JÜRI PINO, kirjanik
Rahvusringhääling hakkas näitama venelaste „Katariinat”. Kuidas, miks ja mispärast ometi ETV sihukese asja on sisse ostnud, näidata võtnud? Lohakas ja halb seriaal tõepoolest.
Esimene, mis seal silma kargab – ükski krahv, vürst ja kes nad seal kõik toimetavad, ei kanna parukat. Mis hävitab paugust igasuguse väite, nagu oleks tegu kostüümidraamaga. Kostüüm on kostüüm, XVIII sajandi keskpaigas käib härra pähe parukas, kui ta avalikus kohas viibib. Ammugi, kui keisrinna seltskonnas. Ma küll mõtlesin, et see on vaid korraks – üks stseen, näitamaks, et miski salanõukogu on väga omavaheline asi, ja, nähes, et asi venib pikale, lubas keisrinna armulikult härradel parukad peast võtta. Aga – ekraanil jooksevadki kõik ringi oma XXI sajandi soengutega, tihti ilma kübarateta ka veel.
Märkides ära veel hunniku möödapanekuid lisaks sellele parukajamale.
Näiteks: vennad Orlovid teenivad ühes polgus, aga üks on rohelises Preobraženski kuues, teine punases. Ainuke seletus oleks, et punase pintsakuga on trummilööja või muidu pillimees, noil olid mundrivärvid vastupidi. Mis on aga täielik tühiasi selle kõrval, et Grigori Orlov ja mitmed teised kekutavad ringi mõnepäevase habemega.
See pole teil siin „Miami Vice”! – karjatas üks venelane üle interneti.
Ennemuinase näokarvastikuga olid reeglid hirmkeerulised. Grenaderid kandsid vuntse, sapöörid habet. Kui kellegi kangelaslikkus lihtsas polgus medalit välja ei andnud, lubati vuntse kanda, aga siilimaskiga rivvi ilmunud ohvitser läinuks kohe kindlasti noa alla. Pätistunud välimuse eest.
Mida juhtusin kaema, oli stseen Venemaa astumisest Seitsmeaastasesse sõtta. Katariina on veel kõigest troonipärija kaasa, Jelizaveta Petrovna – keda mängib Narva tüdruk Julia Aug! – teatab, et „see on maailmasõda”. Järgneb tavaline tiraad vaenlastest, kes ümbritsevad ja sepitsevad sissetungi.
Kahtlus tekkis, et aastal 1756 sellist sõna, мировая война, vene keeles polnud. Üheski keeles polnud. Kaesin perra, esimesena kasutas sõna world war üks Šotimaa ajaleht 1848. aastal. Järgmisena tarvitanud seda tuntud poliitpeiarid Marx ja Engels oma tüvitekstis Prantsusmaa klassidevahelistest rahutustest 1850.
Selle võib selle lugeda anakronismiks. Praeguseks, jah, on vene keelega nii, et esimene ja teine мировая, aga tollal võis see, nagu ka praegu, tähendada tülijärgset leppimisnapsi.
Edasi toodi keisrinna sõnadele kaalu andmiseks mängu Friedrich Suur ise. Kes enam-vähem koostas plaan „Barbarossat“, ja et ikka Venemaaga tüli üles kiskuda, saatis ultimaatumi: Jelizaveta, mine kloostrisse, lase Ivan VI Antonovitš türmist välja troonile.
Üritasin uurida, kas oli nii. Kuigi võinuks vaevamata jätta. Sellist ei saanud olla, sest ei saanud olla. Viimane, mida Friedrich tolles sõjas vajas, oli veel üks vaenlane. Pealegi oleks sellise lolluse peale kõik temast, alles 1701. aastast ülepea kuningriigi kuningast, ära pööranud. Tõusik ülbeks läinud! Eriti britid, kes ju alles 1745 olid üle elanud Stuartite-meelse mässu.
Järgmine kord, kui jälle seriaali otsa sattusin, oli teemaks võetud sõda Türgiga. Jälle – vaenlased ümberringi, kohe-kohe valmis röövvallutama. Sõja kuulutamine ise täielik koomusk. Ainuke, mis puudu jäi: sultan võinuks veel poolalasti olla. Verd ja soolikaid võinuks ka rohkem olla. Kui Vene saadiku kaaskond maha notitakse, ekstsellentsile endale nuga kõrile pannakse ja ta torni topitakse. Vaat, mihukesed metslased püha Venemaad ründasid.
Ainuke häda, et türklaste pruuk, ehk veel telkides elamise ajast, oligi sõjaajaks vaenlase saadik kuskile seitsme torniga kindlusse vangi panna. Kõik teadsid, et saadik Türgis on ohtlik, aga hästitasustatud ametikoht – saadik Obreskov sai kodumaale naastes 200 000 rubla vaevatasuks. Mida see praegu võiks tähendada, ei tea, aga ju väga palju. Sultan Mustafa III oli olnud võrdlemisi euroopalik tegelane, poeet pealekauba ja mingit Vene saatkonna personali mahatapmist ei mainita kuskil allikas.
Edasi – ju ma käisin vahepeal ära – tuli juba Katariina repliik, mis tõsiselt vägev. Milles asi just, aga aadli tõrksuse murdmiseks oli vajalik hulgi neid arreteerida koos Siberi pileti väljastamisega. Repliik umbes: enne kui välisvaenlase vastu minna, tuleb sisevaenlasest jagu saada! Kõik tundus selge ja jälle tahtmine ära plagada.
Kas imelik ei ole sihukest jama Eesti Vabariigi riigitelevisioonis näidata? Inimesed ju usuvad telekat. Sõeluvad enda meelest välja, et sultan oli verejanus; Friedrich kirjutas lolle kirju; riides käidi, kuis juhtus. Keegi, kes otsustas seda siin maal näidata, ju jäi uskuma, et ajalooline elulooline draama. Üldharidus on vist ikka alla käinud.
ometi keegi tõestab, et ka Pjotr Aleksejevitš kandis parukat.
aru, et Jüri seda fili ülds eei vaadanud aga tõstis viinajoomise vahelduseks 3-4 korda minutiks pilgu ja kohe kõik vead robinal näha. Mis siis veel oleks juhtunud, kui ta oleks usinasti seda filmi vaadanud otsast otsani nagu vaatas Stirlitzit?
Ise olen seda samuti vaadanud ainult hooti, sest mulle põhimõtteliselt ei istu tehislikult venitatud sündmusekirjedused kirjas (nt Balzac) ja pildis (latiinode mitmesajalised sarjad).
peaga Voova ja parukaga Petja.
https://inosmi.ru/russia/20130805/211599672.html
vankad ise on paljusid vigu välja toonud:
1) Jelizaveta olevat kasutanud sõna VARIANT, mida tol ajal kõnes polnud.
2) Soengud olevat meieaegsed, ühel lausa Valeri Leontjevi soeng 1:1.
3) Kertši kindlus pole üldse sarnane, puhas väljamõeldis kuskilt kunagiselt joonistuselt.
4) Anna Leopoldovna hauda näidatakse juba enne pulma, kuid suri hoopis pärast pulma.
5) Kirjutaja kirjutab tänapäeva vene keele järgi ega kasuta jätti ja ъ.
6) Vürst Vassili Zalesski on üldse väljamõeldud kuju.
7) Pjotr kuulutab, et ta on Pjotr XII ja Pjotr I järglane, ehkki tegelikult mõeldi Karl XII.
8) Jekaterinal olid silmad lapsena üht värvi, täiskasvanuna teist värvi, elus nii pole.
9) Jekaterina räägib puhast russkit, kuid tegelikult jäi saksa aktsent talle elu lõpuni külge.
10) Frederika polevat näinud oma tulevat meest, kuigi tegelikult kohtusid nad 5 aastat varem.
11) Krahv Saltõkov kingib printsessile meieaegse kimbu roose, mis oleks nagu metroojaama eest letilt ostetud.
Režissöör Dmitri Iossifov ise tunnistas, et kohe algusest peale nad loobusid ajaloolisest täpsusest, seega ka parukatest. Põhjuseks kartus, et need teevad näitlejad nukulikuks. Samuti oli eesmärk olnud, et näidata inimesi ja nende muutumist ajas. Kuidas ise võimule saades muutuvad samasuguseks kiskjaks nagu eelkäijad.
Rumal inimene ei vaata filmi vaid parukaid ja säärejooksu.
Seda siin kahjuks polnud.
Jäi üle lakkuda ja jõlkuda. Nagu sootskatel kombeks vene aegu oli.
Kahju, et setud on selle oma kombestikku üle võtnud.
Vaimuvaesus ongi suure samagonni joomise tunnuseks.
Ei siis enam suurt kinokunsti mõisteta. Ikka setude moodi ja lakku täis pääga.
Eks tark inimene saa muidugi aru, kust algab tõsiajalugu ja lõpeb ilukirjanduslik fiktsioon ja ehkki ETV reklaamib end eelkõige targema rahva televisioonina arvan isiklikult, et esiplaanil peaks nendegi puhul olema siiski ikka pigem hariv funktsioon, mis kahjuks viimasel ajal aga üha rohkem meelelahutuse varju kipub jääma ja tõesti on kahju, kui sedagi ei valita sellise materjali seast, mis rahuldaks üheaegselt mõlemaid ehk siis oleks ühtaegu nii hariv kui pakuks samas ka head ja tasemel meelelahutust.
Tulema see välja, et sinule need naised ei mõjunud.
Oled sama,nagu see kirjutajast tropfenni sõber.
Aga kino oli ilus ja seda nauditakse aastast 2014!
Veneetsias autasustatu teie harimatusega ei sobi, vä?
mingi Miljon aastat tagasi, kus naised nagu iludusvõistluselt toodud. Kuigi tollal olid jubedate lõustadega paksud ja venivate tissidega naised. Eks meiegi esivanemad Lembitu ajast olnud hoopis jubedamad kui filmis näidataks.
Mõne aja eest kaesin Sõda ja rahu. Seal püherdavad poris, lörtsis, mudas, tolmus aga valged püksid on ohvitseridel nagu ballil. Saan aru, kui seltsimehed Kutuzov ja Napoléon midagi ei teinud, kuid teised pidid ikkagi sidet pidama ja setukate seljas istuma. Ei jää ju vaenlane ootama, kuni ohvitseril perse puhtaks pestakse.
Samuti olen näinud palju filme, kus ei kattu kellaaeg. Räägitaks ekeskpäevast aga varjud pikad nagu hommikul või õhtu eel. Ja vastupidi.
2014 aastal lavastatud ” Katariina” ehk “Krõm naš!” oli suurepärane ja nauditav propagandafilm. Kahju, et 22. osa viimaseks jäi! Aastal 2014 tuli Venemaa ja teiste riikide vaatajatele meelde tuletada, et Krimm sai juba 1774 aastal osakeseks Venemaast ja jääb selleks ka tulevikus.( 2001 aastal oli rahvastikust 58,3 % venelased, 24,3 % ukrainlased, 12,1 %krimmitatarlased.) Aga see selleks. Seriaali tegi nauditavaks suurepärane näitlejate ja lavastajate töö. Erinevalt Hollywoodi filmidest , suutsid näitlejad mängida ka silmadega, mis on tänapäeval vägagi haruldane. Vaatajana mulle sobis , et näitlejaid ei püütud samastada tolleaegsete paksude, lotendavate lõuaaluste ja puuderdatud parukatega nukukestega. Kellele seriaali tegelaste väljanägemine ei meeldinud , võivad minna muuseumi tolleaegseid maale nautima. Suurepäraselt ja ausalt anti edasi tolle ajastu võimuvõitlust. Tsaari perekonda sündimine võis tähendada nii võimu kui ka vanglat või surma. Sellised traditsioonid on olnud läbi aegade kõikides riikides. Just sellised klannisisesed võitlused loovad tingimused ka paljudeks tänasteks kodusõdadeks.
Ometi ka üks haritud inimese arvamus!
Film on hea ja seal pole Pino taolisi rasvanägusid.
Oli igasesti nauditav!