President Narvas või Naurus

Narvas tööpäevi veetev president Kersti Kaljulaid lasi eelmisel nädalal lendu lapsuse, võrreldes Narvat Okeaania väikese saareriigi Nauruga. Seda küll stiilis, et Narva pole mingi kauge ja tundmatu nagu Nauru.

Paariks nädalaks oma kantseleiga Narva kolinud president justkui ise näitab, et sinna ei saa minna mitte tavalises korras, nagu mujale Eesti riiki, vaid tuleb minna seltskonnaga ja kauemaks. Tööd võib seal küll teha, aga see on ikkagi midagi nii kauget ja eksootilist.

Natuke meenutab see eelmise presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja tema kantselei inimeste suvist muruniitmise hoogtööaktsiooni Narva bastionide nõlvadel, kui linnavõimud ise sellega hakkama ei saanud. Too ettevõtmine oli narvalastele solvav ning püüdis näidata, et „kui te ise siin Vene piiri ääres elementaarsete asjadega toime ei tule, siis meie tuleme ja näitame, kuidas teha“.

Nüüdne olukord on küll pisut kodukootum ning president isegi vestleb narvakatega nende emakeeles. Samuti ei mindud praegu linna vikatitega vallutama ning püütakse jätta olnust muljet kui tavalisest riigipea ettevõtmisest kodumaa ühes nurgas.

„Narva on küll väga eriline, kuid kõige paremas mõttes tavaline Eesti linn. Siin töötades on võimalik kohtuda paljude toredate inimestega ja kindlasti saab piirkond ka pisut suuremat tähelepanu, mis aitab murda neid stereotüüpe, mis võib-olla kellegi peas seoses Narvaga veel on,“ selgitas riigipea ise juba poolteist aastat tagasi välja käidud plaani põhjusi.

Kui president tahab ikka tõsiselt neid stereotüüpe murda ning toetada Narvat tulevase Euroopa kultuuripealinna kandidaadina, nagu ta ise on lubanud, siis ei saa ta enam niisuguseid Nauru-sarnaseid võrdlusi lendu lasta. Pigem tuleks võrrelda Narvat mõne varasema kultuuripealinnaga, nagu näiteks Weimar, Brügge või Turu.

Kesknädal