Niipalju, kui praegu Igor Gräzin, pole varem ükski Eestist valitud Europarlamendi saadik varem suud pruukinud. Paari nädala jooksul enne ja pärast Brüsselisse suundumist on Gräzini suust tulnud kõiksuguseid huvitavaid mõtteid alates piiblist ja lõpetades Yana Toomi emaksolemisega.
Muidugi on siin palju tööd tema eest ära teinud ka meedia. Eriti meeldib Gräzini jutuvada edasi anda Rahvusringhäälingul, kes eksponeerib teda igast asendist. Näiteks viimases intervjuus eelmisel nädalal lasti tal rääkida, kuidas Europarlament meenutas hoopis EÜE kokkutulekut ning NSV Liidu ülemnõukogu. Samuti seda, miks ta tahab taastada vana Liivimaad, miks ta loeb õhtuti Europarlamendis “Meie isa palvet” ning miks Yana Toom on talle ema eest.
Oma ALDE (liberaalide) fraktsioonis rääkis ta kunagisest tutvusest Mihhail Gorbatšoviga ning pidas Europarlamenti väärikaks kohaks, kus lasta ühte sulada Eesti Valga ning Läti Valka linnal. Ise räägib ta endiselt endast kui euroskeptikust, kellel on väga raske inimestele selgeks teha, et tegelikult on ta kõige kõvema eurointegratsiooni projekti taga. „Et meie just teemegi seda, et Euroopa oleks piirideüleselt ühtne. Ja esimesel pilgul tundub see skiso. Aga see osa minu laiemast vaatest – kogukondade ja omavalitsuste Euroopa riikide Euroopa asemel.“ Pole ime, et Brüsselis ja Strasbourgis vaadatakse tema kui „poolhullu“ peale, nagu ta ise märgib.
Eesti peamine eesmärk Euroopa Liidus on Gräzini meelest „pappi“ kokku sebida.
Euroopast tulevat loll raha ning Eesti ise kulutab seda raha mõtlemata millele. Ning kui me Euroopa raha tõsiselt ei võta, siis pole meil vaja ei neljarealisi maanteid ega ka Rail Balticut. Kirjanik Andrus Kivirähk olla ju öelnud: sina sööks ka sitta, kui tasuta saaks.
On ilmselge, et Gräzin ei läinud Europarlamenti lihtsalt Kaja Kallast asendama ega võta sealset tööd ning kuulumist koos Yana Toomiga liberaalsesse fraktsiooni sõnades eriti tõsiselt. Samas oma esimeste hääletustega autorikaitse ja interneti direktiivi asjas näitas ta, et suudab enamusega koos hääletada küll.
Kn
Kuidas seda nime hääldama peaks? Kas grääzin või grätsin? Ega mitte grjaazin?
Mina pigem pooldan grätsinit.
Aga muidu – kohutav lobasuu. Sõna otses mõttes jutul pole ei algust ega lõppu.