Mart Ummelas, ajakirjanik
Kas mäletate näitleja Mari-Liis Lille sensatsioonilist avaldust 2013. aasta aprillist? See tekitas tõelise eufooria parempoolsete leeris. Nüüd on meil tema näol „puhas leht“- kes räägib tõtt nagu süütu laps! Ent kriitika varjus esitatud alusetute süüdistustega aeti nii-ütelda „oma asja“.
Meenutaksin siinkohal üht lõiku Mari-Liis Lille avaldusest: „Ligi paarkümmend tuhat inimest kirjutab alla pöördumisele, mis kritiseerib võimu ja rahva kaugenemist teineteisest, aga mitmed juhtivpoliitikud vastavad sellele üleoleva muigega, et pöördumine on sisutühi ja enne oleks võinud mõelda, mida kirjutada. Mis on sellel pildil valesti? Me elame demokraatlikus riigis, ometi kasutatakse rahvasuus Tallinna linnavalitsuse tegevuse kirjeldamisel järjest sagedamini sõna „okupatsioon” ja oodatakse selle lõppemist. Mis on sellel pildil valesti?“
Niisiis, juba viis aastat tagasi sai palju aastaid tallinlaste ühtsete häältega linna juhtima valitud Keskerakond selles ebardlikus avalduses nimeks „okupatsioon“. Mis mõttes? Euroopa pealinnade seas pole vist edukamat ja silmapaistvamat pealinna kui Tallinn. Tasuta ühistransport, IT-teenused, sotsiaalmajad, pensionäride toetamine ja parim koolivõrk. Aga ka näiteks alkoholimüügi piirangute tärmin, mis sai alguse just sellest linnast. Rääkimata tollest abrakadabrast, kuidas linna valitseti enne Keskerakonna tulekut. Seepärast suhtusin juba toona sellesse avaldusse kui teatavasse poliitilisse manifesti, mis mängiti välja enne nn. rahvakogu. Kas keegi veel mäletab, mis asi see oli? Nüüd on platsis „Eesti 200“ ja muud sellised „tõekuulutajad“.
Toon veel ühe tsitaadi Mari-Liis Lille üsna silmakirjalikust artiklist: „Nii et iga Eesti Vabariigi kodanik tunneks, et ilma temata saadaks halvemini hakkama, et teda on vaja, isegi kui tema kodune keel on vene keel, kui ta elab maal, kui ta on kaotanud töö, isegi kui ta on otsustanud saada rohkem kui kolm last, kui mõni tema pere liikmetest on raskelt haige, kui ta tahab elada koos samast soost inimesega, isegi kui ta töötab kultuurivaldkonnas. Nii et kui me annaksime neile kas või korraks suppi segada või tolmuimejaharja hoida või lambilülitit vajutada.“
Ausalt öeldes, kommentaarid on liigsed. Nüüdseks on Mari-Liis Lill taandunud oma lapsi kasvatades koduseks pereemaks. Tubli! Sellest on eesti rahval palju rohkem kasu kui eelnevast drastilisest sõnavõtust.
Tegelikult ei tahtnud ma üldse tegelda proua Lille (Uukkivi) kaasusega. Lihtsalt toonase artikli pealkiri andis mulle idee pisut jagada oma mõtteid Eesti Televisiooni taasiseseisvumispäevaga seotud kava üle. Muidugi oli suurejooneline „Üheslaulmine“. Kahjuks rikkus peo ära minule kui pensionärile liigagi kallis pilet, nii et eelistasin kaasa elada teleri ees.
20. augustil sain 65-aastaseks. Sain umbes 600 õnnesoovi Facebooki kontole. Kahjuks väga vähe oli nende seas erakonnakaaslasi. Õhtul vaatasin president Kersti Kaljulaidi vastuvõttu Kadrioru lossi Roosiaias. Olen korra seal olnud, kui Toomas Hendrik Ilves kutsus mind kui sõnavõistluse nime „Sõnaus“ autorit seda päeva tähistama. Olin muidugi meelitatud, ehkki pole kunagi selliseid ametlikke vastuvõtte pidanud muuks kui kutsuja enesekehtestamiseks ja enamiku kutsutute eneseeksponeerimiseks.
Nüüd aga kallas paduvihma. Mu kaastunne! Edasi aga saime ETV kavas näha mitmeid aastate eest tehtud filme, mis mingitpidi seostusid selle mälestusväärse päevaga.
Samal õhtul võisime „Rodeos“ taaskord näha sangarlikku Mart Laari, kusjuures jäi lõpuks arusaamatuks, miks ta ikka pidi üldse oma peaministritoolilt tõusma ja lahkuma. (Järgmisel korral oli asi selge, sest ta tulistas Savisaare pilti.) Kas tõesti vaid rublatehingu varjamise pärast? Olid ju ka absurdne omandireform ja reisilaeva „Estonia“ põhjaminek. Tundub, et dokumentalistidel jäi korraga nii aususest kui ka sõltumatusest puudu.
Kummaline oli ka järgmistel päevadel esitatud film „Tuglase Selts: viis tähtsat päeva“. Ma ei tea, kes olid selle 2012. aastal valminud filmi tegelikud autorid. Režissöörina mainitud Arto Koskinen on mulle tundmatu tegelane. Tunnen Eva Lillet enam kui 35 aastat ja hindan tema panust selles filmis suurepäraseks. Ka Kulle Raig, kes küll mulle teatas, et tema sattumine filmi oli üsna juhuslik, rääkis asjast, nagu mäletas. Ent siis ilmus korduvalt kaadrisse Indrek Tarand! Soome Instituudi vastvalitud juhina suhtlesin aktiivselt eesti noortega, kes õppisid Helsingis. Mäletan hea sõnaga tänast kaitseministrit Jüri Luike, kellega sattusime paaril korral „Kappeli“ kohvikus kokku kirjanik Mati Undi ja paljude teistega, kellega koos sõlmisime okupatsiooniajal katkenud suhteid Soome kultuuriinimestega.
Nagu olen nüüd kuulda saanud, oli Indrek Tarand, kes töötas pesumajas, palutud laiali viima kirju erinevatele Helsingi aadressidele. Filmis kerkis ta aga lausa Lennart Meri kõrvale. Kahjuks ei küsitud minult seda filmi tehes midagi, ehkki olin need viis päeva sündmuste keskpunktis.
19. augustil istusin Lennart Meri selja taga Luumäel Eesti-poiste mälestusmärgi avamisel. Olin kohal ka Lennart Meri mälestusväärsel pressikonverentsil Tuglase Seltsis. Sealt siirdusin „Helsingin Sanomate“ palvel nende toimetusse, et jälgida Eestis toimuvat tollase ainsa vaba kanali ehk Eesti Raadio kaudu. Viibisin seal umbes kella 3-ni öösel, kui toimetus oli peaaegu tühjenenud, nii et sain vabasse maailma esimesena vahendada sõnumi Eesti otsusest taastada oma iseseisvus. Ajaleht andis välja 7 uut trükki. Päev hiljem valiti mind Soome Instituudi juhiks Eestis.
Neist asjadest pole selles filmis muidugi piuksugi nagu ka paljude teiste meie juhtide tegelikust rollist taasiseseisvumisel. Aga pesumaja-poiss Indrek Tarand on seal uhkelt esindatud nagu tõeline sangar.
Niipalju siis lähiajaloo kajastamise objektiivsusest. Kas oli neis filmides ka ehk midagi valesti nagu Mari-Liis Lille avalduses!?