Briti liberaaldemokraadid oodatava tõusu eel

Enn Eesmaa, Keskerakonna välissekretär

15.–18. septembrini toimus Brightonis Briti Liberaaldemokraatliku Partei sügiskonverents, millel viibisin külalisena. Selle erakonna tänane staatus Briti poliitikas pole ülemäära märgatav või otsustav. Briti parlamendis esindavad seda erakonda 12 saadikut. Liberaaldemokraatliku partei panus ka kohalikul tasandil pole kiita – vaid ühe linna liider on liberaaldemokraat.

Tõsi küll, Briti keerulises poliitilis-ühiskondlikus süsteemis on vaid 15 linnapead rahva poolt valitavad. Konverentsi toimumise päevil avaldati rahvaküsitluse tulemused, mis liberaaldemokraatidele pole rõõmustavad. Ometi kasvatab erakond tasapisi  populaarsust; lähitulevikus on aga parteil lootust oma positsioone tublisti parandada.

See partei oli ja on ju ainus, kes algusest peale on olnud Brexiti vastu. Partei liider Vince Cable on avalikult koguni öelnud, et tänapäeva ilmestavad tema arvates kolm suurt katastroofilaadset probleemi, ning need on Brexit, Trump ja Putin. Suurbritannia kodanikel peaks liberaalide arvates olema õigus lõpliku Brexiti-kokkuleppe suhtes referendumil oma otsus teha. Esialgsest uljast plaanist on ju saanud kaootilisevõitu olukord, milles isegi suured Brexiti pooldajad suurivaevu midagi plaanipärast suudavad tuvastada.

Kohtusin ja vestlesin konverentsi ajal paljude liberaaldemokraatidega, sealhulgas ka partei liidri Vince Cable’i ning erakonna presidendi paruness Sal Brintoniga.

Cable on erakonna esimees olnud alles veidi üle aasta. Tema tahaks partei muuta ideedevabrikuks, mis omakorda tähendaks ja eeldaks uute ja andekate inimeste liitumist erakonnaga. Liberaaldemokraatlikku parteisse kuulub täna sada tuhat liiget, kuid mõlema liidri kinnituse kohaselt on erakonna toetajaid vähemalt poole rohkem.

Brexiti-vastaseid on Suurbritannias eriti palju noorte hulgas, samuti mõnevõrra ka kahe juhtiva partei liikmeskonnas. Brightonis kahe suvalise taksoga sõitmisel tunnistas ühe juht, et pooldab Brexitit, teine aga oli selle vastu. Kogu riik on selles küsimuses otsekui pooleks jagunenud. Alles paari päeva eest tõdes Briti endine Brexiti pealäbirääkija, oma ministriametist protestiks loobunud David Davis, et Brexit vajaks restarti.

Konverentsil kõlanud kõnedes ja kommentaarides avaldati korduvalt sama mõtet. Vaid paar kõnelejat olid veidi teistpidisel arvamusel ning kritiseerisid ka partei praegust tunnusloosungit Demand Better, mis võiks tõlkes kõlada „Nõua paremat“. Nende arvates pole nõudmine liberaalidele kohane! Tõsi ta on, Brightonis nähtud arvukad kerjused, sageli noored ja terve olemisega inimesed, pöördusid oma abipalvega möödujate poole mitte raha nõudes, vaid eranditult viisakalt.

Konverentsi ettekannetes ja kõnedes esitati mulle lähedasi ja meie erakonna poolt aastaid rõhutatud mõtteid. Paljud neist ettepanekutest on Eestis juba ellu viidud, ning seda just liberaalide poolt juhitud valitsuste poolt.

Partei president paruness Sal Brinton kadestab liberaalide edu ja saavutusi Eestis ning on meie riigist väga heal arvamisel. Ta tütar teenis meiekandis Briti väeüksuse ridades ning polevat tänini eestlaste kiitmisega kitsi. Briti parlamendi ülemkoja saadik paruness Brinton liigub juba mõnda aega ratastoolis, kuid on endiselt aktiivne nii poliitikas kui ka ühiskonnaelus laiemalt. Üks tema paljudest arendusteemadest on heategevus.

Erakond valmistub aktiivselt järgmisel aastal toimuvateks kohalikeks valimisteks ning loomulikult ka Euroopa parlamendi valimisteks. Brightoni konverentsi kajastasid piisavalt nii BBC ja Sky News kui ka ITV, kes olid kohapeale saatnud oma kommentaatorid ja reporterid. Nii mõnigi neist avaldas imestust, et erakond, kes on eitanud oma pürgimist valitsuskoalitsiooni, võib nii paljudest oma valijaist ilma jääda. Et pole ju mõtet liberaale toetada, kui nad eelistavad töötada opositsioonis. Loomulikult loodavad liberaaldemokraadid valimised võita ja ise valitsuse moodustada. Mõned aastad tagasi see neil ju peaaegu õnnestus. Vähemasti koalitsiooni osas. Mäletate kindlasti veel kunagist liberaalide liidrit Nick Cleggi – David Cameroni valitsuse asepeaministrit.

Konverentsikõnedes väljendasid delegaadid rohkesti lennukaid, kuid samas ka argumenteeritud mõtteid kuningriigi elu- ja töökorralduse parandamiseks.

Peab ütlema, et kõik esinejad olid heal tasemel rääkijad, mõned koguni erakordsed oraatorid. Kõned olid hästi komponeeritud ja tasakaalustatud, peaaegu igas neist leidus vaimukusi küll isiklikul, erakondlikul või koguni rahvuse pinnal.

Mõnevõrra vähe kohtas konverentsil mustanahalisi ja Aasia päritolu delegaate, kuigi liberaalide migratsioonipoliitika on demokraatlik ja liberaalne.

Nii teleülekandeis kui ka konverentsi kuluaarides võeti jutuks erakonna liidri vahetus. Vince Cable on ka ise öelnud, et tahab pärast Brexitit tipp-poliitikast loobuda. Osaliselt on põhjuseks kindlasti mehe vanus – 75-aastased inimesed tavaliselt väga lennukaid ja pikki eluplaane enam ei tee. Teiseks ja kindlasti sisulisemaks põhjuseks on arvatavasti Cable’i soov tagasiastumise kaudu anda võimalus noorematele liidritele partei reitingut kasvatada. Konverentsil võtsid teiste seas veenvalt ja sütitavalt sõna mõnedki noorepoolsed naispoliitikud, kellest paar on koguni juba kuningriigi parlamendi liikmed.

Kuna erakonnas on tugev noortekoondis ning enamik Briti noori pooldab Suurbritannia jäämist Euroopa Liidu liikmeks, võiks sellisest vahetusest parteile rohket tulu tõusta. Praegu on seis aga selline, et liberaalide sõnum on poolele elanikkonnast vastuvõetav, sõnumitoojad aga mitte eriti. Seetõttu on partei reiting kahvatu ning esindajaid poliiteliidi hulgas vähe.

Kutsusin erakonna juhte ka Eesti Keskerakonna kongressile 13. oktoobril. Kutse, nagu öeldakse, võeti tänuga vastu. Ega Brexit tähenda veel kõige lõppu; koostöö nii riikide kui ka erakondade vahel jätkub, ja mine tea, ehk koguni tugevneb.