Kogu uue iseseisvusaja on Eesti väliskaubandus olnud puudujäägis – kõikunud aastati 1 miljardi euro ümber; 2017. aastal oli puudujääk lausa 2 miljardit! Puudujääk pole alati paha, aga Eestist on aastatega siiski välja läinud üle 25 miljardi enam (!) kui sisse tulnud – oleme, lihtsustatult öeldes, sellevõrra vaesemaks jäänud…
Samas on Euroopa majandusveduri Saksamaa väliskaubandus ülejäägis ja raha tuleb sisse rohkem kui läheb välja. Kuid meie kilkame: Eestil läheb nii hästi, oleme edukad! Kel hästi, kel mitte? – isegi EL ametnikud on märganud meil Euroopa üht suurimat sotsiaalset ebavõrdsust (millest targu eriti ei räägita).
Miks olete valinud sellise ameerikaliku mudeli? – kirtsutasid Eestis nina minu Saksa ja Soome kolleegid juba aastate eest. Kõik meie sotsiaal-majanduslikud käsitlused on ju IDEOLOOGILISED! 1990-ndate algul oli võimalus paar aastat töötada koos Taani kolleegidega DEVS-projekti raames kutseõppe uute põhimõtete kallal (sellest lähemalt mu raamatus „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“, 2014).
Seepärast kordan lõpmatult: õppida tuleb edukatelt väikeriikidelt! Aga meid „võluti“ 19. sajandi Ameerika vabaturu majandusmudeliga (ja seda lausa tänini). Kui 1995. aastal tehti kokkuvõtteid DEVS-projektist, siis väitsid toonased poliitikud: Taani sotsialismi (?) pole meile vaja, ja haridusminister sõitiski anglosaksi maadesse „kogemuste järele“… Masuga kukkus Eesti majandus üle 15%, Taanis üldse mitte, kuid see-eest oli meil „õige ideoloogia“…
Riigi jõukuse aluseks on eelkõige SUURTOOTMINE. Uurigem, miks Taanis (ka Saksas jne) toodab üks inimene ligi kolm korda rohkem kui Eestis. Juba 10–15 aastat tagasi oleks meil pidanud töötama mõni võimas piimapulbritootja ja ka tselluloosikombinaat. Annab ju Soome rikkusest ca kolmandiku paberi- ja tselluloositööstus. Nii poleks vaja olnud hävitada meie piimakarju ja -farme. Nüüd ei taheta Eestis isegi suuremat kanafarmi näha – äkki tuleb haisu!?
Oleme tänu oma Saksa kolleegidele (normaalselt) rikka Saksamaa aastatega risti-põiki läbi sõitnud. Kõikjal tootmise, looduse ja inimeste ladus KOOSTOIMIMINE. Olgu Harzi-Tüüringi metsad, Mecklenburgi järvistu põldudega, Maagimäestiku ja Baieri põllud metsade-mägedega, ürgne Spreewald või 1000-aastaste kirikutega Harz! Just turismitalu Baierimaal oli kodune – seal tundsime ka sõnnikuhaisu…
Viimased 25 aastat oleme „oodanud“ eriti välisinvestoreid või – projektitame EL-i rahadega (ettevõtlus?). Välisinvestor toob raha vaid selle tagasisaamiseks suure (!) kasumiga. Üle kümne aasta tagasi müüdi edukas Valga lihakombinaat Soome investorile. „Ei jõua enam meie bürokraatidega võidelda“ – olevat öelnud omanik. Kui tulevad välismaalased, siis kummardavad ametnikud maani (nii eestilik!). Ainult, et nad viivad siit vaikselt välja ka saadud kasumi (töörõõm jääb meile!).
Tuleb kindlasti küsida, millal algab Eestis fosforiiditootmine? Või on akadeemik Anto Raukas meil ainus tõsiselt Eestile mõtlev inimene?.. Oleme ju nagu koerad heinasao otsas – ei söö ise ega anna ka teistele! Tutvustasin kolleeg Klausile kunagi Valgas uusi kaubanduskeskusi. Ta naeratas ja küsis: „Näita nüüd mõnd uut tootmisettevõtet ka…“ Nii inimlik küsimus (kahjuks saksapärane)!
Peep Leppik, PhD