Väidetavate GRU-laste juhtum: tõde selgub luurajate Valhallas

Virkko Lepassalu, ajakirjanik

Eerik-Niiles Krossi kui poliitiku seisukohtadega võib paljuski mitte nõustuda. Kuid näiteks ühes asjas oli tal kogenud eriteenistuslasena minu arvates muidugi õigus: tõde spioonilugude kohta võib, aga muidugi ka ei pruugi, selguda alles luurajate Valhallas. Alles siis, kui mõne asjaosalise surmast saab mööda ehk paarkümmend aastat. Ja riigisaladuse katted võivad aegumise tõttu kohati kerkida. Aga muidugi ei pruugi need ka kunagi kerkida.

Eerik-Niiles Kross põhjendas mäletatavasti 2001. aastal oma artiklis, riiklikele huvidele viidates, miks ta seisis selle eest, et Eesti raudtee huvitava kuulsusega erastaja Antonio Angotti omal ajal üle riigipiiri Eestisse lubataks. Tõde selguvat luurajate Valhallas, ütles ta, põhjendades, miks ta millestki rääkida ei saavat. Mulle tuli Krossi tookordne ütlus meelde, kui nüüd ilmusid uudised suurtükimajor Deniss Metsavase ja tema isa Pjotr Volini kinnipidamisest seoses väidetava riigireetmisega.

Selliste spioonilugude puhul ongi, jah tõesti, kummaline, et kõik on justnagu selge, arusaadav ja lihtne – vähemalt jääb meediast selline mulje. Aga tegelikult on täpselt vastupidi. Mida rohkem räägitakse ja seletatakse, seda segasemaks kõik muutub.

Mõistetavalt asub meedia selliste uudiste puhul, et Kapo on tabanud kaks riigireeturit – Deniss Metsavase ja tema isa Pjotr Volini –, keerulises olukorras. Uudiseid ju leidub, aga analüüs puudub, sest praegune meediamudel ei soosi analüüsi. Eriti paistis silma just kriitilise analüüsi puudumine, sest ka nn arvamusliidrid tunnevad kohustust sellistest juhtudest rääkida vaid n-ö hurraa-võtmes. Ajakirjanikena oskaksid luurest ja vastuluurest Eestis analüütiliselt kirjutada ehk Enno Tammer või Toomas Sildam; ainult et esimene on ammuilma kirjastaja ning teise töö enam ei eelda kivist ehk diskreetsete teemade allikatest vee välja pigistamist. Ja on omaette küsimus: kelle jaoks siin nende oskusi vaja oleks? Nii edastataksegi avalikkusele onlainis, ilma kriitilise filtrita ja uudiseid täiendavalt analüüsimata kõike, mida Kapo ja Riigiprokuratuur väidetava riigireetmisjuhtumi kohta on vajalikuks pidanud avaldada.

Algul mõtlesin, et mina olen ainuke, keda häirib süütuse presumptsiooni eiramine riigireetmise teemade puhul. Siiski mitte. Ka näiteks kinnisvarategelane, endine ajakirjanik Peep Sooman kirjutas FB-s: „Mis aga potentsiaalsete kuritegudega seoses väga häirib, on viha õhutamine, sildistamine, inimeste ette hukka mõistmine. Põhiseadus, mis võiks või peaks olema ülimatest ülim, näeb paragrahvis 22 ette süütuse presumptsiooni, mille kohaselt on kõik inimesed süütud, kuni nende süü pole tõendatud. See tähendab, et iga kahtlusalune, iga süüdistatav on süütu, kuniks kohus pole süüdimõistvat otsust teinud, ükskõik, kui kõrge on süüdimõistmise protsent erinevate kuritegude puhul.“

Siinkohal võiks meenutada, et süüdistava poole koostööst meediaga, programmeerimaks juba ette kohtu süüdimõistvat otsust, on räägitud kui õigusriigi probleemist väga palju kordi. Naiivne oleks loota, et midagi muutuks, sest kahe suure huvigrupi huvid langevad ühte. Meedial on muidugi soov end maksimaalselt müüa – aga tiitel „riigireetur“ tõmbab rohkem, kui mingi ähmane „riigireetmise kahtlus“. See jätab õhku kahtluse: vist oli, aga võib-olla ei olnud ka… Ehkki nüüdses kohtueelses staadiumis Metsavase puhul just nii ongi.

Pealegi võib ka riigireetmisel leiduda sada halli varjundit. Meedial aga julgeksin soovitada oma sellistel teemadel üllitistesse juurutada niisugust sõnavara nagu “kahtlustatav“, aga lisaks ka „väidetav“, „eeldatav“, „arvatav“. Kui Kapo ja prokuratuuri väited tunduvad tõepoolest väga veenvatena, siis ka sõna „tõenäoline“. Tõsi, pärast arutelu FB-s võeti kindlalt kõneviisilt tuure maha, aga mõni meediagrupp laseb senini samas vaimus edasi.

Kui Herman Simm vahi alla võeti, oli uurijate hilisematest avaldustest näha, et juhtumiga sai tööd tehtud. Võib-olla ka põhjusel, et meie partnerriigid sundisid seda asja uurima. Osati nimetada Simmi reetmise motiiv: tunnustusepuudus ja pettumine Eesti Vabariigis, mingil määral ka raha. Ja viidati reetmise objektile: tema kui Kaitseministeeriumi saladustehoidja käest konkreetselt läbi käinud NATO dokumendid, millele lisandus Simmi enda ülestunnistus Kapo kaamera ees. Lugedes meediast kirjeldust Metsavase ja tema isa väidetava riigireetmise kohta, vastasid Riigiprokuratuuri ja Kapo esindajad kas üldsõnaliselt või siis lausetega, et veel vara on kommenteerida. Tasu saamise kohta leiduvat prokuröri väitel näiteks „viiteid“, ent „täpsed motiivid on teadmata“. Kõneldi ka mingist „segamotiivist“. Kõike tuvastatakse, uuritakse, vara olevat teatada, jne jne.

Ent eks tuvastage, ja uurige, ja alles siis tulge avalikkuse ette. Milleks kutsuda kokku pressikonverents, teatamaks sellest, et pole midagi teatada? See ei ole ju maksimaalne avalikustamine, nagu jõustruktuuride juhid selliste pressikonverentside mõtet armastavad seletada.

Metsavase juhtumi nn valgustamine tipnes arupärimisega kahtlusaluse lähedaselt, kelle manu mõni infonäljas ajakirjanik siirdus – kuigi ei saanud aru, mis tema siia puutus. See meenutas eelmist riigikorda, kus väidetud riigireeturite lähisugulasi ülekuulamistele kutsuti. Samas pole näiteks kuulnud, et ühe teise skandaali peategelase, Aivar Rehe vanematelt oleks aru päritud, miks nende poja pangas 150 miljardi dollariga imelikke asju juhtus. Ütlete, et Rehet pole milleski süüdi tunnistatud. Ent kas Deniss Metsavas ja tema isa on?

Sisuliselt riigireeturiks kuulutati veidi vähem kui kümme aastat tagasi ka toonane kaitseväeohvitser Rene Toomse. Riigiprokuratuur lõpetas aga hiljem menetluse. Tõsi, Venemaaga polnud siin pistmist. Toomse oli Afganistanis väidetavalt lekitanud ühele USA erafirmale, et tolle vastu kavatsetavat enesetapurünnakut. Sellest infost Toomse kirjutas avaliku ettekande ka oma ülemustele, ent kuna rünnakuni oli jäänud väga vähe aega, otsustas ta rünnatavale e-kirja saata.

Ma ei kavatse selle juhtumi puhul tõmmata mingeid paralleele Metsavasega, küll aga väita, et vahel ja ajajooksul võivad sellised sündmustikud võtta ootamatuid pöördeid.

Võiks ka meenutada, et riigireetmine on siiski ideoloogiline akt, mitte labane kriminaalkuritegu.

Mõrtsukas on igas riigis mõrtsukas. Luuraja on ühes riigis reetur, teises kangelane. Selline on juba kord rahvusvaheline tava. Lisaks kuulub filosoofiavalda küsimus: kas Herman Simm kui kunagi N Liidule vande andnu oli reetur? Ja Deniss Metsavase isa, kes oli teeninud KGB-ga seotud piirivalvevägedes? Tema poeg polnud hilisema sünniaasta tõttu Nõukogude armeesse jõudnud. Ei tahaks sellel pikemalt peatuda, aga nagu Simmi raamatuski viitasin, peituvad niisuguste probleemide juured vabariigi algusaegades, kui nn tundlikesse ametitesse avati ligipääs sisuliselt kõigile – sõltumata eluloost ja varem N Liidule või ükskõik millisele teisele riigile antud vannetest. Ja kõik need poliitikud, kes kogu selle problemaatika vabariigi taassünni algusaegadel kalevi alla lükkasid, sest nii oli mugavam – nemad ei olnud reeturid?

Tulles tagasi üldise juurest üksikule: selliste luurelugude puhul on võimalikud niivõrd paljud, nagu luure või vastuluure ametikeeles öeldakse, operatiivkombinatsioonid, et ma ei julgeks teadaoleva vähese info põhjal oletadagi, mis Metsavase juhtumis tegelikult võis toimuda.

Kuigi väga suure tõenäosusega mõistetakse Metsavas ja tema isa muidugi süüdi, on ikkagi mingi tõenäoline kiht, mis jääb ilmselt igaveseks varju. Rääkimata avalikkusest, kelleni tegelikud tagapõhjad jõuavad võib-olla kunagi aastakümnete pärast – kui üldse jõuavad.

Tulles veel korraks tagasi Eerik-Niiles Krossi juurde: ta on ka viidanud, et meedia võib kirjutada mida iganes, sest luuremehed ju avaldatut ei kommenteeri. Jah, tõepoolest. Aga isegi kirjutades mida iganes, võiks vähemalt meeles hoida, et süütuse presumptsiooni pole riigireetmise puhul kuidagi ära muudetud. Seda enam, et me siin Eestis ju ise nii kangesti tahame olla kõrgema õiguskultuuriga kui Venemaa. Lisaks peaks vastase vahelejäänud agentidega, nagu Deniss Metsavast ja Pjotr Volinit nimetatakse, ümber käima maksimaalselt meie endi seadusi austades. Seda ka põhjusel, et me ei tea, keda Venemaal „meie omadest“ võidakse spionaažis süüdistatuna arreteerida. Ja ilmselt tahame kõik, et teda ka psühholoogilises plaanis võimalikult vähe mõnitataks, ja et ta kunagi koju jõuaks nagu Eston Kohvergi – ehk siis saaks välja vahetatud.