Vladimir Svet, Tallinna Kesklinna vanem
Lõppev suvi jääb ilmselt paljudele meelde selle poolest, kui palavad olid ilmad ja milliseid uudiseid ette tuli: pealinnas leidis aset mitu tulistamist, määratsevad noortegängid ründasid tänavatel inimesi, maanteedel hukkus rekordarv inimesi… See lõpetamata jada peaks panema meid kõiki kukalt kratsima selle üle, kuivõrd hästi turvatud me oleme ja kui turvaliselt ent tunneme. Need kaks aspekti, mis ehkki on omavahel seotud, vajavad siiski alati eraldiseisvat lähenemist.
Eesti riigi üheks edulooks, lisaks paljukiidetud ja ka kirutud e-riigile, on tegelikult meie õigusriik. Oleme üks väheseid Ida-Euroopa riike, kus politseimundrit nähes ei pea hakkama mõtlema, ega me pole midagi just valesti teinud, või kartma, et nüüd on aeg rahakotist trahviraha otsida.
Eesti politseiametnike maine on enamiku eestimaalaste seas kõrge, neid austatakse ja neile loodetakse. Probleem on ainult selles, et nad ei jõua alati kõigini ja neid ei ole kõikjal näha võib-olla nii palju, kui mõnikord tahaks. Maanteel kasvõi kord sõitnu teab väga hästi, et liikluse parimaks rahustajaks on just teeääres seisev politseiauto. Seega, kui tahame tõsta meie turvalisust ja samuti ka selle turvalisuse tajumist, peaksime küsima: kas meil on piisavalt politseinikke teedel ja tänavatel, asumites ja alevites?
Arusaadaval kombel ei tohi Eestist saada politseiriik, kus iga nurga peal seisaks PPA ametnik. Peame mõtlema selle üle, kuidas lisaks politseitöötajate arvu suurendamisele saavutada ebaharilike meetmetega sama tulemus, mis tekib Tallinnas Viru tänaval, kui keset ööd kõnnib sellel täisvarustuses politseipatrull.
Üheks lahenduseks oleks siin kohalike omavalitsuste munitsipaalpolitseiüksuste kaasamine elanike turvalisuse tagamisse. Tallinna MUPO-t kirutakse tihti ja asjatult seepärast, et selle ametnikud tegelevad ainult parkimistrahvidega ja „jänestega“. Probleem on selles, et MUPO-le polegi seadusega antud õigust reaalselt ja tõhusalt panustada korrakaitsesse – nad ei tohi ise kunagi kasutada jõudu, isegi kurjategija kinnipidamiseks, vaid peavad kohale kutsuma politsei.
Eelseisvad valimised annavad hea võimaluse seda küsimust uuesti tõsta päevakorda ja kaaluda munitsipaalpolitsei üksuste rolli suurendamist kohalikus korrakaitses.
Teiseks oluliseks võimaluseks korrakaitsevõrgu suurendamisel on tõhus ja süsteemne töö kohalike kogukondade ja vabatahtlikega. Kui mõne asumi elanikud on hästi kursis sellega, keda kodutänavatel ringi liigub, jagavad nad üksteisega infot ega suhtu ükskõikselt sellesse, mis nende maja ümber toimub, saavad nad olla vägagi oluliseks abiks politseile.
Heade eeskujudena võib võtta kasvõi Tallinna Kesklinnas tegutsevaid Kassisaba, Uue Maailma, Luite või Kadrioru seltse, kes igapäevaselt mängivad olulist rolli, et kodukandi piirkonnas turvalisem oleks; Eestis laialt tuntud Naabrivalvest rääkimata. Ei tasu unustada selles kontekstis ka abipolitseinikke, kes niigi panustavad meie turvalisuse tagamisse aasta jooksul tuhandeid tunde, selle töö eest sentigi tasu saamata. Ka abipolitseinike arvu suurenemine aitaks politseile kaasa nende ülesannete täitmisel. Peaksime mõtlema selle üle, kuidas rohkem kaasata inimesi abipolitsei tegevusse ning muuta selles osalemist igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks.
Selge on see, et kui tahame tagada rahuliku elu oma kodukohas, siis peame selleks pingutama terve ühiskonnana, aga mitte jääma üksnes politseile lootma. Vabatahtlikud, kogukonnad, kohalikud omavalitsused, koolid – neil kõigil on suur roll turvalise Eesti loomisel ja hoidmisel.