Aivo Oina
Suve lõpul reklaamiti uueks hooajaks mitmeid uuestisündinud ja väga põnevaid saateid.
Kuhu nad siis jäid?
„Pealtnägija“ on jäänud vähemalt oma senisele tasemele. Temast välja koorunud „Radar“ ja „Kuuuurija“ pole kahjuks liikunud paremuse poole. „Radaris“ on nüüd küll kätega mitte vehkiv saatejuht ja päris suur tegijate pilt saatepeas, aga sisu on ikka nigelavõitu. Pikalt heietatakse ajalehtedes juba varem lahti seletatut ja küllaldaselt ka kommenteeritut.
Suurem osa reklaamiandjaist on suurkorporatsioonid ja neile on reklaami tellimine emapiimaga kaasa antud. Ega saate sisu neid küll ei huvita! Saavad aruande, et reklaamid on ära näidatud ja niimitu korda!
„Kuuuurija“ läks juba eelmisel hooajal pahuksisse oma klientidega ja kaevati kohtusse.
Paljus on inspiratsiooni saadud kunagisest „Võsareporterist”, kuid on unustatud, et aeg on teine ja inimesed on seaduste osas palju targemaks saanud. Kas oli tegu ebaseadusliku sissetungimisega või mitte, selgitab kohus. Samas oli pildis ka politsei ja seepärast jääb arusaamatuks kogu see oletatav ebaseaduslikkus, mis seal võis toimuda. Selge on see, et ükskõik millise sõna või pildi eetrisse, kasvõi sotsiaalmeediasse paiskamisel, peab hoolega eelnevalt järele mõtlema. Kas on see ikka seadustega kooskõlas ega riiva kedagi, kes juhuslikult kõrvalkaadris pildile jääb? Võib-olla oleks õigem näod varjutada?
Loomulikult on selline saade nagu „Kuuuurija“ väga vajalik. Kesknädalas kahel korral avaldatud Danske panga rahade kantimise loost tegid nad meeldetuletuseks kena kokkuvõtte.
Saate taga on meeskond. Süvenedes pahateosse, mida tahetakse eetrisse anda, tuleb eelkõige kindlustada enda toimetuse tagala. Näiteks minnes võõrale territooriumile, võtke kaasa seadusesilm ja üheskoos alustage sisenemiseks viisakalt loa küsimisest. Juba selle ja tunnistaja juuresolekuga olete esimese oletatava kari ületanud.
Samas on teletöös alati varuks mitu lisakaamerat, ja üks neist olgu kaugemal ja üldpilti hoidmas igasuguste võimalike vaidluste ennetamiseks.
Nüüd hakkab juba mängima professionaalne küsitlemisoskus. Krimisaadet tehes peab seda kunsti valdama. Seda juurde ei õpita. Kui oskust ei ole, pole ka edu loota. Mingid hilisemad heietused ei korva seda. Näitavad vaid saatejuhi oskamatust.
See paistis karjuvalt välja ka Viljandimaal tehtud endisest poliitikust. Teda saates polnud ja olid vaid ümbernurgajutud mingist oletatavast vägivallast. Tühi jutt, ja ei muud!
Tuleb ikka hoolega mõelda ka vaatajaskonnale.
Perepsühholoogi Helle Niidu sõnul kinnitavad uuringud, et vägivaldsete teleprogrammide ja laste hilisema vägivaldse käitumise vahel on seos. “Sellisele materjalile on tundlikumad nooremad, umbes 8–9-aastased lapsed, kes ei oska veel eristada telest nähtut reaalsusest,” sõnab ta.