Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem
Inimene kujundab teise suhtes hinnangu esimeste sekunditega pelgalt vaadates. Mees või naine, vana või noor, väsinud või rõõmus. Kõik need kriteeriumid paneme oma peas paika mingite väliste tunnuste abil.
Kui keegi naine kõnnib uhke valge kasukaga, siis eeldame, et tal on palju raha. Kui keegi naine kõnnib aga määrdunud ja aukliku jopega, siis eeldame, et tal on väga vähe raha ning temaga on üldse kehvasti. Väga palju on neid inimesi, kellele me aga mingit staatuslikku hinnangut anda ei oska; nad on nii tavalised. Selliste tavaliste inimeste juurde kuulub ka neid, kes käivad igapäevaselt tööl, kuid ometigi tulevad vaevu ots-otsaga kokku. Rääkimata endale mingi luksuse lubamisest.
Terminit „working poor“ ehk töötavad vaesed hakati kasutama USA-s 20. sajandi algul ning eriti teravalt kerkis see esile sama sajandi keskel, kui möödunud olid Suur Depressioon, president Roosevelti uus majanduspoliitika (New Deal) ning II maailmasõda. Kokkuvõtlikult tähendab see neid inimesi, kel on küll töökoht, kuid makstav palk on nii madal, et kogu teenitu kulub igapäevastele minimaalsetele kulutustele ning säästa ei õnnestu midagi. Sellesse ringi sattunud inimesed on eriti halvas olukorras ootamatute väljaminekute tekkides – mõne tarbeeseme katkiminekul või tasuliste terviseteenuste kasutamise vajaduse puhul. Riiklikele või kohalikele toetustele nad ka tihti ei kvalifitseeru, sest sissetulek on olemas ning see ületab minimaalset määra toetuste saamiseks. Eriti halval juhul satuvad need inimesed kõrge intressiga tarbimislaenude küüsi, mida on küll lihtne saada, kuid väga keeruline tagasi maksta. Probleemid üha kerivad ja murekoorem kasvab.
Mustamäe linnaosavalitsusse saabus kiri, mis on kirjutatud just sellises olukorras oleva inimese poolt. Tsiteerin mõned read: „Ma olen väsinud mõtlemast, et pean hoidma kokku siit ja sealt, selleks et elementaarseid asjugi soetada – sh. wc paber, toiduained. /…/ Mida teha, kui kodanik saab palgaks 500€ ning üürikodu pole võimalik leida? St. et ka ühetoalise korteri hinnad on 250€ + kommunaalid/mõnel juhul ahjuküte. /…/ Kuhu peab kolima inimene, kes saab miinimumpalka, kellel pole võimalik üürida kodu, kes on depressioonis, kes ei saa tööl käies täispalka, sest on pidevalt haige. /…/ Miks ei anna abi see, kellelt soovitatakse abi otsida? Miks peab kodanik võtma endale halva elukaaslase sunniviisiliselt, et oleks üüri odavam maksta?“
Selle kirja kirjutanud inimene on mures, tal on raske. Seaduse silmis on ta suure tõenäosusega endaga hakkama saav kodanik, kes ühelegi toetusele ei kvalifitseeru. Sellele vaatamata peab hädasolijat siiski aitama. Olgu see siis abi toiduainete ja esmatarbekaupade näol või hoopiski nõustamine elukorralduse muutmisel. Ehk on siiski hädasolijale võimalik koos kalaga ka õng ulatada?
Kindel on aga see, et 2019. aasta Riigikogu valimiste debattides tuleb arutada töötavate vaeste probleemi üle. Kuidas toetada neid inimesi vaesusest välja pääsemisel, kuidas neid inimesi üleüldse aidata? Pole midagi hullemat kui mures inimene jääb oma murega üksi, muutub kõigi jaoks nähtamatuks.
Just see küsimus tulebki kõikidele parlamenti pürgivatele erakondadele esitada: kuidas neid nähtamatuid vaeseid aidata?