Koolijuht Väino Ling: Väikeses koolis saab iga õpilane esineda ja võistelda

Mõne päeva pärast algab uus õppeaasta ka Jõgevamaal Piibe maantee ääres asuvas Vaimastvere koolis. Seda põhikooli juhib Väino Ling, kes kunagi oli maakonna noorim, praegu aga staažikaim koolidirektor. Haridusellu panustab keskerakondlane Ling Jõgeva vallavolikogu teeneka liikmena.

Lingile põhjustab muret õpilaste väike arv maakoolides. Usutluses Kesknädalale tõi ta välja eelised, miks on hea õppida just väiksemas koolis, mis asub alevikus või külas. Samuti selgus Lingi jutust, et maakooli on võimalik rajada nüüdisaegne jalgpallistaadion ja lapsed kasvatada jalgpalliusku.

Millal ja kuidas teie teed Vaimastvere kooliga ristusid?

Noore mehena, 35 aastat tagasi, lõpetasin Leningradis Lesgafti-nimelise Kehakultuuriinstituudi, ja kuna olin äsja abiellunud ning minu abikaasa töötas  Lääne-Virumaal Rakke Keskkoolis õpetajana, otsisin läheduses töökohta. Nii juhtuski, et 1. septembril 1983 astusin klassi ette tollases Vaimastvere 9-klassilises koolis.

Need aastat on möödunud uskumatult kiiresti. Olen endale ja oma sõpradele öelnud: kui augustis tunnen, et ei taha enam kooli minna, siis otsin uue töökoha. Seni on aga kõik need aastad mingi seletamatu tunne juba augusti alguses peale tulnud. Selline kooliootus ja ärevus, mis paneb tegutsema ja valmistuma.

Mis on tänavuses 1. septembris uut?

See ongi koolis töötamise võlu, et iga õppeaasta on uus. Minul on alati selline tunne, nagu läheksin kooli ette esimest korda. Pabistan ja närvitsen iga aastaga  ikka rohkem. Mida vanemaks saan, seda selgemalt  mõistan, kui suur on vastutus seda tööd tehes.

Kui palju õpilasi Vaimastvere koolis tänavu õppimist alustab, kui palju on nende hulgas esimese klassi õpilasi? Kas teie direktorina koos õpetajatega teete ka selgitustööd, et kodukandi lapsevanemad oma lapsed ikka omakandikooli tooksid?

Vaimastvere koolis tuleb sellel õppeaastal 1. klassi üks õpilane. Tõsi, see on esmakordne, et nii vähe lapsi alustab kooliteed. See valmistab  muret ja tekitab peavalu. Mures olengi sellepärast, et kohalikud lastevanemad tihti arvavad, et linnakoolis saavad nende lapsed parema hariduse. Kuigi tean, et see nii ei ole, on vastupidist tõestada siiski väga raske. Mitte et me paremad oleks, kuid väikese kooli eelis on see, et on väikesed klassid ja õpetaja jõuab iga lapseni. Väikeses koolis paneme iga lapse esinema ja võistlema. Suures koolis ja suures klassis seda võimalust ei ole. Ka see oma-kooli-tunne on märksa tugevam, sest kõik tunnevad kõiki.

Oleme  kool, kuhu õpilasi saabub kogu õppeaasta vältel. Näiteks eelmisel õppeaastal tuli meie kooli 19 õpilast. Ka sel õppeaastal on uusi õpilasi kindlasti tulemas. Täpset õpilaste arvu praegu veel ei tea, kuid see peaks olema kuskil üle 70.

Millest on plaanis rääkida avaaktusel peetavas kõnes?

Valmistan oma kõned alati varakult ja korralikult ette, kuid tõsiasi on see, et tavaliselt ma kirjapandust kinni ei pea. On muidugi traditsioonid ja protseduurid, mis tuleb ära teha, kuid kõik muu sünnib tavaliselt kohapeal. Sellel aastal on koolis kuus tööjuubelit. Uue õpetajana alustab koolis tööd matemaatikaõpetaja.

Vaimastvere koolil on õpilaskodu. Kuivõrd see rakendust leiab?

Õpilaskodus on 21 riigieelarvelist kohta ja see saab täis. Probleeme kohtade täitmisega ei ole, sest soovijaid on palju. Teeme ka oma valiku, sest kõigile õpilaskodu ei sobi ja kõigis klassides pole ka kohti. Selline teenus on väga vajalik ja olen ääretult tänulik, et minister Reps  kunagi õpilaskodud ellu kutsus ja on ka tänini seda toetanud.

Millised on Vaimastvere kooli õpilastel võimalused sportida? Teie kandis toimuvad teatavasti mitmed jalgpallitreeningud ja peetakse jalgpallivõistlusi.

Jah, arvan, et võin jalgpallistaadioni ehitust lugeda oma elutööks. Täismõõtmetega ning kunstvalgustuse ja -muruga jalgpalliväljaku ehitus oli paras katsumus. Nüüd on ta valmis  ja  jalgpalluritelt on tulnud ainult kiidusõnu.  Sellega peaks nüüd olema Vaimastvere kooli õpilastel igakülgsed võimalused sporti teha. Kogu maakonnas on see ainuke kunstmuruga väljak ning seega tung väljakule on sügisel ja kevadel suur. Muidugi on ka meie kooli õpilased jalgpalliusku.

Vaimastvere koolis on õppinud ja, võimalik, et õpivad ka tulevikus, pagulaste lapsed. Millistest maadest nad pärit on, kuidas on läinud nende sulandumine Eesti keele- ja kultuurikeskkonda?

Nüüd juba kolmandat aastat õpetame ka pagulaslapsi. See on olnud meile väga huvitav kogemus. Oleme õpetanud lapsi Iraanist, Iraagist, Süüriast, Armeeniast ja Ukrainast. Meil on küll pagulaslaste õpetamisega ainult  positiivsed kogemused. Kahju ainult, et me oma töö vilju väga maitsta ei saa, sest meil õpivad nad ajutiselt – seni, kuni elavad Vägeva keskuses. Läbisaamises meie lastega seni pole probleeme olnud. Kuid lahkumised koolist on olnud väga meeleolukad ja natuke kurvad.

Kui palju jääb aega endal spordiga tegelemiseks? Suvel kohtusime Paduveres Talumuuseumi Seltsi ja ajakirjanik Tiit Lääne eestvedamisel  korraldatud Otto Erimaa 50. mälestusvõistlusel?

Ise olen viimasel ajal rohkem tugitooli-sportlane. Meeldib vaadata  jalgpalli ja korvpalli. Kindlasti alati ka kergejõustikku. Oma sportimine piirdub jalutuskäikudega, seente otsimisega ja marjade korjamisega. Meelsasti hoian au sees ka vanu traditsioone. Otto Erimaa mälestusvõistlustel ja  Endla–Vaimastvere jüriööjooksu korraldamisel olen alati püüdnud kaasa lüüa.

Olete kauaaegne Jõgeva vallavolikogu liige. Milliste valdkondadega  põhjalikumalt tegelete?

Olen olnud  erinevates komisjonides. Praegu olen hariduskomisjoni liige. Eks ikka haridus ja sport on olnud need kõige südamelähedasemad.

Pärast haldusreformi on Jõgeva vald saanud märksa suuremaks. Mida on see kaasa toonud hariduselule?

Jah, vald on praegu tõesti suur ja inimesed on tulnud erinevatest kogukondadest.  Seda ühtseks tervikuks liita on ääretult keeruline. Kõik see võtab ka aega, ja siin rabistada pole mõtet. Palju on vaja teha selgitustööd. Jõgeva vald on üks väga rikas vald nii oma inimeste  kui ka looduse  ja kultuuripärandi  poolest.

Millised on teie kui põhikoolidirektori ootused Eesti hariduspoliitikale tervikuna?

Tahaksin, et kõigil Eesti lastel oleks muretu ja turvaline lapsepõlv. Et kõik  saaksid omandada võimetekohase hariduse. Selleks on vaja veel palju teha. Üheks võimaluseks oleks luua senisest rohkem erinevaid tugisüsteeme, mis aitaksid raskustes olevaid perekondi ja lapsi.

Küsis Jaan Lukas