Tagasivaade suvele: Mere mänglevus Narva-Jõesuus hurmab

Narva-Jõesuu rand

Anne Ratman

Narva-Jõesuu,  Hungerburg,  Ust-Narva – sume ja soe. Suvine  jalutuskäik läbi linna…

Ka sel aastal otsustasin endale suvelõpu hakul kinkida sünnipäevaks mere ja päikese… Siinsamas oma kodumaal.

Narva-Jõesuu on kuulus  oma  unikaalse looduskeskkonnaga. Euroopa  üks  pikimaid peenima liivaga  randu, mis on raamistatud männimetsaga,  kulgeb   seitsme ja poole kilomeetri  ulatuses mööda  Soome lahe lõunakallast. Ideaalne koht mõtisklusteks ja kirjatööks. Ega  asjata  siin puhanud ka  meie  Tammsaare.

Kes ütles, et suvi on läbi? Kui augusti kolmandal dekaadil siia saabusin, ta justkui algas taas! Niisugust mahedat ilma oodatakse, kiired ei kõrveta, pole karta päikesepistet. Ja vesi! Vesi on ootamatult soojem kui juulis. Isegi tudikesed lähevad sulistama. Rannaäärsel rippkiigel on hea liivaseid varbaid kõigutada. Noored isad ja emad vankritega; igaühes pehme teki sees oma silmatera, värskes mereõhus õndsasti uinunud.

Suvel on raske leida kohta auto parkimiseks; rand on rahvast täis. Kuurort on populaarne piiterlaste seas, rahvast on mujaltki – meie kiusliku Balti mere hõbedane mänglevus hurmab. Mõned kuulsused on  endale ostnud siin  suvilad: satiirik Semjon Altov, poplauljanna Irina  Ponarovskaja, keda ennast võid pargis jalutades rannariietes juhuslikult kohata.

Tallinnasse käib Narva-Jõesuust otsebuss kolm korda  päevas. Võib sõita ka Narva ja sealtkaudu edasi oma sihtpunkti. Bussiühendus on tihe – iga poole tunni tagаnt. Liini hüved on ka turistide käsutuses, ja vahel juhtubki, et kohalikud jäävad bussist maha. Bussi teekond kulgeb piki Narva jõge. Mõnel kohal on jõgi imekitsas; teisel pool vaatab juba vastu suur naaber. Riigipiir, piirivalvelaevad seismas keset jõge. Mundrimehi on ka näha mööda kallast siinpool kõndimas.

Meiepoolses väikeses kalasadamas satun kalamehele kapuutsis ja vihmakeebis. Lähemalt uurides osutub see naisterahvaks – 20-aastase staažiga Tamara napsab kärmelt õnge küljest viidikaid ja  pillutab maiust vahel kassidele, kes istuvad ta  ümber ja ootavad pingsalt. Siin  armastas kala püüda ka kuulus vene poeet Igor Severjanin, kes siia kolmekümnendail Toilast elama tuli; tema auks on siin paigutatud ka mälestuskive.

Kui viitsid, kõnnid jalgsi Šiškini männi juurde. Legendi järgi see olevat  kuulsa karudega maali prototüüp. Selle juures meeldib end lasta pildistada noorpaaridel. Ja tava kohaselt ronib keegi puu otsa oma linti oksa külge siduma, teistest ikka kõrgemale. Kui liikuda Narva poole teiselt poolt, siis on tee ääres kõrgel künkal näha tank T-34, Teise maailmasõja mälestis. Ka siia tulevad pulmalised.

Sügisel on veidi  nukravõitu, kuid siis saab soojendada end SPA-hotellides. Neid on palju. Olen siin ka  talvel olnud, ja ka sel ajal on Narva-Jõesuu iseäralikult  kaunis: rahvast  pole  üldse näha, võid  uhkes  üksinduses kõndida majesteetlike mändide all ja  sisse hingata aromaatset  õhku, kuni jõuad mööda metsaradasid  jäätunud Soome lahe äärde, mis rabab sind oma silmipimestavalt valge iluga.

Mööda linnakest jalutades satud  äkki „Prantsusmaale“. Siinne hubane kohvik: kui prantsuse  köök  on kuulus oma  austritega, siis  Narva-Jõesuu „Franzias“ pakutakse mangaalis suitsutatud angerjaid, mille üle kohalikud  elanikud on sama  uhked kui prantslased oma molluskite üle.

Minu siinviibimise ajal äkitselt kuulen ühel hommikul, et kusagil läheduses kõlab Eesti hümn. Ahhaa, mõtlen endamisi, Kersti Kaljulaid vist on ka oma nn Narva töönädala raames  siia jõudnud –  jõesuulaste muresid  ära kuulama. Hiljem kuulen – võta  näpust, kohalikus koolis oli hoopis esimene koolipäev.

Augusti lõpus, pärast 25. kuupäeva rand tühjenes äkki, sest pered sõidavad koju, laagrid lõpetavad töö, lastel algab kool. Ka Peterburi omad sõidavad minema.

Õhtune päikeseloojang. Selleks ajaks  koguneb nautlejaid mere äärde  hulganisti.  Muidugi jäädvustama seda päikesekera kukkumist, ja siis ruttu feisbukki… Rahva meelishobi.

Merelained, lainte ja pilvede igavene  mäng. Pärast väikest vihma leiab metsas ja  linnapargis rohu seest seenekesi – pisikesed puravikud, kuuseriisikud, pesakonniti, ei puudu ka punased täpilised. Seeni on sel aastal parkides rohkem kui metsa all, sest suvi oli väga kuum.

 

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.