 1940. aastal lõpetanud teoloogilise kursuse ja töötas hiljem Tallinnas Jumalaema Sündimise kiriku esipreestrina. Aleksei vaimulikuks isaks kujunes hilisem Eesti piiskop Issidor, kelle toel sai temast alamdiakon. Aleksei Ridiger korraldas ka Aleksander Nevski peakiriku taasavamist pärast sõja lõppu. Diakoniks pühitseti ta 1950. aastal.

Alates Vassili Mitrohhini arhiivipaljastustest on maailmas palju laineid löönud teave Aleksius II koostööst KGB-ga; selle kohta on Eestistki leitud kinnitavaid dokumente. Ta olevat värvatud 1958. aastal. Agendinime Drozdov all olevat ta esitanud Nõukogude julgeolekuorganitele aruandeid oma kolleegide ja ka ülemuse, patriarh Pimeni tegevusest. Vastutasuks sai ta kiire tõusu karjääriredelil.

Koostöö eriteenistustega võis Aleksiust küll edutamistel aidata, kuid silmapaistva positsiooni jõudis ta varem kätte võita, saades 1957. aastal Tartu Jumalaema Uinumise peakiriku esipreestriks ja Tartu praostiks. Kaks aastat hiljem pandi ta juba ülempreestrina Tartu–Viljandi praostkonda juhtima, veel kaks aastat hiljem oli ta juba Tallinna ja Eesti piiskop. Koostööd võimudega tähistas tõus Nõukogude Rahufondi juhatusse ning Nõukogude–India sõprusühingu asepresidendiks 1980. aastal. Ühtlasi ei pidanud riigivõimud paljuks anda talle 1979. aastal Rahvaste Sõpruse orden.

Metropoliidiks ülendati Aleksius 1968. aastal. Lisaks seati ta 1986. aastal ka Leningradi ja Novgorodi metropoliidi ametisse. 1989. aastal valiti Aleksius üleliidulisele rahvasaadikute kongressile, kus ta tegi Eesti saadikutega mõningast koostööd.

Patriarhiks saamine kujunes juba karjääri loomulikuks jätkuks. Patriarh Pimeni surm jättis Venemaa kirikupea koha vabaks, ning Aleksius saigi 1990. aastal teises hääletusvoorus üsna selge edumaaga Rostovi ja Novotšerkasski metropoliidi Vladimiri ees valitud kogu Venemaa õigeusu kiriku juhiks. Tema mahukas teos „Õigeusk Eestimaal“ (v. k. “Православие в Эстонии“, Moskva 1999.) käsitleb õigeusu levikut.

Patriarhi matusetalitus toimus 9. detsembril 2008 Moskvas, Lunastaja Kristuse peakirikus (Храм Христа Спасителя). Ta maeti Moskvas asuvasse Jelohhovo Jumalailmumise katedraali (Богоявленский собор в Елохове). Alates 1. veebruarist 2009 juhib Vene Õigeusu Kirikut Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill.

Mõni sõna Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikust

2008. aasta 5. detsembri õhtul toimus Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis õhtuse teenistuse järel patriarh Aleksius II mälestusteenistus.

Juba mitmed aastad valmistati ette järglast Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliidile Korneliusele, sest Kornelius oli halva tervisega ja küllaltki eakas, 93-aastane. Kornelius oli Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eestseisja, tiitliks Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. Ühtlasi oli ta alates 2011. aastast vanuselt vanim Vene Õigeusu Kiriku piiskop.

Väidetavalt pidi Korneliuse järglaseks saama Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Narva ja Peipsiveere piiskopkonda juhtiv piiskop Lazar (kodanikunimega Aleksandr Gurkin), kes oli mitme aasta jooksul tutvunud Eesti oludega ja õppinud ka eesti keelt. 19. aprillil 2018 nimetati ta seoses metropoliit Korneliuse surmaga Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eestseisja kohusetäitjaks.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) uueks metropoliidiks 29. mail 2018 Tallinnas valitud 61-aastane Jevgeni on väga lojaalne Moskva ja kogu Venemaa patriarhile Kirillile. Moskva Vaimuliku Akadeemia rektori ja Vereja ülempiiskopi Jevgeni (kodanikunimega Vladimir Rešetnikov) võit MPEÕK kirikukogul Narva ja Peipsiveere piiskopi Lazari ees oli tunnustatud Vene kirikuelu eksperdi Roman Lunkini sõnul ette teada, sest Moskva patriarhaat otsis vaimulikku akadeemiat 1995. aastast juhatanud ülempiiskopile uut väärikat ametit. „Tema vaateid võib iseloomustada kui mõõdukalt konservatiivseid; ta pole kunagi toetanud radikaalseid reforme kirikuelus,“ ütles Roman Lunkin.