Eevi Geidik, pensionär Rakverest
Seda on elatusvahendite puudujääk – vaesus. Ärritavalt mõjub jõuka rahvakihi kelkimine, et nemad pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Kuidas nad ometi võivad ära unustada, et vanaduspensionärid ja invaliidid – kolmandik Eesti elanikkonnast – ei ela kaugeltki hästi; pooled nendest on lausa vaesuses ja viletsuses. Jõukama seltskonna hääl meedias loomulikult domineerib, sest vaeste hädaldamist ei taha keegi kuulda ega lugeda.
Ajakirjandus aga peab siiski olema kogu rahva teenistuses; vaeste inimeste häält maha vaikida ei tohi!
Tuttavate invaliidide virelemist kõrvalt vaadates olen aru saanud, et nad suudaksid oma olukorda mõnevõrra parandada, kui püüaksid oma eluõiguse eest võidelda. Tahan jagada oma kogemusi, et tõestada: võitlusvaimust on alati kasu!
Mu kadunud abikaasa oli üheksa aastat invaliid ja pidi iga kolme aasta järel esitama pensioniametile uued dokumendid. Ta tegi seda täpselt ettenähtud ajaks, aga ühel pensionipäeval ikkagi raha üle ei kantud. (Selgituseks: see juhtus üheksakümnendatel, kui olin pikaajaline töötu, meie noorim laps käis alles koolis, ning terve pere elas abikaasa pensionist.)
Läksingi siis pensioniametisse õiendama. Ametnik teatas muretult: raha kantakse üle järgmisel pensionipäeval. Küsisin talt, millest peab inimene kuu aega elama, aga vastust ma ei saanud. Seejärel teatasin: „Mina siit hoonest enne ei lahku, kui pension on üle kantud!“ Ametnik asuski telefoni piinama, võttis kümmekond kõnet, ja tunni aja pärast teatas, et pensioniraha on üle kantud. Nii lihtne see oligi!
Üks meeldejääv juhus leidis aset paarkümmend aastat tagasi, kui ühel mu tuttaval – töötul üksikemal – oli tarvis kolm last kooli saata, aga lastel kooliriideid polnud ja emal raha ka mitte. Läksin siis Väike-Maarja vallavalitsusse ja selgitasin, millistes oludes kõnealune pere elab. Ilma liigsete sekeldusteta ostis vald neile lastele riided selga. Nii suurt vastutulelikkust pole ma edaspidises elus enam kohanud.
Enesekiitus on mõnikord asjakohane, kui ta äratab võitlusvaimu nendes, kes on taltsalt valmis häda ja viletsusega leppima. Rusikareegel on selline, et omavalitsuselt saab abi inimene, kes seda nõuab. Kui abipaluja on silmanähtavalt arg ja asjatundmatu, on tema eemalepeletamine lihtne, ja mingit toetust ta ei saagi, olgu tema elatustase kuitahes armetu.
Sobiv näide on käepärast. Mu tuttaval 50-aastasel invaliidil pole hambaid suus. Ta elab oma tütre juures, kes üksinda peab ülal 4-liikmelist peret. Tapa vald võiks väga vabalt aidata hambaproteesid kinni maksta (invaliidsuspensionist niisugust kulutust teha on ilmvõimatu), sest vallal on praegu suurel hulgal n-ö muidusaadud raha – Tapa ja Tamsalu valla ühinemise toetus oli ligi poolteist miljonit eurot. Sellest summast murdosa kulutamine invaliidide abistamiseks oleks õiglane tegu.
Vaesus on teema, mis mitte iialgi päevakorrast ei kao, kelkigu jõukas rahvakiht kuitahes palju. Isikud, kes oma hea eluga avalikkuse ees kiitlevad, parem tehku annetusi suurte perede abistamiseks, et takistada vaesuse edasikandumist praeguselt põlvkonnalt tulevastele põlvedele.